Kuvatud on postitused sildiga muinasjutt. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga muinasjutt. Kuva kõik postitused
pühapäev, märts 13, 2016
reede, veebruar 12, 2016
laupäev, detsember 05, 2015
neljapäev, oktoober 08, 2015
laupäev, september 26, 2015
teisipäev, detsember 16, 2014
hambahari ja hambahaldjas (muinasjutt 10)
Elas kord väike poiss nimega Urmas. Urmasele meeldis väga hambaid pesta, sest talle meeldisid ta valged hambad ja talle ei meeldinud hambaussid. Sellepärast oli ta väga hea sõber oma hambaarjaga.
Hambahari ja Urmas pesid ta hambad igal hommikul ja õhtul. Õhtuti läks Urmas peale hambapesu alati magama ja Hambahari jäi hambaharja topsi kuivama.
Hambaharjal oli veel üks sõber peale Urmase, nimelt sõbrustas ta Hambahaldjaga, kes käis tal öösiti külas juttu ajamas.
Täna öösel lendas Hambahaldjas läbi vannitoa akna sisse otse kraanikausi servale, voltis oma õhukesed tiivad kokku ja hakkas jalgu kõlgutama.
- Tšau Hambahari! Mis teed :)
- Kuivan praegu, lõpetasime Urmasega just hammastepesu. Kõik toiduraasud ja mustuse puhastasime ära, ühtegi hambaussi polnud näha.
- Jaa, Urmasel on ilusad valged hambad, kunagi armastavad kõik ta säravat naeratust.
- Mis uudist Hambahaldjas.
- Tead ma nägin väljas vägevate hammastega autot.
- Tõesti :O,
ei suutnud Hambahari uskuda,
- autodel ei ole ju hambaid!?
- Minuarust kah ei ole, aga vot sellel olid. Ja suured.
- Ma ei usu, sa pidid valesti nägema.
- Olid noh, sellised suured hambad. Kui sa ei usu, siis tule lähme ja vaatame.
- Arvad, aga mul pole ju tiibu.
- Sa võid mulle ju selga ronida, ma lendan.
Hambahari roniski Hambahaldjale selga. Hambahaldjas voltis oma tiivad lahti ja nad lendasid koos vannitoa aknast välja.
Lennates läbi õhtu, jõudsid nad suure augu juurde. Hambahaldjas näitas näpuga augu põhja:
- Näe seal all
Hambahari vaatas ja nägi tõesti suuri taeva poole sihtivaid kihvasid, roomikuid ja kollast keret.
- Kuule, see pole auto, see on hoopis ekskavaator. Kopp, mis kaevab maad.
- Aga kust sina tead.
- Urmasel on piltidega raamat, seal sees olen näinud. Seal on ka traktoreid ja veomasinaid.
- Aga miks tal nii suured hambad on.
- Vot seda ma ei tea. Ja huvitav, kas tal kah hambausse on?
- Kuule, äratame ta ülesse ja küsime :)
- Äratame!
Nad maandusid kopa katusele ja Hambahari koputas vaikselt oma peaga ekskavaatori katusele.
Kopp, kopp, kopp. Kopp, kopp, kopp.
- Möh,
ärkas eksakvaator vaikselt
- kes siin koputab
- See olen mina Hambahari
- Ja mina Hambahaldjas :)
- Miks te mind üles ajate keset ööd.
- Me tahame su hambaid näha ja küsida, kas sul hambausse kah on?
- Mis hambausse :O
- No sul on hästi suured hambad ja need on päris mullased, kas hambaussid sind ei kimbuta ja neisse auke ei tee?
- Oh väikesed, need ei ole hambad, need on kihvad mu kulbi küljes, millega ma maad kaevan. Kulp ja kihvad on terasest. Vahel võib seal kihvade vahel olla mõni vihmauss aga hambausse seal kindlasti ei ole.
- Aga miks hambauusid siis su kihvasid ei taha?
- Sest hambaussid söövad ainult luust hambaid nii nagu need inimestel on või kassidel, koertel või lehmadel, aga minu kulp ja kihvad on terasest. Mul võivad need vahel ainult veidi rooste minna, aga siis ma kaevan maad ja rooste kulub maha. Tulge vaadake.
Eksavaator tõsist oma kulbi maast lahti. Hambahaldjas võttis hambaarja selga ja nad lendasid vaatama. Ja tõesti, kopa kulp ja kihvad polnud üldse valged vaid hallist terasest.
Hambahari koputas vastu kihva ja see kõmises. Hambahaldjas katsus keelega ja see oli kõva ja külm.
- Need on tõesti sul hoopis teistsugused kui mu sõbral Urmasel.
- On jah ja nii suured,
kiitis Hambahaldjas takka.
- No näete, te olete täitsa muhedad, aga laske mul nüüd edasi magada, varsti on hommik ja ma pean seda auku edasi kaevama.
Hambahaldjas ja Hambahari lendasid tagasi, siuh läbi vannitoa akna. Hambahari potsatas oma topsi ja kui nad kuulsid hommikust äratuskella hakkas Hambahaldjas ennast sättima, sest haldjaid ei tohi inimesed näha.
- Pese siis minu poolt kah Urmase ilusaid valgeid hambaid.
- Pesen ikka, siis ei saa ta endale kunagi selliseid rauast hambaid,
naeratas Hambahari vastu.
- Tule mulle homme õhtul jälle külla
- Tulen ikka
ja Hambahaldjas lendas siuhti läbi vannitoa akna uuesti välja.
Urmas astus uniste silmadega vannituppa, võttis Hambaharja pihku ja hakkas hambaid pesema.
Hambahari ja Urmas pesid ta hambad igal hommikul ja õhtul. Õhtuti läks Urmas peale hambapesu alati magama ja Hambahari jäi hambaharja topsi kuivama.
Hambaharjal oli veel üks sõber peale Urmase, nimelt sõbrustas ta Hambahaldjaga, kes käis tal öösiti külas juttu ajamas.
Täna öösel lendas Hambahaldjas läbi vannitoa akna sisse otse kraanikausi servale, voltis oma õhukesed tiivad kokku ja hakkas jalgu kõlgutama.
- Tšau Hambahari! Mis teed :)
- Kuivan praegu, lõpetasime Urmasega just hammastepesu. Kõik toiduraasud ja mustuse puhastasime ära, ühtegi hambaussi polnud näha.
- Jaa, Urmasel on ilusad valged hambad, kunagi armastavad kõik ta säravat naeratust.
- Mis uudist Hambahaldjas.
- Tead ma nägin väljas vägevate hammastega autot.
- Tõesti :O,
ei suutnud Hambahari uskuda,
- autodel ei ole ju hambaid!?
- Minuarust kah ei ole, aga vot sellel olid. Ja suured.
- Ma ei usu, sa pidid valesti nägema.
- Olid noh, sellised suured hambad. Kui sa ei usu, siis tule lähme ja vaatame.
- Arvad, aga mul pole ju tiibu.
- Sa võid mulle ju selga ronida, ma lendan.
Hambahari roniski Hambahaldjale selga. Hambahaldjas voltis oma tiivad lahti ja nad lendasid koos vannitoa aknast välja.
Lennates läbi õhtu, jõudsid nad suure augu juurde. Hambahaldjas näitas näpuga augu põhja:
- Näe seal all
Hambahari vaatas ja nägi tõesti suuri taeva poole sihtivaid kihvasid, roomikuid ja kollast keret.
- Kuule, see pole auto, see on hoopis ekskavaator. Kopp, mis kaevab maad.
- Aga kust sina tead.
- Urmasel on piltidega raamat, seal sees olen näinud. Seal on ka traktoreid ja veomasinaid.
- Aga miks tal nii suured hambad on.
- Vot seda ma ei tea. Ja huvitav, kas tal kah hambausse on?
- Kuule, äratame ta ülesse ja küsime :)
- Äratame!
Nad maandusid kopa katusele ja Hambahari koputas vaikselt oma peaga ekskavaatori katusele.
Kopp, kopp, kopp. Kopp, kopp, kopp.
- Möh,
ärkas eksakvaator vaikselt
- kes siin koputab
- See olen mina Hambahari
- Ja mina Hambahaldjas :)
- Miks te mind üles ajate keset ööd.
- Me tahame su hambaid näha ja küsida, kas sul hambausse kah on?
- Mis hambausse :O
- No sul on hästi suured hambad ja need on päris mullased, kas hambaussid sind ei kimbuta ja neisse auke ei tee?
- Oh väikesed, need ei ole hambad, need on kihvad mu kulbi küljes, millega ma maad kaevan. Kulp ja kihvad on terasest. Vahel võib seal kihvade vahel olla mõni vihmauss aga hambausse seal kindlasti ei ole.
- Aga miks hambauusid siis su kihvasid ei taha?
- Sest hambaussid söövad ainult luust hambaid nii nagu need inimestel on või kassidel, koertel või lehmadel, aga minu kulp ja kihvad on terasest. Mul võivad need vahel ainult veidi rooste minna, aga siis ma kaevan maad ja rooste kulub maha. Tulge vaadake.
Eksavaator tõsist oma kulbi maast lahti. Hambahaldjas võttis hambaarja selga ja nad lendasid vaatama. Ja tõesti, kopa kulp ja kihvad polnud üldse valged vaid hallist terasest.
Hambahari koputas vastu kihva ja see kõmises. Hambahaldjas katsus keelega ja see oli kõva ja külm.
- Need on tõesti sul hoopis teistsugused kui mu sõbral Urmasel.
- On jah ja nii suured,
kiitis Hambahaldjas takka.
- No näete, te olete täitsa muhedad, aga laske mul nüüd edasi magada, varsti on hommik ja ma pean seda auku edasi kaevama.
Hambahaldjas ja Hambahari lendasid tagasi, siuh läbi vannitoa akna. Hambahari potsatas oma topsi ja kui nad kuulsid hommikust äratuskella hakkas Hambahaldjas ennast sättima, sest haldjaid ei tohi inimesed näha.
- Pese siis minu poolt kah Urmase ilusaid valgeid hambaid.
- Pesen ikka, siis ei saa ta endale kunagi selliseid rauast hambaid,
naeratas Hambahari vastu.
- Tule mulle homme õhtul jälle külla
- Tulen ikka
ja Hambahaldjas lendas siuhti läbi vannitoa akna uuesti välja.
Urmas astus uniste silmadega vannituppa, võttis Hambaharja pihku ja hakkas hambaid pesema.
ööhaldjad ja monsterauto (muinasjutt 9)
Linna servas päris metsa piirimail seisis üks ammu maha jäetud, lagunenud maja. Selles majas elasid ööhaldjad.
Need olid sellised haldjad, kes päeva väga ei armastanud, sest tugeva päikesevalguse käes hakkas neil pea valutama, silmad hakkasid vett jooksma ning naha peale tulid punnid.
Sellepärast meeldis neile päeval hoopiski magada ja oma asjatoimetusi öösel teha. Öösel nägid nad väga hästi, nagu meie näeme päeval.
Neile meeldis tohutult kuu ja tähtede valgus, sest see pani nende naha hõbedaselt särama. Kui nad kuu poole vaatasid olid nende palged väga ilusad ja sädelevad.
Seal linna servas, päris metsa piirimail lagunenud majas elas ka üks Monster-Truck. See oli tõeline Monsterauto kes seisis maja pimedas garaažis.
Tal olid tohutud suured mustad rattad ja kummidel väga karm ja sügav muda-muster. Ta kabiin asus kõrgel rataste kohal ning selle taga oli tal suur kast, mis oli roostes.
Selles kastis magasidki ööhaldjad tavaliselt oma päevaund. Monsterauto oli nende sõber ja tal oli sees väga hoolitsev süda. Mis siis, et väljast nägi ta päris kohutav välja.
Linna servas, päris metsa piirimail lagunenud majas käisid ööhaldjad ka koolis.
Iga õhtu kohe peale ärkamist algasid neil tunnid. Neile meeldis koolis käia, sest nad olid väga uudishimulikud ja seepärast õpihimulised. See mida öökullid ja muud öö elukad neile õpetasid tundus alati väga põnev.
Nad olid ka omajagu ulakad, need meie ööhaldjad, neile meeldis nalja teha ja vingerpusse mängida. Tihti kihistasid nad ka koolis.
Igal öösel peale koolitunde jäi neile aga ka muu kui õppimise jaoks aega. Ja üks asi, mida nad armastasid teha oli käia kuuvalguse käes ujumas.
Sellel ööl oli kuu nii suur ja ümmargune ja tähed nii säravad, et kogu maailm tundus valge, kui päeval, kõik oli hästi vaikne ja ööhaldjad teadsid, et sügaval metsatee lõpus on kindlasti ka järvepind täiesti tasane ja sile.
Nad tahtsid kohe kangesti ujuma minna. Ja neil tuli mõte, et kui nad läheksid autoga ja mitte jala, siis jõuaks nad palju kiiremini järveni ja tagasi ja neile jääks nii palju rohkem aega siis ujumiseks, enne kui päike taas tõuseb ja aeg on magama minna.
Mõeldud, tehtud. Nad tormasid Monsterauto juurde ja hakkasid teda kenasti paluma: "Kallis Monsterauto, vii meid järve äärde ujuma, nii saame me palju rohkem ujuda! Ole kallis meie lemmik auto!"
Monsterauto vastas: "Noo tegelikult on nii kenal öösel ka mul ju tore ringi vurada. Muidugi lähme! Aga vaadake, et te ennast ilusti turvavöödega kinni panete ja mu kangide ja lülititega ei mängi, muidu võime kraavi sõita."
"Muidugi paneme ennast kinni ja oleme tublid, lähme nüüd otsekohe!"
Ja nad hakkasidki sõitma mööda metsateed järve poole. Monsterauto vuras mõnuga ja haldjad piilusid ta kabiini akendest välja, aga varsti hakkasid nad ulakusi tegema.
Tegid turvavööd lahti ja hakkasid autos ringi hüppama. Keegi näppis rooli, keegi kargas lülitite peale.
Monsterauto hakkas pahandama: "Kuulge, kas te saate nüüd vagusi istuda, kohe oleme kohal!"
Ja siis järsku hüppas üks ööhaldjatest ta kangi peale, millest käivad tuled sisse ja välja nii, et järsku olid tuled kustu ja auto ees tee kadus pimedusse. Keegi oli hüpanud veel ka rooli peale ja Monsterauto hakkas vingerdama.
Pimeduses olnud kurvi ei näinud mitte keegi ja Monsterauto sõitis suure raginaga kraavi, käis mitu korda üle katuse nagu pime karussell. Ikka ringi ja ringi ja ringi ja ringi kuni järsku oli kõik väga vaikne.
Monsterauto ajas ennast aeglaselt ratastele püsti ja vaatas ringi. Ööhaldjaid ei olnud tema kabiinis enam. Nad olid õnnetuse ajal kõik akendest välja pudenenud.
Monsterautol hakkas hirm. Ta kartis et võibolla on mõni neist vastu puud laiaks lennanud või oma kaela kahekorra väänanud. Ta hakkas neid oma ühe terveks jäänud tule valgusega otsima. Lähedal ei olnud ööhaldjatest ühtegi.
Monsterauto otsis ja hõikus neid, kuid kõik oli vaikne. Peale pikka otsimist leidis ta ööhaldjad kobaras hirmununa ühe suure kuuse juurte alt.
"Olete te kõik terved!"
"Jaa," vastasid ööhaldjad nutuse häälega.
"Taevale tänu, ma kartsin juba, et te olete hukka saanud!"
"See oli nii hirmus," nutsid ööhaldjad.
"Kas ma ei öelnud teile, et ei tohi mu nuppe ja kange näppida! Ja turva vööd peavad alati kinni olema, siis ei lenda te õnnetuse ajal mu kabiinist välja!" Monsterauto oli maru kuri nende peale.
"Jaa, kallis monsterauto, me enam nii ei tee."
Monsterauto leebus ja pahandas juba palju vaiksemini: "Te oleks võinud hukka saada või vigastada, sellise õnnetuse käigus võib teil kael kahekorra käia või te vastu maad laiaks litsutud saada. Meil oli palju õnne, et te kõik terveks jäite."
Metsahaldjad ainult nuuksusid. Oli selge, et kellelgi polnud enam ka ujumise tuju.
"Ronige nüüd mu kabiini ja vaadake, et te turvavööd kinni panete ja vagusi istute. Sõidame nüüd koju tagasi."
Haldjad ronisidki. Tagasi kabiini, mõnel oli muhk ja mõnel oli marrastusi, aga muidu olid luud kondid terved ja kõigil hing sees. Kõik panid turvavööd kinni ja Monsterauto sõitis tagasi kodu poole linna serva, päris metsa piirimail seisva lagunenud maja suunas.
Kõik olid terve tee vaiksed. Kui nad tagasi jõudsid torises ainult Monsterauto veel: "Pagana õnnelik õnnetus. Ma loodan, et vana rebane oskab mu katkise tule korda teha"
Ööhaldjad ronisid ta kasti magama. Kõik olid tõsised ja ühe korraliku ehmatuse võrra rikkamad. Päike hakkaski tõusma ja nad jäid magama. Mõni ainult värises veidi veel hirmust läbi une.
Kõigile ööhaldjatele oli tänasest peale selge, et enam kunagi ei sõida nad lahtise turvavööga. Ja nii nad ka tegid. Järgmistel kordadel käitusid nad autos hästi ning Monsterauto viis neid ikka vahel öösiti ujuma.
Need olid sellised haldjad, kes päeva väga ei armastanud, sest tugeva päikesevalguse käes hakkas neil pea valutama, silmad hakkasid vett jooksma ning naha peale tulid punnid.
Sellepärast meeldis neile päeval hoopiski magada ja oma asjatoimetusi öösel teha. Öösel nägid nad väga hästi, nagu meie näeme päeval.
Neile meeldis tohutult kuu ja tähtede valgus, sest see pani nende naha hõbedaselt särama. Kui nad kuu poole vaatasid olid nende palged väga ilusad ja sädelevad.
Seal linna servas, päris metsa piirimail lagunenud majas elas ka üks Monster-Truck. See oli tõeline Monsterauto kes seisis maja pimedas garaažis.
Tal olid tohutud suured mustad rattad ja kummidel väga karm ja sügav muda-muster. Ta kabiin asus kõrgel rataste kohal ning selle taga oli tal suur kast, mis oli roostes.
Selles kastis magasidki ööhaldjad tavaliselt oma päevaund. Monsterauto oli nende sõber ja tal oli sees väga hoolitsev süda. Mis siis, et väljast nägi ta päris kohutav välja.
Linna servas, päris metsa piirimail lagunenud majas käisid ööhaldjad ka koolis.
Iga õhtu kohe peale ärkamist algasid neil tunnid. Neile meeldis koolis käia, sest nad olid väga uudishimulikud ja seepärast õpihimulised. See mida öökullid ja muud öö elukad neile õpetasid tundus alati väga põnev.
Nad olid ka omajagu ulakad, need meie ööhaldjad, neile meeldis nalja teha ja vingerpusse mängida. Tihti kihistasid nad ka koolis.
Igal öösel peale koolitunde jäi neile aga ka muu kui õppimise jaoks aega. Ja üks asi, mida nad armastasid teha oli käia kuuvalguse käes ujumas.
Sellel ööl oli kuu nii suur ja ümmargune ja tähed nii säravad, et kogu maailm tundus valge, kui päeval, kõik oli hästi vaikne ja ööhaldjad teadsid, et sügaval metsatee lõpus on kindlasti ka järvepind täiesti tasane ja sile.
Nad tahtsid kohe kangesti ujuma minna. Ja neil tuli mõte, et kui nad läheksid autoga ja mitte jala, siis jõuaks nad palju kiiremini järveni ja tagasi ja neile jääks nii palju rohkem aega siis ujumiseks, enne kui päike taas tõuseb ja aeg on magama minna.
Mõeldud, tehtud. Nad tormasid Monsterauto juurde ja hakkasid teda kenasti paluma: "Kallis Monsterauto, vii meid järve äärde ujuma, nii saame me palju rohkem ujuda! Ole kallis meie lemmik auto!"
Monsterauto vastas: "Noo tegelikult on nii kenal öösel ka mul ju tore ringi vurada. Muidugi lähme! Aga vaadake, et te ennast ilusti turvavöödega kinni panete ja mu kangide ja lülititega ei mängi, muidu võime kraavi sõita."
"Muidugi paneme ennast kinni ja oleme tublid, lähme nüüd otsekohe!"
Ja nad hakkasidki sõitma mööda metsateed järve poole. Monsterauto vuras mõnuga ja haldjad piilusid ta kabiini akendest välja, aga varsti hakkasid nad ulakusi tegema.
Tegid turvavööd lahti ja hakkasid autos ringi hüppama. Keegi näppis rooli, keegi kargas lülitite peale.
Monsterauto hakkas pahandama: "Kuulge, kas te saate nüüd vagusi istuda, kohe oleme kohal!"
Ja siis järsku hüppas üks ööhaldjatest ta kangi peale, millest käivad tuled sisse ja välja nii, et järsku olid tuled kustu ja auto ees tee kadus pimedusse. Keegi oli hüpanud veel ka rooli peale ja Monsterauto hakkas vingerdama.
Pimeduses olnud kurvi ei näinud mitte keegi ja Monsterauto sõitis suure raginaga kraavi, käis mitu korda üle katuse nagu pime karussell. Ikka ringi ja ringi ja ringi ja ringi kuni järsku oli kõik väga vaikne.
Monsterauto ajas ennast aeglaselt ratastele püsti ja vaatas ringi. Ööhaldjaid ei olnud tema kabiinis enam. Nad olid õnnetuse ajal kõik akendest välja pudenenud.
Monsterautol hakkas hirm. Ta kartis et võibolla on mõni neist vastu puud laiaks lennanud või oma kaela kahekorra väänanud. Ta hakkas neid oma ühe terveks jäänud tule valgusega otsima. Lähedal ei olnud ööhaldjatest ühtegi.
Monsterauto otsis ja hõikus neid, kuid kõik oli vaikne. Peale pikka otsimist leidis ta ööhaldjad kobaras hirmununa ühe suure kuuse juurte alt.
"Olete te kõik terved!"
"Jaa," vastasid ööhaldjad nutuse häälega.
"Taevale tänu, ma kartsin juba, et te olete hukka saanud!"
"See oli nii hirmus," nutsid ööhaldjad.
"Kas ma ei öelnud teile, et ei tohi mu nuppe ja kange näppida! Ja turva vööd peavad alati kinni olema, siis ei lenda te õnnetuse ajal mu kabiinist välja!" Monsterauto oli maru kuri nende peale.
"Jaa, kallis monsterauto, me enam nii ei tee."
Monsterauto leebus ja pahandas juba palju vaiksemini: "Te oleks võinud hukka saada või vigastada, sellise õnnetuse käigus võib teil kael kahekorra käia või te vastu maad laiaks litsutud saada. Meil oli palju õnne, et te kõik terveks jäite."
Metsahaldjad ainult nuuksusid. Oli selge, et kellelgi polnud enam ka ujumise tuju.
"Ronige nüüd mu kabiini ja vaadake, et te turvavööd kinni panete ja vagusi istute. Sõidame nüüd koju tagasi."
Haldjad ronisidki. Tagasi kabiini, mõnel oli muhk ja mõnel oli marrastusi, aga muidu olid luud kondid terved ja kõigil hing sees. Kõik panid turvavööd kinni ja Monsterauto sõitis tagasi kodu poole linna serva, päris metsa piirimail seisva lagunenud maja suunas.
Kõik olid terve tee vaiksed. Kui nad tagasi jõudsid torises ainult Monsterauto veel: "Pagana õnnelik õnnetus. Ma loodan, et vana rebane oskab mu katkise tule korda teha"
Ööhaldjad ronisid ta kasti magama. Kõik olid tõsised ja ühe korraliku ehmatuse võrra rikkamad. Päike hakkaski tõusma ja nad jäid magama. Mõni ainult värises veidi veel hirmust läbi une.
Kõigile ööhaldjatele oli tänasest peale selge, et enam kunagi ei sõida nad lahtise turvavööga. Ja nii nad ka tegid. Järgmistel kordadel käitusid nad autos hästi ning Monsterauto viis neid ikka vahel öösiti ujuma.
maasikaprintsess ja vaarikaprintsess (muinasjutt, 8)
Elasid kord Maasikaprintsess ja Vaarikaprintsess, nad olid väikesed haldjad.
Nad elasid metsa serval raiesmikul, kus oli hästi palju vaarikapõõsaid ja mille servas kasvas palju metsmaasikaid.
Neil olid mõlemal väga ilusad kleidid ja ilusad peakatted ka. Maasikaprintsessil oli punase ja rohelisega kleit ning peas olid tal valged lilled.
Vaarikaprintsessil oli roosa sädelev kleit ning peas olid väikesed rohelised õied. Jalas olid neil mõlemal kõrge kontsaga kingad, sest nad enamasti lendasid ringi ja ei pidanud jooksma.
Ükskord sõid nad parasjagu maasikaid ja vaarikaid, mis nad olid korjanud. Ikka üks maasikas ja siis üks vaarikas korda mööda rändas suhu.
Need marjad olid väga magusad.
Järsku kuulsid nad koledat vandumist. Nad nägid kuidas metsast komberdas välja üks küürakas kepiga nõid. Nõid oli kole pahas tujus. Astus mõne sammu, koperdas ja kukkus pead pidi ühte vaarika põõsasse.
Põõsast kostus kõva ropendamist. Nõid ajas ennast neljakäpukile, äigas oma kepiga vaarikapõõsale ning väikese suitsupahvaku saatel kuivas põõsas kohe ära.
"Mis sa tegid!?" ehmatasid printsessid ühest suust.
"Ma nõidusin selle põõsa ära! See jäi mulle ette ja ma kukkusin sinna valusasti sisse."
"Kallis nõid, miks sa siis sinna sisse kukkusid?"
"Ma kogu aeg koperdan ja löön pead vastu puid ära kui metsas kõnnin. Ja mul kogu aeg pea jubedasti valutab."
See oli see kuri nõid, kellest nad kuulnud olid. Ta elas sügaval pimedas kuuse metsas ühes koopas. Nad olid temast kuulnud, sest kõik loomad kartsid nõida. Ta pidi olema kuulu järgi jube kuri ning kõike mis talle teepeale jäi ära nõiduma.
"Hea nõid, aga miks sa kogu aeg koperdad ja pead ära lööd."
"Teate, ma ei näe eriti hästi."
"Kuidas siis nii!?"
"Vot ma pole kunagi eriti hästi näinud ja nüüd näen ma kohe eriti halvasti. Praegu näen ma ainult oma sõrmeotsi hästi. Kogu aeg löön pead ja põlvi ära. Just väänasin ka jala välja"
Ja nõid vandus koledasti veel kohe päris mitu lauset jutti. Tal olidki veidi hägusad ja kõõrdis silmad.
"Hea nõid, aga miks te prille ei kanna," küsis Maasikaprintsess. Vaarika printsess lisas: "Prillidega näeb ju palju paremini."
"Mis need prillid on?"
"Oi need on sellised asjad, millega saab kohe väga hästi näha, me oleme seenelistel ja marjulistel selliseid näinud"
"Tõesti, kust neid saab?" tundis nõid huvi.
"Meie teada linnast, silmaarsti käest. Mine tema juurde, ta annab sulle kindlasti prillid."
Nõid polnud aga nõus linna minema, sest ta polnud seal kunagi käinud ja kartis oma halva silmanägemise tõttu eksimist.
Vaarikahaldjas ja Maasikahaldjas pidasid omakeskis nõu ning otsustasid, et nad käivad ise silmaarsti juures ära. Linn oli aga nii kaugel, et sinna nad lennata ise ei jõudnud.
Vaarikahaldjas vilistas kõlavalt ja nende juurde lendas kuldnokk - väike üleni must lind, kellel oli kuldkollane nokk.
Nad ronisid talle selga ja lendasid temaga linna.
Kuldnokk maandus koos haldjatega silmaarsti akna taga. Koputas nokaga vastu aknaklaasi ja silmaarsti üllatus oli küll suur kui ta nägi oma akna taga kuldnokka ja selle seljas istuvat kahte haldjat.
Ta avas akna ja sõnas: "Kes teie olete ja kust te tulete?"
"Mina olen Maasikaprintsess." "Ja mina olen Vaarikaprintsess," ütlesid haldjad korda mööda.
"Me tulime nõiale prille otsima. Kas te saate anda meile ühed head prillid nõia jaoks, muidu nõiub ta veel kogu meie raiesmiku ära."
"Oijah, aina huvitavamaks läheb see päev." sõnas silmaarst. "Milliseid prille teie nõial siis vaja on?"
"No meie ei tea, selliseid, millega ta hästi näeb."
"Aga printsessikesed, selle jaoks tuleb ju ise silmaarsti juurde tulla, sest ma ei saa niimoodi suvalisi prille ju välja kirjutada."
"Teate hea silmaarst, ta ei saa tulla, ta näeb nii halvasti ja kui ta siin vastu maju hakkab oma peaga käima, nõiub ta veel terve linna ära. Andke meile lihtsalt ühed prillid."'
Arst sai aru küll, et tegemist oli keerulise olukorraga. Ta küsis: "Aga mis te oskate öelda mulle ta silmade kohta?"
"No need on veidi kõõrdis... ning ta näeb hästi ainult oma näppe"
"Tal peab olema päris tugev miinus, vähemalt miinus 7. Sellepärast ta kaugele ei näegi. Ot, mul on siin ühed prillid, mis talle võiks sobida. Võtke need kaasa ja öelge, et ta kindlasti ise mu juurde vastuvõtule tuleks. Ma pean ta silmi ikka ise vaadata saama, siis saan talle veel sobivamad prillid välja kirjutada."
Haldjad tänasid silmaarsti kenasti ja võtsid prillid. Need olid sellised hästi ümmargused ja väga paksude klaasidega.
Nad lendasid kuldnokaga tagasi raiesmikule.
Nõid oli seal vandus ja juba oli ta veel mõned vaarikapõõsad kuivaks nõidunud.
"Hei nõiatädi, me oleme tagasi. Näe! Me tõime sulle prillid."
Nad ulatasid prillid nõiale. See võttis need kätte. Vaatas hästi lähedalt, nuusutas.
"Mis ma teen nende asjandustega?" küsis nõid.
"Sa pead need endale nina peale silmade ette panema. Sangad kõverate otsadega pane kõrva taha, siis ei kuku need maha."
Nõid panigi prillid ette. Ja oi ta silmad läksid üllatusest suureks ja suu vajus lahti.
"Tohopele, kõik on nii selge!" kraaksatas ta väriseva häälega. "Ma näen siit isegi raiesmiku teise serva puid!"
Ta hakkas jalalt jalale hüppama ja oli selge, et nõid oli väga rõõmus. Ta viskas oma kepi käest ja hõikas: "Seda kaigast pole nüüd mulle küll enam vaja!"
Kõik nõiutud vaarikapõõsad läksid kohe roheliseks tagasi. Nõid vaatas ringi ja kilkas rõõmust.
"Oi lapsekesed, te olete teinud nüüd mulle küll suure heateo. Ja mu peavalu hakkab kah ära minema. See on nüüd küll imelugu. Need on siis prillid," ta katsus kätega prille oma näos.
"Aga sa pead kindlasti ise veel silmaarsti juurde minema. Ta ütles, et ta peab su silmi ise vaatama, et sulle veel paremad prillid anda!" manitses Vaarikaprintsess.
"Ja ära neid suure tansimisega ära kaota, muidu ei saagi sa linna minna," lisas Maasikaprintsess.
Nõid peaaegu ei kuulanudki neid, aga ütles siiski: "Ma pean seda silmaarsti kohe kindlasti ise nägema ja talle aitäh ütlema. Käin tal varsti külas ära. Ja teie lapsed, kui peaks kunagi abi vaja olema, vilistage lihtsalt kõvasti, küll ma metsa kuulen, olen teile tänu võlgu."
Nõid kalpsaski varsti metsa ja haldjad kuulsid veel pikka aega rõõmsaid ja kohati ka üllatunud huikeid metsast.
Nad olid väga õnnelikud lõid käsi kokku ja asusid uuesti metsmaasikaid ja vaarikaid sööma.
Neile meeldis teisi aidata ja täna olid nad kohe kindlasti seda kardetud nõiamoori aidanud. Ja võibolla, polnudki teda enam vaja karta. Sest ega nõid tegelikult paha polnud, tal lihtsalt valutas pea ning oli valus, kui ta end pidevalt ära lõi.
Nad elasid metsa serval raiesmikul, kus oli hästi palju vaarikapõõsaid ja mille servas kasvas palju metsmaasikaid.
Neil olid mõlemal väga ilusad kleidid ja ilusad peakatted ka. Maasikaprintsessil oli punase ja rohelisega kleit ning peas olid tal valged lilled.
Vaarikaprintsessil oli roosa sädelev kleit ning peas olid väikesed rohelised õied. Jalas olid neil mõlemal kõrge kontsaga kingad, sest nad enamasti lendasid ringi ja ei pidanud jooksma.
Ükskord sõid nad parasjagu maasikaid ja vaarikaid, mis nad olid korjanud. Ikka üks maasikas ja siis üks vaarikas korda mööda rändas suhu.
Need marjad olid väga magusad.
Järsku kuulsid nad koledat vandumist. Nad nägid kuidas metsast komberdas välja üks küürakas kepiga nõid. Nõid oli kole pahas tujus. Astus mõne sammu, koperdas ja kukkus pead pidi ühte vaarika põõsasse.
Põõsast kostus kõva ropendamist. Nõid ajas ennast neljakäpukile, äigas oma kepiga vaarikapõõsale ning väikese suitsupahvaku saatel kuivas põõsas kohe ära.
"Mis sa tegid!?" ehmatasid printsessid ühest suust.
"Ma nõidusin selle põõsa ära! See jäi mulle ette ja ma kukkusin sinna valusasti sisse."
"Kallis nõid, miks sa siis sinna sisse kukkusid?"
"Ma kogu aeg koperdan ja löön pead vastu puid ära kui metsas kõnnin. Ja mul kogu aeg pea jubedasti valutab."
See oli see kuri nõid, kellest nad kuulnud olid. Ta elas sügaval pimedas kuuse metsas ühes koopas. Nad olid temast kuulnud, sest kõik loomad kartsid nõida. Ta pidi olema kuulu järgi jube kuri ning kõike mis talle teepeale jäi ära nõiduma.
"Hea nõid, aga miks sa kogu aeg koperdad ja pead ära lööd."
"Teate, ma ei näe eriti hästi."
"Kuidas siis nii!?"
"Vot ma pole kunagi eriti hästi näinud ja nüüd näen ma kohe eriti halvasti. Praegu näen ma ainult oma sõrmeotsi hästi. Kogu aeg löön pead ja põlvi ära. Just väänasin ka jala välja"
Ja nõid vandus koledasti veel kohe päris mitu lauset jutti. Tal olidki veidi hägusad ja kõõrdis silmad.
"Hea nõid, aga miks te prille ei kanna," küsis Maasikaprintsess. Vaarika printsess lisas: "Prillidega näeb ju palju paremini."
"Mis need prillid on?"
"Oi need on sellised asjad, millega saab kohe väga hästi näha, me oleme seenelistel ja marjulistel selliseid näinud"
"Tõesti, kust neid saab?" tundis nõid huvi.
"Meie teada linnast, silmaarsti käest. Mine tema juurde, ta annab sulle kindlasti prillid."
Nõid polnud aga nõus linna minema, sest ta polnud seal kunagi käinud ja kartis oma halva silmanägemise tõttu eksimist.
Vaarikahaldjas ja Maasikahaldjas pidasid omakeskis nõu ning otsustasid, et nad käivad ise silmaarsti juures ära. Linn oli aga nii kaugel, et sinna nad lennata ise ei jõudnud.
Vaarikahaldjas vilistas kõlavalt ja nende juurde lendas kuldnokk - väike üleni must lind, kellel oli kuldkollane nokk.
Nad ronisid talle selga ja lendasid temaga linna.
Kuldnokk maandus koos haldjatega silmaarsti akna taga. Koputas nokaga vastu aknaklaasi ja silmaarsti üllatus oli küll suur kui ta nägi oma akna taga kuldnokka ja selle seljas istuvat kahte haldjat.
Ta avas akna ja sõnas: "Kes teie olete ja kust te tulete?"
"Mina olen Maasikaprintsess." "Ja mina olen Vaarikaprintsess," ütlesid haldjad korda mööda.
"Me tulime nõiale prille otsima. Kas te saate anda meile ühed head prillid nõia jaoks, muidu nõiub ta veel kogu meie raiesmiku ära."
"Oijah, aina huvitavamaks läheb see päev." sõnas silmaarst. "Milliseid prille teie nõial siis vaja on?"
"No meie ei tea, selliseid, millega ta hästi näeb."
"Aga printsessikesed, selle jaoks tuleb ju ise silmaarsti juurde tulla, sest ma ei saa niimoodi suvalisi prille ju välja kirjutada."
"Teate hea silmaarst, ta ei saa tulla, ta näeb nii halvasti ja kui ta siin vastu maju hakkab oma peaga käima, nõiub ta veel terve linna ära. Andke meile lihtsalt ühed prillid."'
Arst sai aru küll, et tegemist oli keerulise olukorraga. Ta küsis: "Aga mis te oskate öelda mulle ta silmade kohta?"
"No need on veidi kõõrdis... ning ta näeb hästi ainult oma näppe"
"Tal peab olema päris tugev miinus, vähemalt miinus 7. Sellepärast ta kaugele ei näegi. Ot, mul on siin ühed prillid, mis talle võiks sobida. Võtke need kaasa ja öelge, et ta kindlasti ise mu juurde vastuvõtule tuleks. Ma pean ta silmi ikka ise vaadata saama, siis saan talle veel sobivamad prillid välja kirjutada."
Haldjad tänasid silmaarsti kenasti ja võtsid prillid. Need olid sellised hästi ümmargused ja väga paksude klaasidega.
Nad lendasid kuldnokaga tagasi raiesmikule.
Nõid oli seal vandus ja juba oli ta veel mõned vaarikapõõsad kuivaks nõidunud.
"Hei nõiatädi, me oleme tagasi. Näe! Me tõime sulle prillid."
Nad ulatasid prillid nõiale. See võttis need kätte. Vaatas hästi lähedalt, nuusutas.
"Mis ma teen nende asjandustega?" küsis nõid.
"Sa pead need endale nina peale silmade ette panema. Sangad kõverate otsadega pane kõrva taha, siis ei kuku need maha."
Nõid panigi prillid ette. Ja oi ta silmad läksid üllatusest suureks ja suu vajus lahti.
"Tohopele, kõik on nii selge!" kraaksatas ta väriseva häälega. "Ma näen siit isegi raiesmiku teise serva puid!"
Ta hakkas jalalt jalale hüppama ja oli selge, et nõid oli väga rõõmus. Ta viskas oma kepi käest ja hõikas: "Seda kaigast pole nüüd mulle küll enam vaja!"
Kõik nõiutud vaarikapõõsad läksid kohe roheliseks tagasi. Nõid vaatas ringi ja kilkas rõõmust.
"Oi lapsekesed, te olete teinud nüüd mulle küll suure heateo. Ja mu peavalu hakkab kah ära minema. See on nüüd küll imelugu. Need on siis prillid," ta katsus kätega prille oma näos.
"Aga sa pead kindlasti ise veel silmaarsti juurde minema. Ta ütles, et ta peab su silmi ise vaatama, et sulle veel paremad prillid anda!" manitses Vaarikaprintsess.
"Ja ära neid suure tansimisega ära kaota, muidu ei saagi sa linna minna," lisas Maasikaprintsess.
Nõid peaaegu ei kuulanudki neid, aga ütles siiski: "Ma pean seda silmaarsti kohe kindlasti ise nägema ja talle aitäh ütlema. Käin tal varsti külas ära. Ja teie lapsed, kui peaks kunagi abi vaja olema, vilistage lihtsalt kõvasti, küll ma metsa kuulen, olen teile tänu võlgu."
Nõid kalpsaski varsti metsa ja haldjad kuulsid veel pikka aega rõõmsaid ja kohati ka üllatunud huikeid metsast.
Nad olid väga õnnelikud lõid käsi kokku ja asusid uuesti metsmaasikaid ja vaarikaid sööma.
Neile meeldis teisi aidata ja täna olid nad kohe kindlasti seda kardetud nõiamoori aidanud. Ja võibolla, polnudki teda enam vaja karta. Sest ega nõid tegelikult paha polnud, tal lihtsalt valutas pea ning oli valus, kui ta end pidevalt ära lõi.
lõvi ja tiiger (muinasjutt 7)
Elasid kord Lõvi ja Tiiger.
Nad elasid koos sügaval savannis ja nad olid suured sõbrad.
Nad mängisid päevad läbi ja otsisid koos süüa.
Neil oli aga mure. Neil oli kogu aeg kõht tühi.
Ükskord istusid nad koos ja kurtsid oma tühja kõhtu üksteisele.
Tiiger ütles, et kõht koriseb jubedalt. Lõvi kurtis, et tal on kõht nii tühi, et valutab.
Tiiger tõi sõbrale tuusti rohtu närida ja Lõvi kaapis maa seest paar juurikat ja ulatas need sõbrale.
Lõvi näris rohtu ja Tiiger näris juurikaid. Mõlemal oli hapu nägu peas, sest kõht ei saanud neist mitte täis.
Juurikad ja rohi jäid nende teravate hammaste vahele kinni.
Nii nad istusid nukrate nägudega ja ütlesid, et kõht ei saa ikka täis. Väga tahaks süüa.
Korraga siugles nende ette must Madu.
Head Lõvi ja Tiiger, ütles ta, ma näen, et teil on kõht tühi ja te olete õnnetud. Kui te mind aitate, siis otsin ma ütlen teile, kust saab väga hääd süüa. Sellist süüa, millest te tühjad kõhud isegi und näha ei oska.
Lõvi ja Tiiger olid kohe nõus, sest kõhud lõid neil pilli ja olid väga tühjad.
Madu ütles neile, et nad peavad ta puhtaks nühkima. Ta ise ei saa - tal pole käppi ega käsi.
Madu oligi üleni must ja Lõvi ja Tiiger hakkasid teda nühkima.
Nad nühkisid Madu päris kaua, kuna ennäe imet, maol hakkasid ilmuma kuldsed, hõbedased ja punased jooned selja peale.
Lõvi ja Tiiger nühkisid mao päris puhtaks. Madu oli väga ilus, ta nahk oli ikka täitsa süsimust, aga selle peal jooksis kuldne ja särav sikk-sakk ning üle kere jooksid hõbedased ja punased jooned.
Madu tänas Lõvit ja tiigrit ning kutsus nad endaga kaasa.
Tulge nüüd head loomad, ma näitan, kust te süüa saate.
Lõvi ja Tiiger läksid maole järgi. Nad kõndisid läbi savanni, kuni eemalt hakkas paistma sebrade kari.
Kui nad olid karjale päris lähedale jõudnud ütles Madu.
Te otsige siit karjast kõige nõrgem sebra ülesse, püüdke ta kinni ja maitske teda.
Lõvi ja Tiiger olid esmalt veidi kohkunud - kuidas me siis nüüd nii teeme.
Madu ütles aga, te peate vaid proovima.
Lõvi ja Tiiger jooksidki siis karja poole, sebrad ei saanud alguses midagi aru, aga kui nad nägid, et Lõvi ja Tiiger lõid käpaga kõige väiksemat sebra, siis jooksid kõik minema.
Ka kõige nõrgem sebra karjast üritas ära joosta, aga Lõvi ja Tiiger olid kiiremad.
Nad tõmbasid sebra maha ning lõid talle hambad kintsu.
Neil läksid mõlemal silmad üllatusest nii suureks nagu tõlla rattad. See maitse oli nii hea. Nad ei olnud kunagi midagi sellist tundnud ja hakkasid kohe isuga sööma. Liha maitses neile nii hästi.
Nad sõid ühe jutiga peaaegu terve sebra ära.
Kui nad mõlemad viimase lihatükini jõudsid, panid mõlemad selle tüki peale oma teravate küüntega käpa.
Lõvi ütles, et see on tema tükk.
Tiiger ütles, et see on tema tükk.
Kumbki ei andnud järgi ja nad hakkasid selle viimase lihatüki pärast kaklema.
Nad justkui polekski kunagi sõbrad olnud.
Nad kaklesid ja purelesid ja lõid üksteisele teravaid haavu, millest jooksis punast verd.
Järsku oli saanud neist üksteise vaenlased.
Kaklus oli nii verine, et mõlemad jäid lõpuks oimetuna maja ning viimane lihatükk sai kakluse käigus nii poriseks, et kumbki neist poleks ka seda enam tahtnud.
Peale kaklust läks Tiiger savannist ära ja ta ei rääkinud enam Lõviga kunagi. Suur sõprus oli läbi.
Vahel mõtlevad Tiiger ja Lõvi nukrusega teineteise peale, eriti siis kui kõht on jälle liha täis söödud ja nälg enam ei näpista.
Kallis laps - vaata et sina oma sõbraga viimase kommi või mõne muu toidupala pärast kaklema ei lähe -- sõbrad on rohkem väärt kui üks magus amps.
Nad elasid koos sügaval savannis ja nad olid suured sõbrad.
Nad mängisid päevad läbi ja otsisid koos süüa.
Neil oli aga mure. Neil oli kogu aeg kõht tühi.
Ükskord istusid nad koos ja kurtsid oma tühja kõhtu üksteisele.
Tiiger ütles, et kõht koriseb jubedalt. Lõvi kurtis, et tal on kõht nii tühi, et valutab.
Tiiger tõi sõbrale tuusti rohtu närida ja Lõvi kaapis maa seest paar juurikat ja ulatas need sõbrale.
Lõvi näris rohtu ja Tiiger näris juurikaid. Mõlemal oli hapu nägu peas, sest kõht ei saanud neist mitte täis.
Juurikad ja rohi jäid nende teravate hammaste vahele kinni.
Nii nad istusid nukrate nägudega ja ütlesid, et kõht ei saa ikka täis. Väga tahaks süüa.
Korraga siugles nende ette must Madu.
Head Lõvi ja Tiiger, ütles ta, ma näen, et teil on kõht tühi ja te olete õnnetud. Kui te mind aitate, siis otsin ma ütlen teile, kust saab väga hääd süüa. Sellist süüa, millest te tühjad kõhud isegi und näha ei oska.
Lõvi ja Tiiger olid kohe nõus, sest kõhud lõid neil pilli ja olid väga tühjad.
Madu ütles neile, et nad peavad ta puhtaks nühkima. Ta ise ei saa - tal pole käppi ega käsi.
Madu oligi üleni must ja Lõvi ja Tiiger hakkasid teda nühkima.
Nad nühkisid Madu päris kaua, kuna ennäe imet, maol hakkasid ilmuma kuldsed, hõbedased ja punased jooned selja peale.
Lõvi ja Tiiger nühkisid mao päris puhtaks. Madu oli väga ilus, ta nahk oli ikka täitsa süsimust, aga selle peal jooksis kuldne ja särav sikk-sakk ning üle kere jooksid hõbedased ja punased jooned.
Madu tänas Lõvit ja tiigrit ning kutsus nad endaga kaasa.
Tulge nüüd head loomad, ma näitan, kust te süüa saate.
Lõvi ja Tiiger läksid maole järgi. Nad kõndisid läbi savanni, kuni eemalt hakkas paistma sebrade kari.
Kui nad olid karjale päris lähedale jõudnud ütles Madu.
Te otsige siit karjast kõige nõrgem sebra ülesse, püüdke ta kinni ja maitske teda.
Lõvi ja Tiiger olid esmalt veidi kohkunud - kuidas me siis nüüd nii teeme.
Madu ütles aga, te peate vaid proovima.
Lõvi ja Tiiger jooksidki siis karja poole, sebrad ei saanud alguses midagi aru, aga kui nad nägid, et Lõvi ja Tiiger lõid käpaga kõige väiksemat sebra, siis jooksid kõik minema.
Ka kõige nõrgem sebra karjast üritas ära joosta, aga Lõvi ja Tiiger olid kiiremad.
Nad tõmbasid sebra maha ning lõid talle hambad kintsu.
Neil läksid mõlemal silmad üllatusest nii suureks nagu tõlla rattad. See maitse oli nii hea. Nad ei olnud kunagi midagi sellist tundnud ja hakkasid kohe isuga sööma. Liha maitses neile nii hästi.
Nad sõid ühe jutiga peaaegu terve sebra ära.
Kui nad mõlemad viimase lihatükini jõudsid, panid mõlemad selle tüki peale oma teravate küüntega käpa.
Lõvi ütles, et see on tema tükk.
Tiiger ütles, et see on tema tükk.
Kumbki ei andnud järgi ja nad hakkasid selle viimase lihatüki pärast kaklema.
Nad justkui polekski kunagi sõbrad olnud.
Nad kaklesid ja purelesid ja lõid üksteisele teravaid haavu, millest jooksis punast verd.
Järsku oli saanud neist üksteise vaenlased.
Kaklus oli nii verine, et mõlemad jäid lõpuks oimetuna maja ning viimane lihatükk sai kakluse käigus nii poriseks, et kumbki neist poleks ka seda enam tahtnud.
Peale kaklust läks Tiiger savannist ära ja ta ei rääkinud enam Lõviga kunagi. Suur sõprus oli läbi.
Vahel mõtlevad Tiiger ja Lõvi nukrusega teineteise peale, eriti siis kui kõht on jälle liha täis söödud ja nälg enam ei näpista.
Kallis laps - vaata et sina oma sõbraga viimase kommi või mõne muu toidupala pärast kaklema ei lähe -- sõbrad on rohkem väärt kui üks magus amps.
porsche muinasjutt (6)
Elas kord Porsche auto. Ta oli punast värvi ja tal olid suured ümmargused rattad.
Talle meeldis väga sõita. Eriti meeldis talle sõita öösiti.
Üks õhtu, kui päike loojunud oli sõitis Porsche auto oma kodu juurest välja, öö sisse.
Ta sõitis öösel lähituledega ja siis kaugtuledega.
Talle meeldis öösel pimedus ja see kuidas taevas paistsid tähed, poolik kuu ja mõned pilved.
Talle meeldis kuidas pimeda metsa vahel sõites puud tal kahelt poolt mööda vuhisesid nagu pimeda tunneli seinad.
Talle meeldis sõita põldude ja küngaste vahel. Talle meeldis sõita mööda üksikutest majadest. Talle meeldis see, kuidas tee nagu uss ta ees pimedusse keerab. Talle meeldis kuidas ta kohe iga käänaku taha ei näe. Kuidas ta tuled avastavad mis on järgmise nurga taga.
Sel öösel sõites läbi metsade ja vahelt põldude kohtast ta ühte teist Porschet.
Ta lülitas oma kaugtuled lähitulede peale ja ütles tere.
Ta polnud kaua ühtegi teist Porschet näinud. Ka sellel teisel autol olid suured rattad ja väga kena kujuga kere. Tema oli sinist värvi, kuigi pimedas oli sellest raske aru saada.
Nad otsustasid koos edasi sõita.
Nad sõitsid kiiresti ja neil oli hea tuju.
Neile meeldis koos sõita. Metsade vahelt läbi ja põldude vahelt läbi, mööda käänulisi teid, kord kõrvuti ja kord üksteise taga.
Üks hetk jõudsid nad ühe metsa vahele ja siis ühe järve äärde. Seal lõppes tee.
Nad lülitasid tuled välja. Nad lülitasid mootorid välja.
Järv oli pimeduses hästi vaikne. Kõik oli ümber hästi vaikne.
Tähed paistsid taevas ja paar pilve, kuu vaatas kõverana pealt. Järve pind oli tume tume sinine ja sile.
Nad seisid kahekesi järve kaldal hästi vaikselt ja kuulasid seda vaikust.
Neile meeldis see, sest nad olid seal kaua. Selle vaikuse sees.
Mõne aja pärast ütles Porsche auto, et tal on uni.
Nad lülitasid mootorid ja tuled sisse ja vurasid metsa vahelt läbi. Puudevahelt ja põldude vahelt tagasi koju.
Taevas olid tähed ja mõned pilved. Nad jõudsid koju, seekord kahekesi ning jäid maja ette tasakesi tuttu.
Öö oli veel pikk ja uni tuli hea.
Head ööd kallis Poeg, nüüd jääme meie kah tuttu nagu need kaks autot.
Talle meeldis väga sõita. Eriti meeldis talle sõita öösiti.
Üks õhtu, kui päike loojunud oli sõitis Porsche auto oma kodu juurest välja, öö sisse.
Ta sõitis öösel lähituledega ja siis kaugtuledega.
Talle meeldis öösel pimedus ja see kuidas taevas paistsid tähed, poolik kuu ja mõned pilved.
Talle meeldis kuidas pimeda metsa vahel sõites puud tal kahelt poolt mööda vuhisesid nagu pimeda tunneli seinad.
Talle meeldis sõita põldude ja küngaste vahel. Talle meeldis sõita mööda üksikutest majadest. Talle meeldis see, kuidas tee nagu uss ta ees pimedusse keerab. Talle meeldis kuidas ta kohe iga käänaku taha ei näe. Kuidas ta tuled avastavad mis on järgmise nurga taga.
Sel öösel sõites läbi metsade ja vahelt põldude kohtast ta ühte teist Porschet.
Ta lülitas oma kaugtuled lähitulede peale ja ütles tere.
Ta polnud kaua ühtegi teist Porschet näinud. Ka sellel teisel autol olid suured rattad ja väga kena kujuga kere. Tema oli sinist värvi, kuigi pimedas oli sellest raske aru saada.
Nad otsustasid koos edasi sõita.
Nad sõitsid kiiresti ja neil oli hea tuju.
Neile meeldis koos sõita. Metsade vahelt läbi ja põldude vahelt läbi, mööda käänulisi teid, kord kõrvuti ja kord üksteise taga.
Üks hetk jõudsid nad ühe metsa vahele ja siis ühe järve äärde. Seal lõppes tee.
Nad lülitasid tuled välja. Nad lülitasid mootorid välja.
Järv oli pimeduses hästi vaikne. Kõik oli ümber hästi vaikne.
Tähed paistsid taevas ja paar pilve, kuu vaatas kõverana pealt. Järve pind oli tume tume sinine ja sile.
Nad seisid kahekesi järve kaldal hästi vaikselt ja kuulasid seda vaikust.
Neile meeldis see, sest nad olid seal kaua. Selle vaikuse sees.
Mõne aja pärast ütles Porsche auto, et tal on uni.
Nad lülitasid mootorid ja tuled sisse ja vurasid metsa vahelt läbi. Puudevahelt ja põldude vahelt tagasi koju.
Taevas olid tähed ja mõned pilved. Nad jõudsid koju, seekord kahekesi ning jäid maja ette tasakesi tuttu.
Öö oli veel pikk ja uni tuli hea.
Head ööd kallis Poeg, nüüd jääme meie kah tuttu nagu need kaks autot.
laupäev, jaanuar 26, 2013
viis muinasjutt: nõid ja teatrijuht
see on muinasjutt nõiast ja teatrijuhist.
---
elas kord nõid, kes vihkas südamest teatrit
eriti vihkas ta ühte lendavat teatrit. selles teatris oli väga kuulus teatrijuht ja seal esines üks veel kuulsam näitleja.
tütarlaps näitlejanimega lumivalguke.
---
juhtus nii, et kord, ammustel aegadel, kui nõid veel teatrit ei vihanud ja kui lendav teater alles väga uus oli, tahtis ta sinna teatrisse minna.
see teater oli midagi enneolematut.
kõik tahtsid sinna minna, kuna maailm polnud varem lendavat teatrit näinud ning sinna sai minna vaid lendavate vaipade või kuumaõhupallidega.
mõned väga visad said teatrisse ronida mööda köisredelit, mis oli nii pikk, et ronima pidi mitu päeva.
kõik teatriskäinud rääkisid kogemusest väga suurte ja kõlavate sõnadega. kiitsid selle teatri uudsust ja uskumatut lavastaja ja näitlejatööd.
---
kuulduste peale tahtis ka nõid sinna minna.
ta võttis oma luua ja lendas selle seljas teatrisse.
teatriukselt aeti aga nõid tagasi. teda ei lastud sisse, kuna ta polnud piisavalt viisakalt riides.
ta nimelt oli tulnud oma igapäevaste veidi kortsus riietega ja teatri uksehoidjale see ei meeldinud.
kui nõid kõva häälega vanduma hakkas ja tahtis uksehoidjat sajatama hakata, kutsus too turvamehed ja üheskoos viskasid nad nõia lendava teatri serva pealt alla, maa poole.
nõid sai napilt oma luuast kinni nii, et jõudis ühes tükis maale tagasi.
ta vihastas veel rohkem, läks näks näost roheliseks, sest kampsun oli tal punane.
nõid vandus kibedat kättemaksu.
----
ta uuris mitu aastat lendavat teatrit oma pikksilma ja kristallkuuliga eemalt.
ta pidas veel mõned aastad kurja plaani, kuni see plaan valmis sai.
seejärel asus ta oma plaani järgi tegutsema.
esmalt sajatas ja sidus ta kokku suure pundi hästi tugevaid ja keerulisi loitse, mis lendava teatri võlumootori perutama pidid panema.
seejärel sepistas ta kuhja viskenuge, millega lendava teatri võlumootori külge kinnitatud köied läbi lõigata
ning seejärel nägi ta pikalt vaeva loitsuga, mis tuuled ja vihmapilved ebaloomulikult käituma paneks, et tekitada taevases laotuses kuhjaga segadust.
---
kõik need valmis ja suurtesse kottidesse seotud, hüppas ta oma luua otsa ning kihutas ühel päikselisel päeval lendava teatri poole.
teatris oli just etendusejärgne pidu käimas. lumivalguke ja teatrijuht nautisid austajate tähelepanu ja vahuveini.
---
kui teater nõia silmapiirile ilmus, lasi ta lahti tuulte ja pilvede loitsud.
esmalt tabas teatrit välk selgest taevast, sellega koos saabusid tuuled, mis keerutasid ümber teatri nii, et see taevas kõikuma hakkas.
sähvisid pilved, mis piitsutasid teatrit vaheldumisi vihma ja välgulöökidega. vahel hüppasid pilved päikese eest ja pimestasid publikut ja näitlejaid päikesevalgusega.
nõid lendas kui püssikuul teatri alumise külje alla, kus asus seal ringe tegema nii, et teatri keskpunkt talle alt poolt hästi näha oli.
sealt paistsid teatri võlujõul töötav mootor ja köied, mis mootori teatri külge aheldasid.
ta asus oma viskenuge loopima. iga nuga läbistas ühe köie.
kuid mootor oli veel paigas ja teater pidas vastu, kõikudes ohtlikult ikka veel mässavas taevas.
seejärel lasi nõid kotist lahti loitsud, mis panid teatri võlumootori kohutaval kombel perutama.
mootor hakkas köhima ja luksuma. ta rebis end vasakule, paremale, ülesse ja alla. mootor üritas teha ringe ja rebis kõik ülejäänud, ka hästi peidetud köied puruks, mis teda teatri küljes hoidsid.
ta põgenes paanikas taeva poole ja teater hakkas alla kukkuma.
---
ümberringi valitses täielik pimedus vaheldumisi välgulöökidega. mässasid vihmahood, rahe ja meeletult tuhisev tuul.
teater ise ja kõik selle külalised olid hirmust kanged ja šokis.
kui teater taevast langema hakkas, minestasid paljud.
lumivalguke komistas ja kukkus üle serva alla.
imekombel kukkus lumivalgeke nõia nina eest läbi nii, et nõial oli vaid käsi vaja välja sirutada ja tal natist kinni nabida.
nõid lendas lumivalgukesega koos kiirelt kodupoole ning teater kukkus tema selja taga taevast mürinal alla.
---
nõia plaan oli nii põhjalik, et teatrist ei jäänud midagi järgi. see kukkus vastu maad puruks.
nõia plaan oli nii põhjalik, et keegi ei saanudki aru, mis toimus ja ei saanud ka aru, kes selle kohutava õnnetuse põhjustas.
nõia plaan oli nii põhjalik, et paljud ta vihavaenlased said otsa, kuid paljud jäid ka terveks.
---
kui nõid koju jõudis, pani ta lumivalgukese oma maja sügavasse keldrisse kinni.
nii tekkis tal mõte, et nüüd hakkab lumivalguke ainult talle esinema ja teatrit tegema iga päev enne õhtusööki.
kuid selle kõigega polnud nõia kuri plaan veel läbi.
---
teatrijuht jäi õnnetuses ellu ja hakkas ennast süüdistama ning tundis ennast seepärast topelt halvasti.
see oli nõia plaani järgi.
kuid teatrijuht polnud ka rumal mees. ta asus väga põhjalikult uurima, kes sellise kuritööga võis hakkama saada.
kui ta hakkas kõiki ümbruskonna nõidasid ükshaaval küsitlema, sai nõid aru, et käiku tuleb lasta tema plaani viimane osa, mida ta küll palju hilisemaks tahtis jätta. muidu võib tõde välja tulla.
---
ühel õhtul viis ta rohelise mütsi ja punase kampsuniga austajannaks maskeerituna teatrijuhile õuna ning väikese kaardi, mille peal oli kirjas: "Ma tunnen teile südamest kaasa."
teatrijuht võttis kingi vastu ning heldimuspisaraga silmas hammustas õunast suure tüki.
õun oli aga mürgitatud.
teatrijuhil jäi õun kurku kinni ja ta suri jala pealt.
nõial hakkas millegipärast külm, ta pani salli ümber õlgade ja asus kodupoole, kus varsti pidi talle sügavas keldris esinema hakkama lumivalguke.
---
vaatamata sellele, et teater oli hävitatud ja teatrijuht surnud, oli nõial kurjast plaanist tekkinud palju mürki südamesse.
see mürk ei lubanud tal enam oma kurjasid tegusid lõpetada.
ta asus linna päkapikke ehmatama nii, et need enam lastel külas ei käinud ja laste susside sisse komme ei toonud.
ta oli laste peale kuri, sest lendav teater oli teinud ka palju laste-etendusi.
samuti hakkas ta linna õhku mustuse ja suitsuga mürgitama. sellega hakkasid inimestel haigused tihedamini külas käima.
---
kogu selle aja aga teatrijuht suri. see võttis meie mõistes väga kaua aega.
kuigi meie ilmas hammustas teatrijuht õuna ja kukkus kohe surnult maha, siis teises ruumis, varjude hulgas ja oma ajas kukkus teatrijuht väga aeglaselt.
ta kukkus kogu selle aja, mil nõid oma kurje tegusid tegi.
nii sai teatrijuht endale teise nägemise. ta vaatas maailma teise pilguga. tal oli palju aega mõelda ja ta nägi ka seda, mida kuri nõid tegi.
ta nägi, kus oli lumivalguke ja kuidas inimesed linnas kannatasid.
kui ta ükskord varjude hulgas ja oma enda ajas vastu maad prantsatas, oli ta samuti nõiaks muutunud.
---
teatrijuht muutus nõiaks, kellel polnud keha ja kelle meel oli aeglane, kuid kes nägi kaugele ning inimeste ja asjade sisse.
teatrijuht oli jõudnud oma suremise ajal kaua mõelda ning omale kah plaani teha.
ta asus asju maailmas nihutama ja väga õrnalt kõigutama nii, et keegi, ka kuri nõid, mitte midagi ei märganud.
---
nende nihutamiste käigus ei läinud kurja nõia keldriukse riiv üks õhtu korralikult kinni.
asjade kõigutamise läbi unustas nõid ka keldriukse riivi kontrollida.
nii sai lumivalguke nõia sügavast keldrist põgeneda.
lumivalguke jooksis kiirelt nõia majast eemale, peitis ennast lehtede ja autode alla, kuni leidis täiesti juhuslikult tee juba surnud teatrijuhi korterisse.
juhus oli nii seatud teatrijuhi poolt.
teatrijuht oli ka asjad nii sättinud, et korteri uks oli irvakil ja koldes põles soe, kutsuv tuli.
samuti oli külmkapp sööki täis ja keegi oli mingil põhjusel jätnud lauale kirja: "Ära siit kuhugile mine."
lumivalguke otsustas, et ta ei lähe mitte kuhugile.
teatrijuht kaetas lumivalgukese peidukoha. kaetus kaitses peidukohta. nõid ei leidnud seda ei piksilma ega oma kristallkuuliga kiigates.
---
nõid oli maruvihane. lisaks vaatamisele käis ta maskeerunult ringi, küsitles inimesi ja otsis lumivalgukest kõikjalt. talle sigines hinge kuri tunne, et midagi on valesti.
põhimõtteliselt polnud see võimalik, et lumivalguke minema pääseb, kuid kuidagi oli see ikkagi juhtunud.
lisaks kõigele tundis nõid juba oma igapäesest teatrietendusest puudust. talle oli väga meeldima hakanud, kuidas lumivalguke mängis.
lumivalguke tegi esmaklassilist monoteatrit.
suures vihas läks kuri nõid oma puuga sõitma.
see oli talle auto eest, suur ja jäme, veel mõne juurikaga vana ja raske tamme tüvi.
ta ei teadnud, et ta puust autol, olid pidurid veidi katki.
ta kihutas ja rallis, oli maruvihane.
---
ning teatrijuht hakkas tasakesi koomiksit joonistama.
ta joonistas ühe pildikese teise järel. sellest kuidas väga vihase ja rohelise näoga nõid juhib oma tamme tüve üle mägede ja metsade, keerutab puude vahel nii, et vastu vuhisev tuul ta põsed punni puhub.
kuni järsku sõidab katkiste piduritega puu oma teelt välja ja sellel ratsutav nõid saab koledal kombel viga.
nii kui teatrijuht selle pildi valmis sai, kõik nii ka läks.
nõid sai koledal kombel viga.
nõid oli katki, veel vihasem ja veel koledam.
---
teatrijuhti ta oma õnnetuses süüdistada ei oskanud ning arvas, et peab olema koledal kombel ka liimist lahti, et nii oma puuga metsa põrutas.
peale nii tõsist õnnetust läks nõid haiglasse. tal polnud jõudu ennast ise seekord ravida.
haiglas küsis ta endale teed juua.
---
ja teatrijuht asus uut koomiksit joonistama. pildikene pildikese järel.
selles koomiksis pakib üks poiss indias tee tehases töötades kogemata teelehtede hulka ühe mürgipuu lehe.
teepall rändab laevakonteinerisse. ja laevakonteiner leiab oma tee üle seitsme mere nõia maale.
jõudnud nõia maale, lahutatakse teepall väikesteks pakikesteks ja mürgileht satub ühe paki sisse, mis jõuab sellesse haiglasse, kus nõid lamab.
hooldaja valab kuuma vee tassi ja viskab sinna sisse teepaki, milles on mürgipuu leht.
nõid joob teed ja saab kohutava mürgistuse.
nii kui see pildike saab joonistatud, nõnda ka läheb.
nõia keha moondub kohutavalt ja ta heidab hinge.
---
teatrijuht teab, mida oodata ning tal on valmis juba võimas vangikong.
vangla on tehtud suurest headusest ning mässitud meeletu ükskõiksuse sisse nii, et selle peal on vaid üks auk.
augu keerab ta sureva nõia poole.
nõid kukub oma surmas ja nüüd juba teises ajas vangikongi poole.
ta saab päris ruttu aru, mis toimub. kuid ta on nõrk veel oma südame kurjusest ja mügipuu teest ja ei jõua midagi ette võtta.
ta kukub täpselt teatrijuhi poolt ehitatud vangikongi.
teatrijuht põrutab vangikongi augu suure korgiga kinni. kork on samuti tehtud suurest headusest ja meeletust ükskõiksusest.
nõid üritab oma vangikongist hea või halvaga ja tohutu jõuga välja saada, kuid temas pesitseva kurjuse pärast ei saa ta vangikongi seintest jagu.
---
kui päike tõusis ja linnas valitses puhtam õhk, sai lumivalgeke aru, et nõida pole enam. ta tuli oma peidukohast välja ja hakkas uuesti näitlema. ning kui ta surnud pole, siis esineb ta lavadel veel tänase päevani.
teatrijuht jäi aga magama ja ootab uneledes aega, mil teda teatriinimestel jälle vaja on.
kui nõid juba teist korda surnud pole võitleb ja mässab ta oma vangikongis veel tänase päevani.
vangikong peab vastu.
kurjus ja viha ei saa ükskõiksusesse mässitud headuse vastu mitte iialgi.
---
elas kord nõid, kes vihkas südamest teatrit
eriti vihkas ta ühte lendavat teatrit. selles teatris oli väga kuulus teatrijuht ja seal esines üks veel kuulsam näitleja.
tütarlaps näitlejanimega lumivalguke.
---
juhtus nii, et kord, ammustel aegadel, kui nõid veel teatrit ei vihanud ja kui lendav teater alles väga uus oli, tahtis ta sinna teatrisse minna.
see teater oli midagi enneolematut.
kõik tahtsid sinna minna, kuna maailm polnud varem lendavat teatrit näinud ning sinna sai minna vaid lendavate vaipade või kuumaõhupallidega.
mõned väga visad said teatrisse ronida mööda köisredelit, mis oli nii pikk, et ronima pidi mitu päeva.
kõik teatriskäinud rääkisid kogemusest väga suurte ja kõlavate sõnadega. kiitsid selle teatri uudsust ja uskumatut lavastaja ja näitlejatööd.
---
kuulduste peale tahtis ka nõid sinna minna.
ta võttis oma luua ja lendas selle seljas teatrisse.
teatriukselt aeti aga nõid tagasi. teda ei lastud sisse, kuna ta polnud piisavalt viisakalt riides.
ta nimelt oli tulnud oma igapäevaste veidi kortsus riietega ja teatri uksehoidjale see ei meeldinud.
kui nõid kõva häälega vanduma hakkas ja tahtis uksehoidjat sajatama hakata, kutsus too turvamehed ja üheskoos viskasid nad nõia lendava teatri serva pealt alla, maa poole.
nõid sai napilt oma luuast kinni nii, et jõudis ühes tükis maale tagasi.
ta vihastas veel rohkem, läks näks näost roheliseks, sest kampsun oli tal punane.
nõid vandus kibedat kättemaksu.
----
ta uuris mitu aastat lendavat teatrit oma pikksilma ja kristallkuuliga eemalt.
ta pidas veel mõned aastad kurja plaani, kuni see plaan valmis sai.
seejärel asus ta oma plaani järgi tegutsema.
esmalt sajatas ja sidus ta kokku suure pundi hästi tugevaid ja keerulisi loitse, mis lendava teatri võlumootori perutama pidid panema.
seejärel sepistas ta kuhja viskenuge, millega lendava teatri võlumootori külge kinnitatud köied läbi lõigata
ning seejärel nägi ta pikalt vaeva loitsuga, mis tuuled ja vihmapilved ebaloomulikult käituma paneks, et tekitada taevases laotuses kuhjaga segadust.
---
kõik need valmis ja suurtesse kottidesse seotud, hüppas ta oma luua otsa ning kihutas ühel päikselisel päeval lendava teatri poole.
teatris oli just etendusejärgne pidu käimas. lumivalguke ja teatrijuht nautisid austajate tähelepanu ja vahuveini.
---
kui teater nõia silmapiirile ilmus, lasi ta lahti tuulte ja pilvede loitsud.
esmalt tabas teatrit välk selgest taevast, sellega koos saabusid tuuled, mis keerutasid ümber teatri nii, et see taevas kõikuma hakkas.
sähvisid pilved, mis piitsutasid teatrit vaheldumisi vihma ja välgulöökidega. vahel hüppasid pilved päikese eest ja pimestasid publikut ja näitlejaid päikesevalgusega.
nõid lendas kui püssikuul teatri alumise külje alla, kus asus seal ringe tegema nii, et teatri keskpunkt talle alt poolt hästi näha oli.
sealt paistsid teatri võlujõul töötav mootor ja köied, mis mootori teatri külge aheldasid.
ta asus oma viskenuge loopima. iga nuga läbistas ühe köie.
kuid mootor oli veel paigas ja teater pidas vastu, kõikudes ohtlikult ikka veel mässavas taevas.
seejärel lasi nõid kotist lahti loitsud, mis panid teatri võlumootori kohutaval kombel perutama.
mootor hakkas köhima ja luksuma. ta rebis end vasakule, paremale, ülesse ja alla. mootor üritas teha ringe ja rebis kõik ülejäänud, ka hästi peidetud köied puruks, mis teda teatri küljes hoidsid.
ta põgenes paanikas taeva poole ja teater hakkas alla kukkuma.
---
ümberringi valitses täielik pimedus vaheldumisi välgulöökidega. mässasid vihmahood, rahe ja meeletult tuhisev tuul.
teater ise ja kõik selle külalised olid hirmust kanged ja šokis.
kui teater taevast langema hakkas, minestasid paljud.
lumivalguke komistas ja kukkus üle serva alla.
imekombel kukkus lumivalgeke nõia nina eest läbi nii, et nõial oli vaid käsi vaja välja sirutada ja tal natist kinni nabida.
nõid lendas lumivalgukesega koos kiirelt kodupoole ning teater kukkus tema selja taga taevast mürinal alla.
---
nõia plaan oli nii põhjalik, et teatrist ei jäänud midagi järgi. see kukkus vastu maad puruks.
nõia plaan oli nii põhjalik, et keegi ei saanudki aru, mis toimus ja ei saanud ka aru, kes selle kohutava õnnetuse põhjustas.
nõia plaan oli nii põhjalik, et paljud ta vihavaenlased said otsa, kuid paljud jäid ka terveks.
---
kui nõid koju jõudis, pani ta lumivalgukese oma maja sügavasse keldrisse kinni.
nii tekkis tal mõte, et nüüd hakkab lumivalguke ainult talle esinema ja teatrit tegema iga päev enne õhtusööki.
kuid selle kõigega polnud nõia kuri plaan veel läbi.
---
teatrijuht jäi õnnetuses ellu ja hakkas ennast süüdistama ning tundis ennast seepärast topelt halvasti.
see oli nõia plaani järgi.
kuid teatrijuht polnud ka rumal mees. ta asus väga põhjalikult uurima, kes sellise kuritööga võis hakkama saada.
kui ta hakkas kõiki ümbruskonna nõidasid ükshaaval küsitlema, sai nõid aru, et käiku tuleb lasta tema plaani viimane osa, mida ta küll palju hilisemaks tahtis jätta. muidu võib tõde välja tulla.
---
ühel õhtul viis ta rohelise mütsi ja punase kampsuniga austajannaks maskeerituna teatrijuhile õuna ning väikese kaardi, mille peal oli kirjas: "Ma tunnen teile südamest kaasa."
teatrijuht võttis kingi vastu ning heldimuspisaraga silmas hammustas õunast suure tüki.
õun oli aga mürgitatud.
teatrijuhil jäi õun kurku kinni ja ta suri jala pealt.
nõial hakkas millegipärast külm, ta pani salli ümber õlgade ja asus kodupoole, kus varsti pidi talle sügavas keldris esinema hakkama lumivalguke.
---
vaatamata sellele, et teater oli hävitatud ja teatrijuht surnud, oli nõial kurjast plaanist tekkinud palju mürki südamesse.
see mürk ei lubanud tal enam oma kurjasid tegusid lõpetada.
ta asus linna päkapikke ehmatama nii, et need enam lastel külas ei käinud ja laste susside sisse komme ei toonud.
ta oli laste peale kuri, sest lendav teater oli teinud ka palju laste-etendusi.
samuti hakkas ta linna õhku mustuse ja suitsuga mürgitama. sellega hakkasid inimestel haigused tihedamini külas käima.
---
kogu selle aja aga teatrijuht suri. see võttis meie mõistes väga kaua aega.
kuigi meie ilmas hammustas teatrijuht õuna ja kukkus kohe surnult maha, siis teises ruumis, varjude hulgas ja oma ajas kukkus teatrijuht väga aeglaselt.
ta kukkus kogu selle aja, mil nõid oma kurje tegusid tegi.
nii sai teatrijuht endale teise nägemise. ta vaatas maailma teise pilguga. tal oli palju aega mõelda ja ta nägi ka seda, mida kuri nõid tegi.
ta nägi, kus oli lumivalguke ja kuidas inimesed linnas kannatasid.
kui ta ükskord varjude hulgas ja oma enda ajas vastu maad prantsatas, oli ta samuti nõiaks muutunud.
---
teatrijuht muutus nõiaks, kellel polnud keha ja kelle meel oli aeglane, kuid kes nägi kaugele ning inimeste ja asjade sisse.
teatrijuht oli jõudnud oma suremise ajal kaua mõelda ning omale kah plaani teha.
ta asus asju maailmas nihutama ja väga õrnalt kõigutama nii, et keegi, ka kuri nõid, mitte midagi ei märganud.
---
nende nihutamiste käigus ei läinud kurja nõia keldriukse riiv üks õhtu korralikult kinni.
asjade kõigutamise läbi unustas nõid ka keldriukse riivi kontrollida.
nii sai lumivalguke nõia sügavast keldrist põgeneda.
lumivalguke jooksis kiirelt nõia majast eemale, peitis ennast lehtede ja autode alla, kuni leidis täiesti juhuslikult tee juba surnud teatrijuhi korterisse.
juhus oli nii seatud teatrijuhi poolt.
teatrijuht oli ka asjad nii sättinud, et korteri uks oli irvakil ja koldes põles soe, kutsuv tuli.
samuti oli külmkapp sööki täis ja keegi oli mingil põhjusel jätnud lauale kirja: "Ära siit kuhugile mine."
lumivalguke otsustas, et ta ei lähe mitte kuhugile.
teatrijuht kaetas lumivalgukese peidukoha. kaetus kaitses peidukohta. nõid ei leidnud seda ei piksilma ega oma kristallkuuliga kiigates.
---
nõid oli maruvihane. lisaks vaatamisele käis ta maskeerunult ringi, küsitles inimesi ja otsis lumivalgukest kõikjalt. talle sigines hinge kuri tunne, et midagi on valesti.
põhimõtteliselt polnud see võimalik, et lumivalguke minema pääseb, kuid kuidagi oli see ikkagi juhtunud.
lisaks kõigele tundis nõid juba oma igapäesest teatrietendusest puudust. talle oli väga meeldima hakanud, kuidas lumivalguke mängis.
lumivalguke tegi esmaklassilist monoteatrit.
suures vihas läks kuri nõid oma puuga sõitma.
see oli talle auto eest, suur ja jäme, veel mõne juurikaga vana ja raske tamme tüvi.
ta ei teadnud, et ta puust autol, olid pidurid veidi katki.
ta kihutas ja rallis, oli maruvihane.
---
ning teatrijuht hakkas tasakesi koomiksit joonistama.
ta joonistas ühe pildikese teise järel. sellest kuidas väga vihase ja rohelise näoga nõid juhib oma tamme tüve üle mägede ja metsade, keerutab puude vahel nii, et vastu vuhisev tuul ta põsed punni puhub.
kuni järsku sõidab katkiste piduritega puu oma teelt välja ja sellel ratsutav nõid saab koledal kombel viga.
nii kui teatrijuht selle pildi valmis sai, kõik nii ka läks.
nõid sai koledal kombel viga.
nõid oli katki, veel vihasem ja veel koledam.
---
teatrijuhti ta oma õnnetuses süüdistada ei oskanud ning arvas, et peab olema koledal kombel ka liimist lahti, et nii oma puuga metsa põrutas.
peale nii tõsist õnnetust läks nõid haiglasse. tal polnud jõudu ennast ise seekord ravida.
haiglas küsis ta endale teed juua.
---
ja teatrijuht asus uut koomiksit joonistama. pildikene pildikese järel.
selles koomiksis pakib üks poiss indias tee tehases töötades kogemata teelehtede hulka ühe mürgipuu lehe.
teepall rändab laevakonteinerisse. ja laevakonteiner leiab oma tee üle seitsme mere nõia maale.
jõudnud nõia maale, lahutatakse teepall väikesteks pakikesteks ja mürgileht satub ühe paki sisse, mis jõuab sellesse haiglasse, kus nõid lamab.
hooldaja valab kuuma vee tassi ja viskab sinna sisse teepaki, milles on mürgipuu leht.
nõid joob teed ja saab kohutava mürgistuse.
nii kui see pildike saab joonistatud, nõnda ka läheb.
nõia keha moondub kohutavalt ja ta heidab hinge.
---
teatrijuht teab, mida oodata ning tal on valmis juba võimas vangikong.
vangla on tehtud suurest headusest ning mässitud meeletu ükskõiksuse sisse nii, et selle peal on vaid üks auk.
augu keerab ta sureva nõia poole.
nõid kukub oma surmas ja nüüd juba teises ajas vangikongi poole.
ta saab päris ruttu aru, mis toimub. kuid ta on nõrk veel oma südame kurjusest ja mügipuu teest ja ei jõua midagi ette võtta.
ta kukub täpselt teatrijuhi poolt ehitatud vangikongi.
teatrijuht põrutab vangikongi augu suure korgiga kinni. kork on samuti tehtud suurest headusest ja meeletust ükskõiksusest.
nõid üritab oma vangikongist hea või halvaga ja tohutu jõuga välja saada, kuid temas pesitseva kurjuse pärast ei saa ta vangikongi seintest jagu.
---
kui päike tõusis ja linnas valitses puhtam õhk, sai lumivalgeke aru, et nõida pole enam. ta tuli oma peidukohast välja ja hakkas uuesti näitlema. ning kui ta surnud pole, siis esineb ta lavadel veel tänase päevani.
teatrijuht jäi aga magama ja ootab uneledes aega, mil teda teatriinimestel jälle vaja on.
kui nõid juba teist korda surnud pole võitleb ja mässab ta oma vangikongis veel tänase päevani.
vangikong peab vastu.
kurjus ja viha ei saa ükskõiksusesse mässitud headuse vastu mitte iialgi.
teisipäev, jaanuar 22, 2013
neli muinasjutt: "baleriina"
Kord elas üks väike jõehobu. Tema nimi oli Baleriina.
Ta tahtis saada baleriiniks sellest päevast peale, kui ta rääkima õppis ja teada sai, et ta nimi täehndab tantsijat. Sellist tantsijat, kes tantsib imeilusa valge kleidiga teatris lava peal. Tema kleit on nagu seenekübar ja publik saalis plaksutab tema keerutuste ja hüpete peale ning viskavad lava peale lilli.
Nii vaimustav ja ilus on baleriini tants.
Kui jõehobu Baleriina küsis oma sõbra krokodilli käest, kuidas tantsijaks saada, siis vastas krokodill talle pead vangutades:
"Oi oi, Baleriina, sina oled ju jõehobu. Sul on neli lühikest jalga, millega sa jõemudas sumpad. Baleriinid aga tantsivad kahel jalal, hüppavad ja keerutavad, nad on graatsilised ja elegantsed. Sina aga ei oska isegi kahel jalal kõndida mitte."
Väike jõehobu oli väga kurb. Norutas terve päeva. Siis aga otsustas, et ta õpib kahel jalal kõndima.
"Kõik oskavad kõndida kahel jala, mina õpin kah!"
Ta ajas end kahele jalale ja kukkus kohe sellili.
Ta ajas end uuesti kahele jalale, tõstis ühe jala õhku ja kukkus kõhuli.
Ta ajas end jälle kahele jalale püsti, astus ühe sammu, ja kukkus valusasti küljele.
Hõõrus külge, ajas end uuesti püsti, astus ühe sammu, teise sammu, kolmanda ja kukkus teisele küljele.
Baleriina oli visa, kõndis ja kukkus, kukkus ja kõndis kuni õppiski kahel jalal kõndima.
Nüüd kui ta juba kahel jalal kõndida oskas, käiski ta vaid kahel jalal. Ja oma kahel jalal läks ta otsima kedagi, kes talle hüppamist õpetaks.
Suures kuivas metsas leidis ta ühe karvase looma endast mööda hüppamas. Ta küsis: "Kes seal nii ilusti hüpleb?"
"Ma olen jänes," vastas loom ja hüppas talle lähemale.
"Kallis jänes, õpeta mind kah hüppama, ma tahan saada baleriiniks." palus jõehobu Baleriina.
Nii hakkaski jänes jõehobule hüppamist õpetama. Nad rassisid terve nädala metsas, nii et metsaalune tolmas ja oli tasaseks tatsatud nagu tantsusaal.
Õppides sai jõehobu kõigepealt selgeks kahel jalal hüppamise. Seejärel soovitas jänes tal proovida ühel jalal hüppamist ja jõehobu õppiski.
Lõpuks hüppas ta ühel jalal, teisel jalal, vahepeal jälle kahel, siis kokku ja lahku, jooksu pealt ning tagurpidi. Baleriina sa väga osavaks hüppajaks.
Baleriina teadis aga, et sellest ei piisa. Tantsijad peavad oskama ka keerutada.
Ta tänas pikkkõrva südamest ja jooksis keksides ta metsast minema. Ta jooksis otsima kedagi, kes oskaks talle keerutamist õpetada.
Iga kolme jooksusammu järelt neljandaga end õhku tõugates ja kogu südamest sirutades tormas ta pool ilma läbi, kuni ühe hüppe ajal märkas taluhoovis ühte koera täiesti pööraselt keerutamas.
Baleriina pidas end poole hüppe pealt kinni ja küsis: "Hea koer, kuidas sa nii pööraselt keerutad! Palun õpeta mulle kaa!"
Koer haugatas ja naeratas talle oma suurt ja teravat neratust ning ütles: "Oi hea jõehobu, see on ülimalt lihtne! Sa pead ainult üle õla oma saba poole vaatama ja seda taga hakkama ajama." Seda öelnud asus ta kohe oma saba taga ajama nii et tolmune pilv üles kerkis.
Baleriina hakkas kah oma väikese saba poole keerama. Saba polnud peaaegu tagumiku tagant näha. Mida rohkem ta keeras ja usinamalt saba vaatas, seda kiiremini hakkas ta keerutama.
Lõpuks keerutas ta sama kiiresti oma kahel jalal, kui kutsu oma neljal. Ta keerutas nii kiiresti, et muutus väikese tumeda tuulispasa sarnaseks.
Siis lisas ta oma keerutamisele sirutused ja hüpped ja see oligi hetk, kui jõehobu Baleriinast sai tõeline baleriin.
Poole keerutamise pealt hõikas ta tänusõnad koerale ja jooksis, hüppas, keerutas sealt minema.
Ta tantsis terve tee koju, oma ema juurde.
"Ema, ema!" hüüdis ta juba kaugelt, "ma õppisin tantsima, tule vaata mind kallis ema!"
Ema hüüdis eemalt vastu: "No seda tahaks ma nüüd küll näha! Kui sa oled tantsima õppinud, siis õmblen ma sulle ise balletikleidi."
Ja Baleriina näitas talle.
Üllatusest kukkus ema suure suu alumine lõug kukkus vastu jõekallast. Ema ei uskunud oma silmi.
Rohkem ta ei öelnudki midagi, kui tõi välja oma õmblusmasina ja hakkas tööle.
Ta otsis kokku valget pitsi ja roosat pitsi, pool tünni tärklist. Ta õmbles ja tärgeldas, kuni tütrele sai valmis imeilus valge ja roosa pitsiline baleriini kleit. See kleit istus Baleriinale nagu valatult ning oli justkui tohutu seenekrae ümber Baleriina piha.
Ema vaatas ja imetles oma tütart ning kiitis: "Tütar, seda et sinust tantsija saab, ei oleks ma kunagi uskunud. Nüüd on sul aeg minna ja leida endale lava ja sealt publikule tantsida."
Tütar läkski linna, teatrisse. Ta palus endale baleriini kohta ja kui nähti kui hästi ta tantsib, ta ka selle koha sai.
Teatris tantsis ta palju, peaaegu iga päev ja vahel mitu korda päevas. Temast sai lavade täht ja linnarahva lemmik. Teda ülistati ja pildistati. Talle loobiti lavale lilli ja maiustusi.
Baleriinat jumaldati linnas.
Aga vahel läks Baleriina koju oma kalli ema juurde. Võttis oma valge-roosa kleidi siljast, lasi end neljale jalale ja plätserdas koos emaga kahekesi koduses jõemudas.
Baleriina armastas oma ema ja ema armastab teda tänase päevani, kui ta juhuslikult seal jões oma otsa pole leidnud.
Ta tahtis saada baleriiniks sellest päevast peale, kui ta rääkima õppis ja teada sai, et ta nimi täehndab tantsijat. Sellist tantsijat, kes tantsib imeilusa valge kleidiga teatris lava peal. Tema kleit on nagu seenekübar ja publik saalis plaksutab tema keerutuste ja hüpete peale ning viskavad lava peale lilli.
Nii vaimustav ja ilus on baleriini tants.
Kui jõehobu Baleriina küsis oma sõbra krokodilli käest, kuidas tantsijaks saada, siis vastas krokodill talle pead vangutades:
"Oi oi, Baleriina, sina oled ju jõehobu. Sul on neli lühikest jalga, millega sa jõemudas sumpad. Baleriinid aga tantsivad kahel jalal, hüppavad ja keerutavad, nad on graatsilised ja elegantsed. Sina aga ei oska isegi kahel jalal kõndida mitte."
Väike jõehobu oli väga kurb. Norutas terve päeva. Siis aga otsustas, et ta õpib kahel jalal kõndima.
"Kõik oskavad kõndida kahel jala, mina õpin kah!"
Ta ajas end kahele jalale ja kukkus kohe sellili.
Ta ajas end uuesti kahele jalale, tõstis ühe jala õhku ja kukkus kõhuli.
Ta ajas end jälle kahele jalale püsti, astus ühe sammu, ja kukkus valusasti küljele.
Hõõrus külge, ajas end uuesti püsti, astus ühe sammu, teise sammu, kolmanda ja kukkus teisele küljele.
Baleriina oli visa, kõndis ja kukkus, kukkus ja kõndis kuni õppiski kahel jalal kõndima.
Nüüd kui ta juba kahel jalal kõndida oskas, käiski ta vaid kahel jalal. Ja oma kahel jalal läks ta otsima kedagi, kes talle hüppamist õpetaks.
Suures kuivas metsas leidis ta ühe karvase looma endast mööda hüppamas. Ta küsis: "Kes seal nii ilusti hüpleb?"
"Ma olen jänes," vastas loom ja hüppas talle lähemale.
"Kallis jänes, õpeta mind kah hüppama, ma tahan saada baleriiniks." palus jõehobu Baleriina.
Nii hakkaski jänes jõehobule hüppamist õpetama. Nad rassisid terve nädala metsas, nii et metsaalune tolmas ja oli tasaseks tatsatud nagu tantsusaal.
Õppides sai jõehobu kõigepealt selgeks kahel jalal hüppamise. Seejärel soovitas jänes tal proovida ühel jalal hüppamist ja jõehobu õppiski.
Lõpuks hüppas ta ühel jalal, teisel jalal, vahepeal jälle kahel, siis kokku ja lahku, jooksu pealt ning tagurpidi. Baleriina sa väga osavaks hüppajaks.
Baleriina teadis aga, et sellest ei piisa. Tantsijad peavad oskama ka keerutada.
Ta tänas pikkkõrva südamest ja jooksis keksides ta metsast minema. Ta jooksis otsima kedagi, kes oskaks talle keerutamist õpetada.
Iga kolme jooksusammu järelt neljandaga end õhku tõugates ja kogu südamest sirutades tormas ta pool ilma läbi, kuni ühe hüppe ajal märkas taluhoovis ühte koera täiesti pööraselt keerutamas.
Baleriina pidas end poole hüppe pealt kinni ja küsis: "Hea koer, kuidas sa nii pööraselt keerutad! Palun õpeta mulle kaa!"
Koer haugatas ja naeratas talle oma suurt ja teravat neratust ning ütles: "Oi hea jõehobu, see on ülimalt lihtne! Sa pead ainult üle õla oma saba poole vaatama ja seda taga hakkama ajama." Seda öelnud asus ta kohe oma saba taga ajama nii et tolmune pilv üles kerkis.
Baleriina hakkas kah oma väikese saba poole keerama. Saba polnud peaaegu tagumiku tagant näha. Mida rohkem ta keeras ja usinamalt saba vaatas, seda kiiremini hakkas ta keerutama.
Lõpuks keerutas ta sama kiiresti oma kahel jalal, kui kutsu oma neljal. Ta keerutas nii kiiresti, et muutus väikese tumeda tuulispasa sarnaseks.
Siis lisas ta oma keerutamisele sirutused ja hüpped ja see oligi hetk, kui jõehobu Baleriinast sai tõeline baleriin.
Poole keerutamise pealt hõikas ta tänusõnad koerale ja jooksis, hüppas, keerutas sealt minema.
Ta tantsis terve tee koju, oma ema juurde.
"Ema, ema!" hüüdis ta juba kaugelt, "ma õppisin tantsima, tule vaata mind kallis ema!"
Ema hüüdis eemalt vastu: "No seda tahaks ma nüüd küll näha! Kui sa oled tantsima õppinud, siis õmblen ma sulle ise balletikleidi."
Ja Baleriina näitas talle.
Üllatusest kukkus ema suure suu alumine lõug kukkus vastu jõekallast. Ema ei uskunud oma silmi.
Rohkem ta ei öelnudki midagi, kui tõi välja oma õmblusmasina ja hakkas tööle.
Ta otsis kokku valget pitsi ja roosat pitsi, pool tünni tärklist. Ta õmbles ja tärgeldas, kuni tütrele sai valmis imeilus valge ja roosa pitsiline baleriini kleit. See kleit istus Baleriinale nagu valatult ning oli justkui tohutu seenekrae ümber Baleriina piha.
Ema vaatas ja imetles oma tütart ning kiitis: "Tütar, seda et sinust tantsija saab, ei oleks ma kunagi uskunud. Nüüd on sul aeg minna ja leida endale lava ja sealt publikule tantsida."
Tütar läkski linna, teatrisse. Ta palus endale baleriini kohta ja kui nähti kui hästi ta tantsib, ta ka selle koha sai.
Teatris tantsis ta palju, peaaegu iga päev ja vahel mitu korda päevas. Temast sai lavade täht ja linnarahva lemmik. Teda ülistati ja pildistati. Talle loobiti lavale lilli ja maiustusi.
Baleriinat jumaldati linnas.
Aga vahel läks Baleriina koju oma kalli ema juurde. Võttis oma valge-roosa kleidi siljast, lasi end neljale jalale ja plätserdas koos emaga kahekesi koduses jõemudas.
Baleriina armastas oma ema ja ema armastab teda tänase päevani, kui ta juhuslikult seal jões oma otsa pole leidnud.
kolmapäev, september 07, 2011
"su ema, kuidas tal läheb?" - "ta on 63."
ja jumal ütles:
"saagu valgus!"
ja valgus sai.
ja jumal oli pöördes.
seened olid teinud
oma töö.
ta hakkas kätega kiskuma
valgust eemale varjust
nimetades selle ööks
ja valguse taskulambiks
lambi suunas ta
veekaussi
ja hakkas vett
veest lahutama
märga pritsis kõikjale
kuni see tehtud oli
ta vaatas lakke
ja vaatas maha
ja lõi terve maailma
ja hakkas seemet külvama
vehkis taskulambiga
lõi jala vastu tühja kaussi
kusagil
sündis väike mõistus
jumal istus maha
hõõrus pahkluud
tõdes rahulolu
heitis pikali ja magas
see kõik kestis
tema jaoks päevi
kuigi möödund oli vaid
mõni happeline tund
/ neli muinasjutt /
/ see ja "kaks kubemekarva" ei ole muide luuletused, vaid proosa /
"saagu valgus!"
ja valgus sai.
ja jumal oli pöördes.
seened olid teinud
oma töö.
ta hakkas kätega kiskuma
valgust eemale varjust
nimetades selle ööks
ja valguse taskulambiks
lambi suunas ta
veekaussi
ja hakkas vett
veest lahutama
märga pritsis kõikjale
kuni see tehtud oli
ta vaatas lakke
ja vaatas maha
ja lõi terve maailma
ja hakkas seemet külvama
vehkis taskulambiga
lõi jala vastu tühja kaussi
kusagil
sündis väike mõistus
jumal istus maha
hõõrus pahkluud
tõdes rahulolu
heitis pikali ja magas
see kõik kestis
tema jaoks päevi
kuigi möödund oli vaid
mõni happeline tund
/ neli muinasjutt /
/ see ja "kaks kubemekarva" ei ole muide luuletused, vaid proosa /
laupäev, august 27, 2011
kolm muinasjutt: "kaks kubemekarva"
/ lugemisel kuulata kõrvale cocteau twins: donimo (albumilt treasure, 1984) /
elasid kord
kaks kubemekarva.
üks neist elas tommi kubemes.
oli selline
teistest veidi erinev.
veidi heledamat karva,
veidi peenem,
veidi sirgem,
paari tugevama jõnksuga.
oli veidi pikem,
kui teda ümbritsevad teised karvad.
ta oli luuletaja,
see kubemekarv,
uneleja filosoof
ja hea südamega.
just seepärast,
kuigi teistest erinev,
hoidsid teda,
teda ümbritsevad teised karvad.
elasid kord
kaks kubemekarva.
teine neist elas pipi kubemes.
tiheda krussis vaiba sees
oli teistest veidi erinev.
selline lühike,
nääpsukene karvake
oli visa sisu
ja vinske koega jõhvike.
oli kunstniku hingega,
kel meeldis vahel nügida,
meeldis ärgitada teisi.
tihti maalis
vaatepunktist reisi.
sõimas, ropendas, kui juhtus
end teiste vastu ära lööma.
kuid temastki peeti lugu,
sest oli pipi kubemes
see väike heatahtlik,
mässumeelne karvake.
elasid need kaks kubemekarva,
kui ükskord
juhtus uskumatu lugu.
kahe inimese armastus
tõi kokku kubemed.
me kaks karva
kohtusid siis esimesta korda.
juhtus, et kohtusid
ka teine ja kolmaski nad kord.
ja siis hakkasid nägema
teineteist nad peaaegu iga päev -
ja vahel juhtus,
lausa mitu korda.
nii leidsidki teinetest
need kaks karvakest.
teistest erinevad,
teineteisi täiendavad
armusid nad jäägitult.
kolisid kokku
ja ajapikku
hakkas nende ümber
ilmuma teisi
väikseid karvakesi,
nende sarnaseid.
nii tekkis tommi kubemesse
väike heledamat sorti laik
ja pipi omasse
selline tihedam,
madalam ja tugevam.
elasid kord
kaks kubemekarva
ning kui pipi ja tommi
suguelu lõpetanud pole,
elavad need kaks karva
veel tänaselgi päeval
tihedasti koos.
elasid kord
kaks kubemekarva.
üks neist elas tommi kubemes.
oli selline
teistest veidi erinev.
veidi heledamat karva,
veidi peenem,
veidi sirgem,
paari tugevama jõnksuga.
oli veidi pikem,
kui teda ümbritsevad teised karvad.
ta oli luuletaja,
see kubemekarv,
uneleja filosoof
ja hea südamega.
just seepärast,
kuigi teistest erinev,
hoidsid teda,
teda ümbritsevad teised karvad.
elasid kord
kaks kubemekarva.
teine neist elas pipi kubemes.
tiheda krussis vaiba sees
oli teistest veidi erinev.
selline lühike,
nääpsukene karvake
oli visa sisu
ja vinske koega jõhvike.
oli kunstniku hingega,
kel meeldis vahel nügida,
meeldis ärgitada teisi.
tihti maalis
vaatepunktist reisi.
sõimas, ropendas, kui juhtus
end teiste vastu ära lööma.
kuid temastki peeti lugu,
sest oli pipi kubemes
see väike heatahtlik,
mässumeelne karvake.
elasid need kaks kubemekarva,
kui ükskord
juhtus uskumatu lugu.
kahe inimese armastus
tõi kokku kubemed.
me kaks karva
kohtusid siis esimesta korda.
juhtus, et kohtusid
ka teine ja kolmaski nad kord.
ja siis hakkasid nägema
teineteist nad peaaegu iga päev -
ja vahel juhtus,
lausa mitu korda.
nii leidsidki teinetest
need kaks karvakest.
teistest erinevad,
teineteisi täiendavad
armusid nad jäägitult.
kolisid kokku
ja ajapikku
hakkas nende ümber
ilmuma teisi
väikseid karvakesi,
nende sarnaseid.
nii tekkis tommi kubemesse
väike heledamat sorti laik
ja pipi omasse
selline tihedam,
madalam ja tugevam.
elasid kord
kaks kubemekarva
ning kui pipi ja tommi
suguelu lõpetanud pole,
elavad need kaks karva
veel tänaselgi päeval
tihedasti koos.
pühapäev, veebruar 06, 2011
üks muinasjutt: "hosni egiptusest"
hosnil oli väga paha tuju. hosni oli egiptuse viimane vaarao ja tal oli vesi ahjus, sest ootamatult oli ta tagumiku alt väga kuumaks läinud.
tema alamad olid tulnud sadade tuhandete kaupa tänavatele protestima, nad karjusid, sõimasid ja narrisid hosnit. nad ütlesid, et hosni on väga paha ja rumal, et hosni peaks egiptusest päriseks ära minema.
sõjavägi istus nagu tossikesed oma tankides ja kartsid protestijaid, sest protestijad olid karmid ja vihased.
hosni suu oli mossis ja pisarad voolasid ta silmist. hosnil oli vesi ahjus.
ta surus parasjagu oma rusikaid kokku ja mõtles, kuidas protestijatele tagasi teha, kuidas neile kätte maksta, kui sisse jooksis hosni turvaülem ja hüüdis oma valitsejale: "hosni, mu jumalik kõrgus, meil on aeg minna! kõrgus, me peame otse kohe minema!"
hosni oli muidugi segaduses ja üllatunud, sest lisaks suurele solvumisele, oli tema tavaliselt väga rahuliku turvaülema selline tormamine täiesti ootamatu.
"mis lahti, mu ustav turvaülem," küsis ta hingeldavalt mehelt.
"mu jumalik kõrgus, ma vabandan oma vääritu jooksmise pärast, kuid protestijad ründavad püramiide ja paleed! kõrgus, teie elu on ohus ja minu kohus on teie elu päästa. me peame lahkuma otsemaid!"
hosnil jooksis külmavärin üle selja ja süda läks natuke pahaks. nüüd see oligi siis käes. lõpp. tema riik ja alamad kavatsevad talle elukallale kippuda. hosni ehmatus oli nii suur, et ta unustas mossitamise ja tema kuldpruun päevitus muutus halliks. pealegi oli mõte tema armsate püramiidide juurest ära minna talle otsekohe vastik.
hosni üritas rahuneda ja kokutas: "mul on aga ju asjad pakkimata."
"kõrgus, teie kass ja kohvrid on pakitud ja ootavad autos."
hosni mõtles veel hetke ja ei osanudki rohkem kohe midagi öelda. tema parim sõber miisu oli juba autos. turvaülem oli teadagi alati asjalik mees ja hosni tundis kuidas tagumiku all aina tulisemaks läheb. ta tõusis püsti ja astus kiirel sammul turvaülema juurde.
"turvaülem, lähme siis." ja nad asusid mööda palee koridore peaaegu jooksval käigul kuninglike garaažide poole tõttama.
garaažis ootas neid roheline soomustatud mercedese mini-buss, tagumised uksed lahti. hosni oli juba bussi astumas kui ta järsku küsis: "turvaülem, kas me limonaadi võtsime?"
"jah, kolm kaheliitrist pudelit teie lemmikut sidruni limonaadi "samba"." samba on täpselt selline limonaad nagu meil on kelluke, egiptuse kelluke, teate ju küll.
hosni hüppas autosse, turvaülem järgi. autojuht kargas esiistmele. kõik panid turvavööd kinni ja autojuht vajutas gaasi. roheline buss otsekui lendas palee ruumidest välja.
ette jäid mõned barrikaadid, kuid raskele soomustatud buss sõitis neist lihtsalt läbi. hosni mõtles, et tema minibuss on igal juhul etem, kui sõjaväe nii suured ja kohmakad tangid.
auto kihutas mööda kairo tänavaid, protestijad viskasid selle pihta kive ja molotovi kokteile.
molotovi kokteil pole tegelikult üldse kokteil, see on pigem isetehtud süütepomm, millega pannakse autosid ja maju põlema. selle viskamine tegelikult on sama paha, kui kellelegi lõuna ajal ootamatult kapitäis taldrikuid pähe puruks lüüa.
hosni turvaülem oli ehitanud auto aga väga tugevaks nii, et kokteilid ei teinud mercedese bussile õnneks midagi. kojamehed tuli vaid kiiremini tööle panna, nagu suure vihmaga.
"kuhu me üldse sõidame?" küsis hosni.
"kõigepealt linnast välja - siin on päris tuline. edasi läheme hästi turvalisse ja salajasse kohta."
kuna hosni teadis, et turvaülem on asjalik mees, oli ta rohkem kui kindel, et kõik saab korda ja avas oma esimese limonaadipudeli.
mõne aja pärast jõudsidki nad salajasse kohta. see koht oli aga juba protestijate poolt ümber piiratud. oli selge, et valitsuse hulgas on inimesi, kes ei oska saladust hoida ja et egiptuses viibimine pole hosni tervisele enam üldse hea.
sõitnud mõne aja edasi täiesti juhuslikult valitud suunas, pidasid nad auto kinni ühes mahajäetud bentsujaamas.
seejärel pidasid nad nõu, mida edasi teha. autost välja ei mindud, kuna kõik kartsid, et hosni võidakse ära tunda - ikkagi 50 aastat juba valitseja olnud. kunagi ei või teada, kus vaenlased luusivad.
mehed pidasid nõu, kuhu minna, appi võeti kõik teadmised ja isegi internett. kõigil oli selge, et tuleb valida koht, kus hosnit väga ei tunta ja kus ka muidu turvaline on.
lähinaabrite riigid ei tule kõne alla - moslemi vennaskonna - hosni verivaenlaste salakuulajad on seal igal pool. ameerika kah ei sobi, seal elavad hosni kõige suuremad sõbrad ja seal tuntakse ta kindlasti ära. austraalias on suured tormid ja üleujutused ja hiinlaste jutust ei saa midagi aru.
selge oli kõigile see, et minna tuleb ikkagi sõprade juurde ja kindlasti rahulikku paika, kus inimesed või loodus ei mässaks.
hosni oli parasjagu lisamas uut kommentaari oma facebooki kontole, kui nõmedad on protestijad, kui talle tuli väga hea mõte. facebookist saab ju vaadata, kus tema sõbrad elavad.
hosnil oli facebookis 768 sõpra. noh, ega nad kõik päris sõbrad polnud, pigem ikka ainult tuttavad.
igatahes, 768 sõbrast 767 sõpra elasid egiptuses või usa's ja nende juurde ei saanud minna. hosnil oli aga üks facebooki sõber, kes ei elanud egiptuses.
see oli üks huvitav mees, kellega hosni tegelikult ei olnudki näost näkku varem kohtunud. see mees oli kunagi lisanud ennast tema sõbraks, tal oli lahe nimi ja ta kirjutas luuletusi.
hosni arvas, et igal inimesel peaks olema vähemalt üks sõber, kes on luuletaja ja võttis ta sõbrakutse vastu.
selle mehe nimi oli Contra. Contra oli endine postiljon, kes elas Urvaste külas, riigikeses nimega eesti. enamus eesti inimesi ei usu jumalat, kuid vastupidiselt mõnele teisele riigile sallitakse seal kõiki usundeid. hosnile kristliku moslemina see sobis väga.
"mehed!" hüüdis ta järsku teiste jutuvada vahele, "me läheme eestisse! seal elab mu üks hea sõber Contra. neil inimesed ja loodus ei mässa ja valitseb usuvabadus. mind seal eriti ei tunta, seal on palju metsa ja see tundub mulle turvaline koht."
turvaülem ja autojuht mõtlesid veidi ja olid siis kohe nõus. valitseja on tark.
autole pandi hääled sisse ja asuti sõitma. otsustati ka, et enne autot kinni ei peeta, kui Urvastes Contra ukse ees.
egiptusest sõitis hosni kaaskond oma rohelise mercedesega ida poole läbi liibüa ja alžeeria marokosse. sealt saadi turvaülema ühe sõbra, tädipoja kalalaeva peale ja seilati koos roheline mercedesega üle gibraltari väina hispaaniasse.
hispaaniast jätkus hullumeelne sõit läbi prantsusmaa, itaalia, šweitsi, austria ja jälgede segamiseks läbi saksamaa ja müncheni linna, kus autojuht tankis ja võttis kõigile brat-wurst'iga hot-dogid.
seejärel aina edasi eesti poole läbi tšehhi, slovakkia, poola, ukraina, veelkord läbi poola, leedu ja läti, kuni valgas ületati kell 3 öösel eesti-läti piir.
sealt oli urvastesse juba vaid kiviga visata ja autojuht enam kiirust ei ületanud. samuti tundus, et kõikvõimalikud jälitajad olid jäänud münchenisse oktooberfesti õllepidustusi ootama.
hommiku hämaruses veeres vaikse käiguga väga tolmune ja pigem pruuni värvi kui roheline mercedese buss Contra talu hoovile.
majast astus välja veel veidi unise näoga alukate väel Contra, kes läks vaatama, kas kaste on maas või võib juba lambad aedikust välja lasta. kastemärg muru on teadupärast väga libe ja isegi vaatamata neljale jalale võib sellel hullates kergesti libiseda ja mõne liigese nikastada. Contra lambad olid väga kepsakad.
Contra üllatus oli suur, kui ta avastas oma hoovilt tolmuse ja vaikselt podiseva soomustatud mercedese bussi ja selle eest seismas turbaniga turvaülema.
"luuletaja Contra?"
"jaaaaah, tuud ma ole," venitas Contra ja naeratas küll veidi äraootavat aga väga contralikku naeratust.
"teile on külaline, hosni mubarak egiptusest"
"ostke munarakke pikkuselt?"
"ei, hosni mubarak, tema kõrgus egiptuse vaarao."
"assoh," ja Contrale meenus see, kuidas ta ükskord nalja pärast oli vaarao omale facebookis sõbraks lisanud. vat kus lops.
"einoh, tulke edesi, kalli külalidse," ei hakanud aga Contra pikalt ootama: "astke no edesi!"
bussi tagumised uksed avanesid ja sellest astus välja hosni. ühes käes hoidis ta hellalt oma miisut ja teises käes kaheliitrist samba pudelit. toetades pudeli maha, sirutas ta Contrale käe ja ütles: "härra luuletaja, äärmiselt meeldiv," ja osutades oma kassile: "minu miisu."
Contra rõõmustas ja ütles: "tere hosni, ma ole contra" ja vaadates miisule otsa: "kae, viil üts tiidsu, meil tan naid neli, seltsin iks segätsemb."
hosni võttis seejärel kollase sisuga limonaadi pudeli ja ulatas selle Contrale: "vabandage, see limonaad ei kõlba küll juua nii, et valage see pigem lilledele väetiseks ja kus teil siin muidu tualett asub." hosnil oli väga suur pissihäda, sest autot ei oldud kogu sõidu ajal ju kordagi kinni peetud.
peale meeldivaid tervitusi ja külalise pissihäda rahuldamist tutvustas Contra hosnit, miisut, turvaülemat ja autojuhti oma lastele ja naisele, lammastele ja kassidele ning seejärel asusid kõik meeldivalt hommikust sööma ja kohvi jooma.
hosni rääkis oma seiklustest ja kurtis muret, et tal vaja varjupaika. Contra oli lahke inimesena nõus seda ka hosnile pakkuma. hädas olijaid tuleb ju ikka aidata.
miisu, kõigi üllatuseks, oli vastupisiselt hosni arvamusele emane kass. see sai selgeks juba peale mõnda luuletaja majas veedetud päeva.
kuna hosni oli hea valitseja kõigile oma alamatele ja miisu tiinus (see on see kui loomad ootavad poegi) arenes üleloomulikult kiiresti, jõudis hosni oma lõpliku järelduseni: "eestisse jääme me mõneks ajaks."
miisu poegis tõesti kiiresti terve pesakonna kiisupoegi, keda merekooli ei saadetud.
kuna hosni turvaülem, mõistliku mehena, oli kaasa pakkinud ka pool kuninga kullast, siis mõne aja pärast ostis hosni Contra naabritalu ülesse ja asus sinna oma kassi, turvaülema ja autojuhiga elama, et kiisuemal oleks koht kus oma pesakonna eest hoolitseda ja et suurenev kaaskond luuletajale tema kodus koormavaks ei muutuks.
miisu nägi, et tema vaarao on hea valitseja ja lisaks kõigele ka hea inimene. seepärast avaldas miisu oma tõelise mina. ta nimelt olla emane libakass, kes imbus vaarao kaaskonda valitseja vaenlaste agendina.
kõigi üllatus oli väga suur. vaarao oli sõnatu ja vaarao turvaülem unustas uudist kuuldes vöö vahelt isegi oma püstoli tõmmata, sest seda oleks ta pidanud hea turvaülemana reeturi juuresolekul otsekohe tegema.
"ma ei teadnudki, et libakassid olemas on," olid hosni esimesed sõnad.
"on. nagu eestlastel on libahundid ja hiinlastel libarebased, on egiptuses ammusest ajast elanud libakassid. libakassid on väga erilised ja mina olen üks selle haruldase rahva hulgast."
miisu vabandas ka otsekohe oma reetlikuse pärast ja vandus vaaraole igavest truudust. ta lisaks ka, et tal oli vaarao lemmikloomana väga raske moslemi vennaskonnale infot edastada, sest oli vaaraosse ta lemmikuna loomulikult kiindunud - keegi polnud teda niimoodi süles hoidnud ja silitanud kui hosni.
seejärel võttis miisu kena tõmmu naisterahva kuju ja hakkaski niiviisi enamasti ringi käima.
vaarao palus aga oma heldusele ja lahkusele vastuseks miisu kätt. miisu inimese kuju oli väga kaunis, miisu oli hosnile juba loomana väga südamelähedane olnud ning lisaks oli miisu kõige sobivam naisevälimusega kaaskondlane, kes sobis hosni väljamõeldud kattevarjuga kokku.
nimelt olid nad koos turvaülemaga välja mõelnud, et nad räägivad ülejäänud Urvaste ja eesti inimestele, et hosni on oma kahe teenri ja lemmikloomaga reisiv palestiina ärimees, kellele meeldib maarjamaa ja kes kavatseb kohalikest kaskedest uudsel viisil papüürust tootma hakata.
miisust saigi nii selle kattevarju väga oluline osa - ärimehe abikaasa. selleks, et kattevari oleks täielik, ehitas hosni kulla eest ka väikese papüürusevabriku ja võttis palju Urvaste elanikke sinna tööle.
Urvaste vallale oli see väga hea - tööpuudus sai seal järsku otsa. ja kui hosni surnud pole, töötavad kõik Urvaste valla elanikud tema papüüruse vabrikus veel tänapäevalgi ja tööpuudusest räägitakse ainult õhtuti hirmulugusid lastele, kes on laisad ja ei viitsi õppida.
tema alamad olid tulnud sadade tuhandete kaupa tänavatele protestima, nad karjusid, sõimasid ja narrisid hosnit. nad ütlesid, et hosni on väga paha ja rumal, et hosni peaks egiptusest päriseks ära minema.
sõjavägi istus nagu tossikesed oma tankides ja kartsid protestijaid, sest protestijad olid karmid ja vihased.
hosni suu oli mossis ja pisarad voolasid ta silmist. hosnil oli vesi ahjus.
ta surus parasjagu oma rusikaid kokku ja mõtles, kuidas protestijatele tagasi teha, kuidas neile kätte maksta, kui sisse jooksis hosni turvaülem ja hüüdis oma valitsejale: "hosni, mu jumalik kõrgus, meil on aeg minna! kõrgus, me peame otse kohe minema!"
hosni oli muidugi segaduses ja üllatunud, sest lisaks suurele solvumisele, oli tema tavaliselt väga rahuliku turvaülema selline tormamine täiesti ootamatu.
"mis lahti, mu ustav turvaülem," küsis ta hingeldavalt mehelt.
"mu jumalik kõrgus, ma vabandan oma vääritu jooksmise pärast, kuid protestijad ründavad püramiide ja paleed! kõrgus, teie elu on ohus ja minu kohus on teie elu päästa. me peame lahkuma otsemaid!"
hosnil jooksis külmavärin üle selja ja süda läks natuke pahaks. nüüd see oligi siis käes. lõpp. tema riik ja alamad kavatsevad talle elukallale kippuda. hosni ehmatus oli nii suur, et ta unustas mossitamise ja tema kuldpruun päevitus muutus halliks. pealegi oli mõte tema armsate püramiidide juurest ära minna talle otsekohe vastik.
hosni üritas rahuneda ja kokutas: "mul on aga ju asjad pakkimata."
"kõrgus, teie kass ja kohvrid on pakitud ja ootavad autos."
hosni mõtles veel hetke ja ei osanudki rohkem kohe midagi öelda. tema parim sõber miisu oli juba autos. turvaülem oli teadagi alati asjalik mees ja hosni tundis kuidas tagumiku all aina tulisemaks läheb. ta tõusis püsti ja astus kiirel sammul turvaülema juurde.
"turvaülem, lähme siis." ja nad asusid mööda palee koridore peaaegu jooksval käigul kuninglike garaažide poole tõttama.
garaažis ootas neid roheline soomustatud mercedese mini-buss, tagumised uksed lahti. hosni oli juba bussi astumas kui ta järsku küsis: "turvaülem, kas me limonaadi võtsime?"
"jah, kolm kaheliitrist pudelit teie lemmikut sidruni limonaadi "samba"." samba on täpselt selline limonaad nagu meil on kelluke, egiptuse kelluke, teate ju küll.
hosni hüppas autosse, turvaülem järgi. autojuht kargas esiistmele. kõik panid turvavööd kinni ja autojuht vajutas gaasi. roheline buss otsekui lendas palee ruumidest välja.
ette jäid mõned barrikaadid, kuid raskele soomustatud buss sõitis neist lihtsalt läbi. hosni mõtles, et tema minibuss on igal juhul etem, kui sõjaväe nii suured ja kohmakad tangid.
auto kihutas mööda kairo tänavaid, protestijad viskasid selle pihta kive ja molotovi kokteile.
molotovi kokteil pole tegelikult üldse kokteil, see on pigem isetehtud süütepomm, millega pannakse autosid ja maju põlema. selle viskamine tegelikult on sama paha, kui kellelegi lõuna ajal ootamatult kapitäis taldrikuid pähe puruks lüüa.
hosni turvaülem oli ehitanud auto aga väga tugevaks nii, et kokteilid ei teinud mercedese bussile õnneks midagi. kojamehed tuli vaid kiiremini tööle panna, nagu suure vihmaga.
"kuhu me üldse sõidame?" küsis hosni.
"kõigepealt linnast välja - siin on päris tuline. edasi läheme hästi turvalisse ja salajasse kohta."
kuna hosni teadis, et turvaülem on asjalik mees, oli ta rohkem kui kindel, et kõik saab korda ja avas oma esimese limonaadipudeli.
mõne aja pärast jõudsidki nad salajasse kohta. see koht oli aga juba protestijate poolt ümber piiratud. oli selge, et valitsuse hulgas on inimesi, kes ei oska saladust hoida ja et egiptuses viibimine pole hosni tervisele enam üldse hea.
sõitnud mõne aja edasi täiesti juhuslikult valitud suunas, pidasid nad auto kinni ühes mahajäetud bentsujaamas.
seejärel pidasid nad nõu, mida edasi teha. autost välja ei mindud, kuna kõik kartsid, et hosni võidakse ära tunda - ikkagi 50 aastat juba valitseja olnud. kunagi ei või teada, kus vaenlased luusivad.
mehed pidasid nõu, kuhu minna, appi võeti kõik teadmised ja isegi internett. kõigil oli selge, et tuleb valida koht, kus hosnit väga ei tunta ja kus ka muidu turvaline on.
lähinaabrite riigid ei tule kõne alla - moslemi vennaskonna - hosni verivaenlaste salakuulajad on seal igal pool. ameerika kah ei sobi, seal elavad hosni kõige suuremad sõbrad ja seal tuntakse ta kindlasti ära. austraalias on suured tormid ja üleujutused ja hiinlaste jutust ei saa midagi aru.
selge oli kõigile see, et minna tuleb ikkagi sõprade juurde ja kindlasti rahulikku paika, kus inimesed või loodus ei mässaks.
hosni oli parasjagu lisamas uut kommentaari oma facebooki kontole, kui nõmedad on protestijad, kui talle tuli väga hea mõte. facebookist saab ju vaadata, kus tema sõbrad elavad.
hosnil oli facebookis 768 sõpra. noh, ega nad kõik päris sõbrad polnud, pigem ikka ainult tuttavad.
igatahes, 768 sõbrast 767 sõpra elasid egiptuses või usa's ja nende juurde ei saanud minna. hosnil oli aga üks facebooki sõber, kes ei elanud egiptuses.
see oli üks huvitav mees, kellega hosni tegelikult ei olnudki näost näkku varem kohtunud. see mees oli kunagi lisanud ennast tema sõbraks, tal oli lahe nimi ja ta kirjutas luuletusi.
hosni arvas, et igal inimesel peaks olema vähemalt üks sõber, kes on luuletaja ja võttis ta sõbrakutse vastu.
selle mehe nimi oli Contra. Contra oli endine postiljon, kes elas Urvaste külas, riigikeses nimega eesti. enamus eesti inimesi ei usu jumalat, kuid vastupidiselt mõnele teisele riigile sallitakse seal kõiki usundeid. hosnile kristliku moslemina see sobis väga.
"mehed!" hüüdis ta järsku teiste jutuvada vahele, "me läheme eestisse! seal elab mu üks hea sõber Contra. neil inimesed ja loodus ei mässa ja valitseb usuvabadus. mind seal eriti ei tunta, seal on palju metsa ja see tundub mulle turvaline koht."
turvaülem ja autojuht mõtlesid veidi ja olid siis kohe nõus. valitseja on tark.
autole pandi hääled sisse ja asuti sõitma. otsustati ka, et enne autot kinni ei peeta, kui Urvastes Contra ukse ees.
egiptusest sõitis hosni kaaskond oma rohelise mercedesega ida poole läbi liibüa ja alžeeria marokosse. sealt saadi turvaülema ühe sõbra, tädipoja kalalaeva peale ja seilati koos roheline mercedesega üle gibraltari väina hispaaniasse.
hispaaniast jätkus hullumeelne sõit läbi prantsusmaa, itaalia, šweitsi, austria ja jälgede segamiseks läbi saksamaa ja müncheni linna, kus autojuht tankis ja võttis kõigile brat-wurst'iga hot-dogid.
seejärel aina edasi eesti poole läbi tšehhi, slovakkia, poola, ukraina, veelkord läbi poola, leedu ja läti, kuni valgas ületati kell 3 öösel eesti-läti piir.
sealt oli urvastesse juba vaid kiviga visata ja autojuht enam kiirust ei ületanud. samuti tundus, et kõikvõimalikud jälitajad olid jäänud münchenisse oktooberfesti õllepidustusi ootama.
hommiku hämaruses veeres vaikse käiguga väga tolmune ja pigem pruuni värvi kui roheline mercedese buss Contra talu hoovile.
majast astus välja veel veidi unise näoga alukate väel Contra, kes läks vaatama, kas kaste on maas või võib juba lambad aedikust välja lasta. kastemärg muru on teadupärast väga libe ja isegi vaatamata neljale jalale võib sellel hullates kergesti libiseda ja mõne liigese nikastada. Contra lambad olid väga kepsakad.
Contra üllatus oli suur, kui ta avastas oma hoovilt tolmuse ja vaikselt podiseva soomustatud mercedese bussi ja selle eest seismas turbaniga turvaülema.
"luuletaja Contra?"
"jaaaaah, tuud ma ole," venitas Contra ja naeratas küll veidi äraootavat aga väga contralikku naeratust.
"teile on külaline, hosni mubarak egiptusest"
"ostke munarakke pikkuselt?"
"ei, hosni mubarak, tema kõrgus egiptuse vaarao."
"assoh," ja Contrale meenus see, kuidas ta ükskord nalja pärast oli vaarao omale facebookis sõbraks lisanud. vat kus lops.
"einoh, tulke edesi, kalli külalidse," ei hakanud aga Contra pikalt ootama: "astke no edesi!"
bussi tagumised uksed avanesid ja sellest astus välja hosni. ühes käes hoidis ta hellalt oma miisut ja teises käes kaheliitrist samba pudelit. toetades pudeli maha, sirutas ta Contrale käe ja ütles: "härra luuletaja, äärmiselt meeldiv," ja osutades oma kassile: "minu miisu."
Contra rõõmustas ja ütles: "tere hosni, ma ole contra" ja vaadates miisule otsa: "kae, viil üts tiidsu, meil tan naid neli, seltsin iks segätsemb."
hosni võttis seejärel kollase sisuga limonaadi pudeli ja ulatas selle Contrale: "vabandage, see limonaad ei kõlba küll juua nii, et valage see pigem lilledele väetiseks ja kus teil siin muidu tualett asub." hosnil oli väga suur pissihäda, sest autot ei oldud kogu sõidu ajal ju kordagi kinni peetud.
peale meeldivaid tervitusi ja külalise pissihäda rahuldamist tutvustas Contra hosnit, miisut, turvaülemat ja autojuhti oma lastele ja naisele, lammastele ja kassidele ning seejärel asusid kõik meeldivalt hommikust sööma ja kohvi jooma.
hosni rääkis oma seiklustest ja kurtis muret, et tal vaja varjupaika. Contra oli lahke inimesena nõus seda ka hosnile pakkuma. hädas olijaid tuleb ju ikka aidata.
miisu, kõigi üllatuseks, oli vastupisiselt hosni arvamusele emane kass. see sai selgeks juba peale mõnda luuletaja majas veedetud päeva.
kuna hosni oli hea valitseja kõigile oma alamatele ja miisu tiinus (see on see kui loomad ootavad poegi) arenes üleloomulikult kiiresti, jõudis hosni oma lõpliku järelduseni: "eestisse jääme me mõneks ajaks."
miisu poegis tõesti kiiresti terve pesakonna kiisupoegi, keda merekooli ei saadetud.
kuna hosni turvaülem, mõistliku mehena, oli kaasa pakkinud ka pool kuninga kullast, siis mõne aja pärast ostis hosni Contra naabritalu ülesse ja asus sinna oma kassi, turvaülema ja autojuhiga elama, et kiisuemal oleks koht kus oma pesakonna eest hoolitseda ja et suurenev kaaskond luuletajale tema kodus koormavaks ei muutuks.
miisu nägi, et tema vaarao on hea valitseja ja lisaks kõigele ka hea inimene. seepärast avaldas miisu oma tõelise mina. ta nimelt olla emane libakass, kes imbus vaarao kaaskonda valitseja vaenlaste agendina.
kõigi üllatus oli väga suur. vaarao oli sõnatu ja vaarao turvaülem unustas uudist kuuldes vöö vahelt isegi oma püstoli tõmmata, sest seda oleks ta pidanud hea turvaülemana reeturi juuresolekul otsekohe tegema.
"ma ei teadnudki, et libakassid olemas on," olid hosni esimesed sõnad.
"on. nagu eestlastel on libahundid ja hiinlastel libarebased, on egiptuses ammusest ajast elanud libakassid. libakassid on väga erilised ja mina olen üks selle haruldase rahva hulgast."
miisu vabandas ka otsekohe oma reetlikuse pärast ja vandus vaaraole igavest truudust. ta lisaks ka, et tal oli vaarao lemmikloomana väga raske moslemi vennaskonnale infot edastada, sest oli vaaraosse ta lemmikuna loomulikult kiindunud - keegi polnud teda niimoodi süles hoidnud ja silitanud kui hosni.
seejärel võttis miisu kena tõmmu naisterahva kuju ja hakkaski niiviisi enamasti ringi käima.
vaarao palus aga oma heldusele ja lahkusele vastuseks miisu kätt. miisu inimese kuju oli väga kaunis, miisu oli hosnile juba loomana väga südamelähedane olnud ning lisaks oli miisu kõige sobivam naisevälimusega kaaskondlane, kes sobis hosni väljamõeldud kattevarjuga kokku.
nimelt olid nad koos turvaülemaga välja mõelnud, et nad räägivad ülejäänud Urvaste ja eesti inimestele, et hosni on oma kahe teenri ja lemmikloomaga reisiv palestiina ärimees, kellele meeldib maarjamaa ja kes kavatseb kohalikest kaskedest uudsel viisil papüürust tootma hakata.
miisust saigi nii selle kattevarju väga oluline osa - ärimehe abikaasa. selleks, et kattevari oleks täielik, ehitas hosni kulla eest ka väikese papüürusevabriku ja võttis palju Urvaste elanikke sinna tööle.
Urvaste vallale oli see väga hea - tööpuudus sai seal järsku otsa. ja kui hosni surnud pole, töötavad kõik Urvaste valla elanikud tema papüüruse vabrikus veel tänapäevalgi ja tööpuudusest räägitakse ainult õhtuti hirmulugusid lastele, kes on laisad ja ei viitsi õppida.
Tellimine:
Postitused (Atom)