Elasid kord Maasikaprintsess ja Vaarikaprintsess, nad olid väikesed haldjad.
Nad elasid metsa serval raiesmikul, kus oli hästi palju vaarikapõõsaid ja mille servas kasvas palju metsmaasikaid.
Neil olid mõlemal väga ilusad kleidid ja ilusad peakatted ka. Maasikaprintsessil oli punase ja rohelisega kleit ning peas olid tal valged lilled.
Vaarikaprintsessil oli roosa sädelev kleit ning peas olid väikesed rohelised õied. Jalas olid neil mõlemal kõrge kontsaga kingad, sest nad enamasti lendasid ringi ja ei pidanud jooksma.
Ükskord sõid nad parasjagu maasikaid ja vaarikaid, mis nad olid korjanud. Ikka üks maasikas ja siis üks vaarikas korda mööda rändas suhu.
Need marjad olid väga magusad.
Järsku kuulsid nad koledat vandumist. Nad nägid kuidas metsast komberdas välja üks küürakas kepiga nõid. Nõid oli kole pahas tujus. Astus mõne sammu, koperdas ja kukkus pead pidi ühte vaarika põõsasse.
Põõsast kostus kõva ropendamist. Nõid ajas ennast neljakäpukile, äigas oma kepiga vaarikapõõsale ning väikese suitsupahvaku saatel kuivas põõsas kohe ära.
"Mis sa tegid!?" ehmatasid printsessid ühest suust.
"Ma nõidusin selle põõsa ära! See jäi mulle ette ja ma kukkusin sinna valusasti sisse."
"Kallis nõid, miks sa siis sinna sisse kukkusid?"
"Ma kogu aeg koperdan ja löön pead vastu puid ära kui metsas kõnnin. Ja mul kogu aeg pea jubedasti valutab."
See oli see kuri nõid, kellest nad kuulnud olid. Ta elas sügaval pimedas kuuse metsas ühes koopas. Nad olid temast kuulnud, sest kõik loomad kartsid nõida. Ta pidi olema kuulu järgi jube kuri ning kõike mis talle teepeale jäi ära nõiduma.
"Hea nõid, aga miks sa kogu aeg koperdad ja pead ära lööd."
"Teate, ma ei näe eriti hästi."
"Kuidas siis nii!?"
"Vot ma pole kunagi eriti hästi näinud ja nüüd näen ma kohe eriti halvasti. Praegu näen ma ainult oma sõrmeotsi hästi. Kogu aeg löön pead ja põlvi ära. Just väänasin ka jala välja"
Ja nõid vandus koledasti veel kohe päris mitu lauset jutti. Tal olidki veidi hägusad ja kõõrdis silmad.
"Hea nõid, aga miks te prille ei kanna," küsis Maasikaprintsess. Vaarika printsess lisas: "Prillidega näeb ju palju paremini."
"Mis need prillid on?"
"Oi need on sellised asjad, millega saab kohe väga hästi näha, me oleme seenelistel ja marjulistel selliseid näinud"
"Tõesti, kust neid saab?" tundis nõid huvi.
"Meie teada linnast, silmaarsti käest. Mine tema juurde, ta annab sulle kindlasti prillid."
Nõid polnud aga nõus linna minema, sest ta polnud seal kunagi käinud ja kartis oma halva silmanägemise tõttu eksimist.
Vaarikahaldjas ja Maasikahaldjas pidasid omakeskis nõu ning otsustasid, et nad käivad ise silmaarsti juures ära. Linn oli aga nii kaugel, et sinna nad lennata ise ei jõudnud.
Vaarikahaldjas vilistas kõlavalt ja nende juurde lendas kuldnokk - väike üleni must lind, kellel oli kuldkollane nokk.
Nad ronisid talle selga ja lendasid temaga linna.
Kuldnokk maandus koos haldjatega silmaarsti akna taga. Koputas nokaga vastu aknaklaasi ja silmaarsti üllatus oli küll suur kui ta nägi oma akna taga kuldnokka ja selle seljas istuvat kahte haldjat.
Ta avas akna ja sõnas: "Kes teie olete ja kust te tulete?"
"Mina olen Maasikaprintsess." "Ja mina olen Vaarikaprintsess," ütlesid haldjad korda mööda.
"Me tulime nõiale prille otsima. Kas te saate anda meile ühed head prillid nõia jaoks, muidu nõiub ta veel kogu meie raiesmiku ära."
"Oijah, aina huvitavamaks läheb see päev." sõnas silmaarst. "Milliseid prille teie nõial siis vaja on?"
"No meie ei tea, selliseid, millega ta hästi näeb."
"Aga printsessikesed, selle jaoks tuleb ju ise silmaarsti juurde tulla, sest ma ei saa niimoodi suvalisi prille ju välja kirjutada."
"Teate hea silmaarst, ta ei saa tulla, ta näeb nii halvasti ja kui ta siin vastu maju hakkab oma peaga käima, nõiub ta veel terve linna ära. Andke meile lihtsalt ühed prillid."'
Arst sai aru küll, et tegemist oli keerulise olukorraga. Ta küsis: "Aga mis te oskate öelda mulle ta silmade kohta?"
"No need on veidi kõõrdis... ning ta näeb hästi ainult oma näppe"
"Tal peab olema päris tugev miinus, vähemalt miinus 7. Sellepärast ta kaugele ei näegi. Ot, mul on siin ühed prillid, mis talle võiks sobida. Võtke need kaasa ja öelge, et ta kindlasti ise mu juurde vastuvõtule tuleks. Ma pean ta silmi ikka ise vaadata saama, siis saan talle veel sobivamad prillid välja kirjutada."
Haldjad tänasid silmaarsti kenasti ja võtsid prillid. Need olid sellised hästi ümmargused ja väga paksude klaasidega.
Nad lendasid kuldnokaga tagasi raiesmikule.
Nõid oli seal vandus ja juba oli ta veel mõned vaarikapõõsad kuivaks nõidunud.
"Hei nõiatädi, me oleme tagasi. Näe! Me tõime sulle prillid."
Nad ulatasid prillid nõiale. See võttis need kätte. Vaatas hästi lähedalt, nuusutas.
"Mis ma teen nende asjandustega?" küsis nõid.
"Sa pead need endale nina peale silmade ette panema. Sangad kõverate otsadega pane kõrva taha, siis ei kuku need maha."
Nõid panigi prillid ette. Ja oi ta silmad läksid üllatusest suureks ja suu vajus lahti.
"Tohopele, kõik on nii selge!" kraaksatas ta väriseva häälega. "Ma näen siit isegi raiesmiku teise serva puid!"
Ta hakkas jalalt jalale hüppama ja oli selge, et nõid oli väga rõõmus. Ta viskas oma kepi käest ja hõikas: "Seda kaigast pole nüüd mulle küll enam vaja!"
Kõik nõiutud vaarikapõõsad läksid kohe roheliseks tagasi. Nõid vaatas ringi ja kilkas rõõmust.
"Oi lapsekesed, te olete teinud nüüd mulle küll suure heateo. Ja mu peavalu hakkab kah ära minema. See on nüüd küll imelugu. Need on siis prillid," ta katsus kätega prille oma näos.
"Aga sa pead kindlasti ise veel silmaarsti juurde minema. Ta ütles, et ta peab su silmi ise vaatama, et sulle veel paremad prillid anda!" manitses Vaarikaprintsess.
"Ja ära neid suure tansimisega ära kaota, muidu ei saagi sa linna minna," lisas Maasikaprintsess.
Nõid peaaegu ei kuulanudki neid, aga ütles siiski: "Ma pean seda silmaarsti kohe kindlasti ise nägema ja talle aitäh ütlema. Käin tal varsti külas ära. Ja teie lapsed, kui peaks kunagi abi vaja olema, vilistage lihtsalt kõvasti, küll ma metsa kuulen, olen teile tänu võlgu."
Nõid kalpsaski varsti metsa ja haldjad kuulsid veel pikka aega rõõmsaid ja kohati ka üllatunud huikeid metsast.
Nad olid väga õnnelikud lõid käsi kokku ja asusid uuesti metsmaasikaid ja vaarikaid sööma.
Neile meeldis teisi aidata ja täna olid nad kohe kindlasti seda kardetud nõiamoori aidanud. Ja võibolla, polnudki teda enam vaja karta. Sest ega nõid tegelikult paha polnud, tal lihtsalt valutas pea ning oli valus, kui ta end pidevalt ära lõi.
Nad elasid metsa serval raiesmikul, kus oli hästi palju vaarikapõõsaid ja mille servas kasvas palju metsmaasikaid.
Neil olid mõlemal väga ilusad kleidid ja ilusad peakatted ka. Maasikaprintsessil oli punase ja rohelisega kleit ning peas olid tal valged lilled.
Vaarikaprintsessil oli roosa sädelev kleit ning peas olid väikesed rohelised õied. Jalas olid neil mõlemal kõrge kontsaga kingad, sest nad enamasti lendasid ringi ja ei pidanud jooksma.
Ükskord sõid nad parasjagu maasikaid ja vaarikaid, mis nad olid korjanud. Ikka üks maasikas ja siis üks vaarikas korda mööda rändas suhu.
Need marjad olid väga magusad.
Järsku kuulsid nad koledat vandumist. Nad nägid kuidas metsast komberdas välja üks küürakas kepiga nõid. Nõid oli kole pahas tujus. Astus mõne sammu, koperdas ja kukkus pead pidi ühte vaarika põõsasse.
Põõsast kostus kõva ropendamist. Nõid ajas ennast neljakäpukile, äigas oma kepiga vaarikapõõsale ning väikese suitsupahvaku saatel kuivas põõsas kohe ära.
"Mis sa tegid!?" ehmatasid printsessid ühest suust.
"Ma nõidusin selle põõsa ära! See jäi mulle ette ja ma kukkusin sinna valusasti sisse."
"Kallis nõid, miks sa siis sinna sisse kukkusid?"
"Ma kogu aeg koperdan ja löön pead vastu puid ära kui metsas kõnnin. Ja mul kogu aeg pea jubedasti valutab."
See oli see kuri nõid, kellest nad kuulnud olid. Ta elas sügaval pimedas kuuse metsas ühes koopas. Nad olid temast kuulnud, sest kõik loomad kartsid nõida. Ta pidi olema kuulu järgi jube kuri ning kõike mis talle teepeale jäi ära nõiduma.
"Hea nõid, aga miks sa kogu aeg koperdad ja pead ära lööd."
"Teate, ma ei näe eriti hästi."
"Kuidas siis nii!?"
"Vot ma pole kunagi eriti hästi näinud ja nüüd näen ma kohe eriti halvasti. Praegu näen ma ainult oma sõrmeotsi hästi. Kogu aeg löön pead ja põlvi ära. Just väänasin ka jala välja"
Ja nõid vandus koledasti veel kohe päris mitu lauset jutti. Tal olidki veidi hägusad ja kõõrdis silmad.
"Hea nõid, aga miks te prille ei kanna," küsis Maasikaprintsess. Vaarika printsess lisas: "Prillidega näeb ju palju paremini."
"Mis need prillid on?"
"Oi need on sellised asjad, millega saab kohe väga hästi näha, me oleme seenelistel ja marjulistel selliseid näinud"
"Tõesti, kust neid saab?" tundis nõid huvi.
"Meie teada linnast, silmaarsti käest. Mine tema juurde, ta annab sulle kindlasti prillid."
Nõid polnud aga nõus linna minema, sest ta polnud seal kunagi käinud ja kartis oma halva silmanägemise tõttu eksimist.
Vaarikahaldjas ja Maasikahaldjas pidasid omakeskis nõu ning otsustasid, et nad käivad ise silmaarsti juures ära. Linn oli aga nii kaugel, et sinna nad lennata ise ei jõudnud.
Vaarikahaldjas vilistas kõlavalt ja nende juurde lendas kuldnokk - väike üleni must lind, kellel oli kuldkollane nokk.
Nad ronisid talle selga ja lendasid temaga linna.
Kuldnokk maandus koos haldjatega silmaarsti akna taga. Koputas nokaga vastu aknaklaasi ja silmaarsti üllatus oli küll suur kui ta nägi oma akna taga kuldnokka ja selle seljas istuvat kahte haldjat.
Ta avas akna ja sõnas: "Kes teie olete ja kust te tulete?"
"Mina olen Maasikaprintsess." "Ja mina olen Vaarikaprintsess," ütlesid haldjad korda mööda.
"Me tulime nõiale prille otsima. Kas te saate anda meile ühed head prillid nõia jaoks, muidu nõiub ta veel kogu meie raiesmiku ära."
"Oijah, aina huvitavamaks läheb see päev." sõnas silmaarst. "Milliseid prille teie nõial siis vaja on?"
"No meie ei tea, selliseid, millega ta hästi näeb."
"Aga printsessikesed, selle jaoks tuleb ju ise silmaarsti juurde tulla, sest ma ei saa niimoodi suvalisi prille ju välja kirjutada."
"Teate hea silmaarst, ta ei saa tulla, ta näeb nii halvasti ja kui ta siin vastu maju hakkab oma peaga käima, nõiub ta veel terve linna ära. Andke meile lihtsalt ühed prillid."'
Arst sai aru küll, et tegemist oli keerulise olukorraga. Ta küsis: "Aga mis te oskate öelda mulle ta silmade kohta?"
"No need on veidi kõõrdis... ning ta näeb hästi ainult oma näppe"
"Tal peab olema päris tugev miinus, vähemalt miinus 7. Sellepärast ta kaugele ei näegi. Ot, mul on siin ühed prillid, mis talle võiks sobida. Võtke need kaasa ja öelge, et ta kindlasti ise mu juurde vastuvõtule tuleks. Ma pean ta silmi ikka ise vaadata saama, siis saan talle veel sobivamad prillid välja kirjutada."
Haldjad tänasid silmaarsti kenasti ja võtsid prillid. Need olid sellised hästi ümmargused ja väga paksude klaasidega.
Nad lendasid kuldnokaga tagasi raiesmikule.
Nõid oli seal vandus ja juba oli ta veel mõned vaarikapõõsad kuivaks nõidunud.
"Hei nõiatädi, me oleme tagasi. Näe! Me tõime sulle prillid."
Nad ulatasid prillid nõiale. See võttis need kätte. Vaatas hästi lähedalt, nuusutas.
"Mis ma teen nende asjandustega?" küsis nõid.
"Sa pead need endale nina peale silmade ette panema. Sangad kõverate otsadega pane kõrva taha, siis ei kuku need maha."
Nõid panigi prillid ette. Ja oi ta silmad läksid üllatusest suureks ja suu vajus lahti.
"Tohopele, kõik on nii selge!" kraaksatas ta väriseva häälega. "Ma näen siit isegi raiesmiku teise serva puid!"
Ta hakkas jalalt jalale hüppama ja oli selge, et nõid oli väga rõõmus. Ta viskas oma kepi käest ja hõikas: "Seda kaigast pole nüüd mulle küll enam vaja!"
Kõik nõiutud vaarikapõõsad läksid kohe roheliseks tagasi. Nõid vaatas ringi ja kilkas rõõmust.
"Oi lapsekesed, te olete teinud nüüd mulle küll suure heateo. Ja mu peavalu hakkab kah ära minema. See on nüüd küll imelugu. Need on siis prillid," ta katsus kätega prille oma näos.
"Aga sa pead kindlasti ise veel silmaarsti juurde minema. Ta ütles, et ta peab su silmi ise vaatama, et sulle veel paremad prillid anda!" manitses Vaarikaprintsess.
"Ja ära neid suure tansimisega ära kaota, muidu ei saagi sa linna minna," lisas Maasikaprintsess.
Nõid peaaegu ei kuulanudki neid, aga ütles siiski: "Ma pean seda silmaarsti kohe kindlasti ise nägema ja talle aitäh ütlema. Käin tal varsti külas ära. Ja teie lapsed, kui peaks kunagi abi vaja olema, vilistage lihtsalt kõvasti, küll ma metsa kuulen, olen teile tänu võlgu."
Nõid kalpsaski varsti metsa ja haldjad kuulsid veel pikka aega rõõmsaid ja kohati ka üllatunud huikeid metsast.
Nad olid väga õnnelikud lõid käsi kokku ja asusid uuesti metsmaasikaid ja vaarikaid sööma.
Neile meeldis teisi aidata ja täna olid nad kohe kindlasti seda kardetud nõiamoori aidanud. Ja võibolla, polnudki teda enam vaja karta. Sest ega nõid tegelikult paha polnud, tal lihtsalt valutas pea ning oli valus, kui ta end pidevalt ära lõi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar