Linna servas päris metsa piirimail seisis üks ammu maha jäetud, lagunenud maja. Selles majas elasid ööhaldjad.
Need olid sellised haldjad, kes päeva väga ei armastanud, sest tugeva päikesevalguse käes hakkas neil pea valutama, silmad hakkasid vett jooksma ning naha peale tulid punnid.
Sellepärast meeldis neile päeval hoopiski magada ja oma asjatoimetusi öösel teha. Öösel nägid nad väga hästi, nagu meie näeme päeval.
Neile meeldis tohutult kuu ja tähtede valgus, sest see pani nende naha hõbedaselt särama. Kui nad kuu poole vaatasid olid nende palged väga ilusad ja sädelevad.
Seal linna servas, päris metsa piirimail lagunenud majas elas ka üks Monster-Truck. See oli tõeline Monsterauto kes seisis maja pimedas garaažis.
Tal olid tohutud suured mustad rattad ja kummidel väga karm ja sügav muda-muster. Ta kabiin asus kõrgel rataste kohal ning selle taga oli tal suur kast, mis oli roostes.
Selles kastis magasidki ööhaldjad tavaliselt oma päevaund. Monsterauto oli nende sõber ja tal oli sees väga hoolitsev süda. Mis siis, et väljast nägi ta päris kohutav välja.
Linna servas, päris metsa piirimail lagunenud majas käisid ööhaldjad ka koolis.
Iga õhtu kohe peale ärkamist algasid neil tunnid. Neile meeldis koolis käia, sest nad olid väga uudishimulikud ja seepärast õpihimulised. See mida öökullid ja muud öö elukad neile õpetasid tundus alati väga põnev.
Nad olid ka omajagu ulakad, need meie ööhaldjad, neile meeldis nalja teha ja vingerpusse mängida. Tihti kihistasid nad ka koolis.
Igal öösel peale koolitunde jäi neile aga ka muu kui õppimise jaoks aega. Ja üks asi, mida nad armastasid teha oli käia kuuvalguse käes ujumas.
Sellel ööl oli kuu nii suur ja ümmargune ja tähed nii säravad, et kogu maailm tundus valge, kui päeval, kõik oli hästi vaikne ja ööhaldjad teadsid, et sügaval metsatee lõpus on kindlasti ka järvepind täiesti tasane ja sile.
Nad tahtsid kohe kangesti ujuma minna. Ja neil tuli mõte, et kui nad läheksid autoga ja mitte jala, siis jõuaks nad palju kiiremini järveni ja tagasi ja neile jääks nii palju rohkem aega siis ujumiseks, enne kui päike taas tõuseb ja aeg on magama minna.
Mõeldud, tehtud. Nad tormasid Monsterauto juurde ja hakkasid teda kenasti paluma: "Kallis Monsterauto, vii meid järve äärde ujuma, nii saame me palju rohkem ujuda! Ole kallis meie lemmik auto!"
Monsterauto vastas: "Noo tegelikult on nii kenal öösel ka mul ju tore ringi vurada. Muidugi lähme! Aga vaadake, et te ennast ilusti turvavöödega kinni panete ja mu kangide ja lülititega ei mängi, muidu võime kraavi sõita."
"Muidugi paneme ennast kinni ja oleme tublid, lähme nüüd otsekohe!"
Ja nad hakkasidki sõitma mööda metsateed järve poole. Monsterauto vuras mõnuga ja haldjad piilusid ta kabiini akendest välja, aga varsti hakkasid nad ulakusi tegema.
Tegid turvavööd lahti ja hakkasid autos ringi hüppama. Keegi näppis rooli, keegi kargas lülitite peale.
Monsterauto hakkas pahandama: "Kuulge, kas te saate nüüd vagusi istuda, kohe oleme kohal!"
Ja siis järsku hüppas üks ööhaldjatest ta kangi peale, millest käivad tuled sisse ja välja nii, et järsku olid tuled kustu ja auto ees tee kadus pimedusse. Keegi oli hüpanud veel ka rooli peale ja Monsterauto hakkas vingerdama.
Pimeduses olnud kurvi ei näinud mitte keegi ja Monsterauto sõitis suure raginaga kraavi, käis mitu korda üle katuse nagu pime karussell. Ikka ringi ja ringi ja ringi ja ringi kuni järsku oli kõik väga vaikne.
Monsterauto ajas ennast aeglaselt ratastele püsti ja vaatas ringi. Ööhaldjaid ei olnud tema kabiinis enam. Nad olid õnnetuse ajal kõik akendest välja pudenenud.
Monsterautol hakkas hirm. Ta kartis et võibolla on mõni neist vastu puud laiaks lennanud või oma kaela kahekorra väänanud. Ta hakkas neid oma ühe terveks jäänud tule valgusega otsima. Lähedal ei olnud ööhaldjatest ühtegi.
Monsterauto otsis ja hõikus neid, kuid kõik oli vaikne. Peale pikka otsimist leidis ta ööhaldjad kobaras hirmununa ühe suure kuuse juurte alt.
"Olete te kõik terved!"
"Jaa," vastasid ööhaldjad nutuse häälega.
"Taevale tänu, ma kartsin juba, et te olete hukka saanud!"
"See oli nii hirmus," nutsid ööhaldjad.
"Kas ma ei öelnud teile, et ei tohi mu nuppe ja kange näppida! Ja turva vööd peavad alati kinni olema, siis ei lenda te õnnetuse ajal mu kabiinist välja!" Monsterauto oli maru kuri nende peale.
"Jaa, kallis monsterauto, me enam nii ei tee."
Monsterauto leebus ja pahandas juba palju vaiksemini: "Te oleks võinud hukka saada või vigastada, sellise õnnetuse käigus võib teil kael kahekorra käia või te vastu maad laiaks litsutud saada. Meil oli palju õnne, et te kõik terveks jäite."
Metsahaldjad ainult nuuksusid. Oli selge, et kellelgi polnud enam ka ujumise tuju.
"Ronige nüüd mu kabiini ja vaadake, et te turvavööd kinni panete ja vagusi istute. Sõidame nüüd koju tagasi."
Haldjad ronisidki. Tagasi kabiini, mõnel oli muhk ja mõnel oli marrastusi, aga muidu olid luud kondid terved ja kõigil hing sees. Kõik panid turvavööd kinni ja Monsterauto sõitis tagasi kodu poole linna serva, päris metsa piirimail seisva lagunenud maja suunas.
Kõik olid terve tee vaiksed. Kui nad tagasi jõudsid torises ainult Monsterauto veel: "Pagana õnnelik õnnetus. Ma loodan, et vana rebane oskab mu katkise tule korda teha"
Ööhaldjad ronisid ta kasti magama. Kõik olid tõsised ja ühe korraliku ehmatuse võrra rikkamad. Päike hakkaski tõusma ja nad jäid magama. Mõni ainult värises veidi veel hirmust läbi une.
Kõigile ööhaldjatele oli tänasest peale selge, et enam kunagi ei sõida nad lahtise turvavööga. Ja nii nad ka tegid. Järgmistel kordadel käitusid nad autos hästi ning Monsterauto viis neid ikka vahel öösiti ujuma.
Need olid sellised haldjad, kes päeva väga ei armastanud, sest tugeva päikesevalguse käes hakkas neil pea valutama, silmad hakkasid vett jooksma ning naha peale tulid punnid.
Sellepärast meeldis neile päeval hoopiski magada ja oma asjatoimetusi öösel teha. Öösel nägid nad väga hästi, nagu meie näeme päeval.
Neile meeldis tohutult kuu ja tähtede valgus, sest see pani nende naha hõbedaselt särama. Kui nad kuu poole vaatasid olid nende palged väga ilusad ja sädelevad.
Seal linna servas, päris metsa piirimail lagunenud majas elas ka üks Monster-Truck. See oli tõeline Monsterauto kes seisis maja pimedas garaažis.
Tal olid tohutud suured mustad rattad ja kummidel väga karm ja sügav muda-muster. Ta kabiin asus kõrgel rataste kohal ning selle taga oli tal suur kast, mis oli roostes.
Selles kastis magasidki ööhaldjad tavaliselt oma päevaund. Monsterauto oli nende sõber ja tal oli sees väga hoolitsev süda. Mis siis, et väljast nägi ta päris kohutav välja.
Linna servas, päris metsa piirimail lagunenud majas käisid ööhaldjad ka koolis.
Iga õhtu kohe peale ärkamist algasid neil tunnid. Neile meeldis koolis käia, sest nad olid väga uudishimulikud ja seepärast õpihimulised. See mida öökullid ja muud öö elukad neile õpetasid tundus alati väga põnev.
Nad olid ka omajagu ulakad, need meie ööhaldjad, neile meeldis nalja teha ja vingerpusse mängida. Tihti kihistasid nad ka koolis.
Igal öösel peale koolitunde jäi neile aga ka muu kui õppimise jaoks aega. Ja üks asi, mida nad armastasid teha oli käia kuuvalguse käes ujumas.
Sellel ööl oli kuu nii suur ja ümmargune ja tähed nii säravad, et kogu maailm tundus valge, kui päeval, kõik oli hästi vaikne ja ööhaldjad teadsid, et sügaval metsatee lõpus on kindlasti ka järvepind täiesti tasane ja sile.
Nad tahtsid kohe kangesti ujuma minna. Ja neil tuli mõte, et kui nad läheksid autoga ja mitte jala, siis jõuaks nad palju kiiremini järveni ja tagasi ja neile jääks nii palju rohkem aega siis ujumiseks, enne kui päike taas tõuseb ja aeg on magama minna.
Mõeldud, tehtud. Nad tormasid Monsterauto juurde ja hakkasid teda kenasti paluma: "Kallis Monsterauto, vii meid järve äärde ujuma, nii saame me palju rohkem ujuda! Ole kallis meie lemmik auto!"
Monsterauto vastas: "Noo tegelikult on nii kenal öösel ka mul ju tore ringi vurada. Muidugi lähme! Aga vaadake, et te ennast ilusti turvavöödega kinni panete ja mu kangide ja lülititega ei mängi, muidu võime kraavi sõita."
"Muidugi paneme ennast kinni ja oleme tublid, lähme nüüd otsekohe!"
Ja nad hakkasidki sõitma mööda metsateed järve poole. Monsterauto vuras mõnuga ja haldjad piilusid ta kabiini akendest välja, aga varsti hakkasid nad ulakusi tegema.
Tegid turvavööd lahti ja hakkasid autos ringi hüppama. Keegi näppis rooli, keegi kargas lülitite peale.
Monsterauto hakkas pahandama: "Kuulge, kas te saate nüüd vagusi istuda, kohe oleme kohal!"
Ja siis järsku hüppas üks ööhaldjatest ta kangi peale, millest käivad tuled sisse ja välja nii, et järsku olid tuled kustu ja auto ees tee kadus pimedusse. Keegi oli hüpanud veel ka rooli peale ja Monsterauto hakkas vingerdama.
Pimeduses olnud kurvi ei näinud mitte keegi ja Monsterauto sõitis suure raginaga kraavi, käis mitu korda üle katuse nagu pime karussell. Ikka ringi ja ringi ja ringi ja ringi kuni järsku oli kõik väga vaikne.
Monsterauto ajas ennast aeglaselt ratastele püsti ja vaatas ringi. Ööhaldjaid ei olnud tema kabiinis enam. Nad olid õnnetuse ajal kõik akendest välja pudenenud.
Monsterautol hakkas hirm. Ta kartis et võibolla on mõni neist vastu puud laiaks lennanud või oma kaela kahekorra väänanud. Ta hakkas neid oma ühe terveks jäänud tule valgusega otsima. Lähedal ei olnud ööhaldjatest ühtegi.
Monsterauto otsis ja hõikus neid, kuid kõik oli vaikne. Peale pikka otsimist leidis ta ööhaldjad kobaras hirmununa ühe suure kuuse juurte alt.
"Olete te kõik terved!"
"Jaa," vastasid ööhaldjad nutuse häälega.
"Taevale tänu, ma kartsin juba, et te olete hukka saanud!"
"See oli nii hirmus," nutsid ööhaldjad.
"Kas ma ei öelnud teile, et ei tohi mu nuppe ja kange näppida! Ja turva vööd peavad alati kinni olema, siis ei lenda te õnnetuse ajal mu kabiinist välja!" Monsterauto oli maru kuri nende peale.
"Jaa, kallis monsterauto, me enam nii ei tee."
Monsterauto leebus ja pahandas juba palju vaiksemini: "Te oleks võinud hukka saada või vigastada, sellise õnnetuse käigus võib teil kael kahekorra käia või te vastu maad laiaks litsutud saada. Meil oli palju õnne, et te kõik terveks jäite."
Metsahaldjad ainult nuuksusid. Oli selge, et kellelgi polnud enam ka ujumise tuju.
"Ronige nüüd mu kabiini ja vaadake, et te turvavööd kinni panete ja vagusi istute. Sõidame nüüd koju tagasi."
Haldjad ronisidki. Tagasi kabiini, mõnel oli muhk ja mõnel oli marrastusi, aga muidu olid luud kondid terved ja kõigil hing sees. Kõik panid turvavööd kinni ja Monsterauto sõitis tagasi kodu poole linna serva, päris metsa piirimail seisva lagunenud maja suunas.
Kõik olid terve tee vaiksed. Kui nad tagasi jõudsid torises ainult Monsterauto veel: "Pagana õnnelik õnnetus. Ma loodan, et vana rebane oskab mu katkise tule korda teha"
Ööhaldjad ronisid ta kasti magama. Kõik olid tõsised ja ühe korraliku ehmatuse võrra rikkamad. Päike hakkaski tõusma ja nad jäid magama. Mõni ainult värises veidi veel hirmust läbi une.
Kõigile ööhaldjatele oli tänasest peale selge, et enam kunagi ei sõida nad lahtise turvavööga. Ja nii nad ka tegid. Järgmistel kordadel käitusid nad autos hästi ning Monsterauto viis neid ikka vahel öösiti ujuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar