teisipäev, oktoober 17, 2006

imeline saksamaa - bürokraatiahakklihamasin... elagu pasteet!

/ Avastasin just, et olen kirjutanud mingi hetk oma kustuvast Saksamaa kogemusest ühe teksti, mille võb ka siin ehk ilmutada. /

Detsember 2003

Täna tegin rekordi. Korraks võtab kurvaks, kui mõtlen asjade üle järgi. Mis seal ikka. Oluline on, et täna tegin rekordi :)

Te teate ehk, kuidas vahel mingi ametkonnaga telefonitsi suheldes teid edasi suunatakse, kuna sel hetkel arvab ametnik, et teid saab paremini aidata mõni tema kolleg, või et tal on vahetus kohe lõppemas, või juhtub tal teist lihtsalt kõrini saama. Nonii, mul õnnestus täna ühe telefonikõne käigus suhelda viie erineva inimesega. Eelmise rekordi pakkusin võimsalt kahe inimesega üle.

Ühelt kuulsin vaid tema nime ja peale 20 sekundit minu vestlust vaikust, seejärel kutsumist ja järgmise inimese häält, kellel polnud aimu, kes mina olen ja mida ma tahan. See oli tore, mis moodi mul tuli igale neist viiest vestluspartnerist otsast peale oma mure ära seletada ja selgeks teha, et see mis ma räägin, on oluline. Kui te seda ei tee, annavad nad teile väga pinnapealse vastuse, mis muidugi on tulemuseks väga pinnapealsele süvenemisele. Samas ei garanteeri miski, et peale teie pikka seletust vaevuks teine pool siiski rohkem kui pinnapealselt süübima.

Viis erinevat inimest ühe telefonikõne käigus, milline rõõm inimesele, kellele meeldib suhelda. Mulle meeldib väga suhelda.

Edasi ma sind ei teieta, sest eelmise nelja lõiguga oleme piisavalt tuttavad ja ehk isegi ilma selleta. Eelmise nelja lõiguga tegin ma tegelikult algust ka oma kogemuste vahetamisel sinuga, kes sa seda teksti loed. Sa ei või iial teada, kuna sul võib vaja minna midagi, mida sa tead... või kuna sulle võib rõõmu pakkuda teadmine, et sa ei ole üksi selles väga nigelas situatsioonis, kus sa tahad läbi hammaste suruda FUCK ... . Need viimased kolm punkti seletan ma sulle lahti siis kui ma arvan, et küll on.

Mis iganes. Või siiski, iga sõna mu jutus on tõde, sest ma ei valeta pea kunagi. Või tegelikult, vahel hädakorras kahjuks siiski. -------------------------------------------------------------------


Ma olen uues linnas ja mul on uus aadress. Loomulikult tahan seda jagada oma koduste ja kihlatuga, kes mind Eestis ootab. Ma kirjutan kaks postkaarti. Endaomase maitse järgi otsin välja kaks kõige suurema kiiksuga. Kirjutan mõne rea, kuidas mul siin hästi läheb ja adressaadi. Adressaadi ette kirjutan AN: - see peaks tähendama, kellele see kaart on mõeldud. Seejärel kirjutan adressaadi alla väiksemalt enda uue aadressi ja selle ette VON: - kellelt.

Oodates pikki kirju kodust, saan kolme päeva pärast postkaardi. Lahe, enesetunne sama hea nagu Muhvil. Üks kahest kaardist on tagasi tulnud. Post on nii lahke olnud, võimaldades mul postkaardi kolme päevaga kesklinnast oma uuele aadressile saata, sellele, mille ette kirjutasin trükitähtedega "VON:". Veel kolme päeva pärast saan teise postkaardi. "Väga sheff postkaart, lihtsalt rõõm sellist saada :)" mõtleb Muhv...

----------------------------------------------------------------------

Igal riigil on olemas välismaalaste-amet. See on koht, kus sa taotled elamisluba või midagi, mis lubab sul riigis olla kauem, kui mingi suvaline viisa või kolm kuud.

Ma jõudsin välismaalaste ametisse kell kolmveerand kümme. Leidnud õige ukse ning märkinud oma nime ootejärjekorda, avastasin, et olen nimekirjas neljakümne kaheksas ja nimekirjast on esimesed kaksteist oma asjad aetud saanud. Kiire kalkulatsioon ja etskae, arvestades, et amet avati kell kaheksa, sain aru, et tunnis töödeldakse kuus inimest. Kontor suletakse kell kolmveerand kaksteist, seega jõuab minu järjekord kätte kell neli päeval. Nii ma sealt läksin, ilma et oleks palju kahelnud. Kusjuures mõttekäigu jooksul ja enne lahkumist jõudsid veel neli inimest oma nimed kirja panna.

Paari päeva pärast otsustasin, et sama tee tuleb jalge alla võtta ja selleks ka vastavalt vara tõusta. Välismaalaste ametisse jõudsin kell veerand üheksa. Panin ennast järjekorda, olin kahekümne viies. Ma vihkan ennast vahel, sest ei suuda see kuradi viistest minutit varem ärgata. Ajalises mõttes ei anna need viisteist minutit und arvatavasti palju juurde minu öö jooksul taastatud päevale. Mugavus on pahe. Vahel.

Sel päeval oli töökiirus 5 inimest tunnis, kusjuures kõige kauem läks neil alati hiinlastega. Mingi variandiga oli juba 5 inimest ka töödeldud, kui mina oma nime kirja panin. Mingi variandiga olid ka osad inimesed vahelt kadunud. See tähendas, et kell pool kaksteist astusin ma ametniku ette. Ja 15 minuti päras lahkusin sealt. Kolm ja pool tundi - tulemuseks seisis passis kahel lehel ilus roosa kleeps, mis lubab mul siin olla terve õnneliku aasta.

Nimekiri, oli aga loomulikult pikem, jällegi üle neljakümne. Miks need inimesed seal üldse enam ootasid?

Vahet pole, sest mõte liikus suunas, mis tõotas helget internetiühendusega tulevikku ühikas. Selleks pidin vaid Deutsche Telecomiga lepingu sõlmima. Käes oli kuues oktoober ja ma seadsin oma sammud T-Punkti (DT esindus) suunas. Sellest aga hiljem. ----------------------------------------------------------------


Mingil hetkel sain aru, et Eesti numbri hoidmine pole majanduslikult mulle taskukohale ja absoluutselt mitte mõttekas. Sest alati kui mina helistan, maksan, ja kui keegi teine mulle helistab, maksan. Lahe :)

Otsus minu leping Tele2-ga peatada tuli seda kiiremini, kui langesin järjekordse reklaami ohvriks. Mingi väga lahe Samsungi telefon kümme euri, leping kuus 5 euri ja teiste mobiiloperaatoritega võrreldes madalamad hinnad. Jah, see on midagi minule. Ja oligi, sest paari päeva pärast oli mul paber telefonipoe aadressiga näpus ja suund paberi järgi määratud.

Kesklinnas bussi peale astudes uurisin juhilt, kas lähen õiges suunas. Suurepärane, õige buss. Sõit oli päris pikk. Linn jäi seljataha, mõtlesin, kui pea kohale jäi kiirteeviadukt ja pool tundi oli möödunud. Rohepõllud vasakul ja paremal. Mäkke sõites hakkas paistma järgmine asula. Seal see püha graal oligi, pood nimega Vobis.

Bussist välja astudes läks mul veel paarkümmend minutit, kuni leidsin asulas poe. Marssisin sisse, täis entusiasmi. Väljas olin näinud minu ihaldatud pakkumise silti, pöörasin otsa ringi, et vaadata seda uuesti. Mind pidas kinni klienditeenindaja (müüa) kes tahtis näha paberit, mille olin poodi sisenedes täitnud - paber, mis kirjeldab, mis minu kotis on. Ma polnud seda paberit täitnud, ja ütlesin, et ma olen hetke pärast tagasi, et seda pakkumise silti kontrollida. Ma ei pannud seejuures tähele, kas sellise nõude kohta omakorda ka mingi silt oli.

Tagasi poodi astudes läksin telefonide leti juurde. Peale mõningast ootamist tuli minu juurde sama nooremapoolne mees ja me asusime asja kallale. Mul olid kaasas vajalikud dokumendid ja üks silm telefonil, mis minu omaks pidi kohe saama.

Tegelikult polnud asi päris nii. Ta küsis ühte nn. elamiskoha kinnitust, nii et mul polnud päris kõiki dokumente kaasas. See on selline paberileht, mille ma sain enne välismaalaste ametisse (ailiens office :) minemist ning mis oli ühtlasi rangeks eelduseks minu elamisloa taotlusele.

Ma ütlesin, et mul ei ole kahjuks seda kaasas. Ta ütles, et ta ei saa minuga sel juhul lepingut sõlmida. Üsna resoluutne. Ma võtsin oma passi ja näitasin talle elamisluba, mis oli Aachenis välja antud ning oma üliõpilaspiletit ning muid pabereid. Ma selgitasin talle, et ma olen magistriprogrammi stipendiaat, et olen ülikooli matrikuleeritud, et mul on elamisluba, mille eelduseks on see elukoha kinnitus. Ehk - mul on ta tõesti olemas, kuid kui tal on tõesti seda väga vaja, lähen ma tagasi koju ja faksin selle talle...

Sein, kindlasti mitte üks esimesi, kuid üks esimesi möödumatuid. Tema teadvuses oli vaid fakt, et ilma selle kinnituseta ei saa ta mulle telefoni anda ja lepingut teha.

Ma seletasin talle ühte ja teistpidi, kasutades erinevaid veenmismooduseid. Tema vastuargumendid algasid oma töö kaotamisest, telefoni (kahekordsest :) hinnast, võimalusest, et ma poole aasta pärast lesta lasen kuni selleni välja, et ehk ta ei saagi mulle lepingut teha, kuna see pakkumine on mõeldud vaid saksa tudengitele.

Selle viimase väite peale vastasin ma talle, et ma olen seaduse silmis saksa tudeng, kuna õpin saksa ülikoolis ja tean viite tudengist venelast (tegelikult küll vaid kolme), kellel see leping juba on.

Mõistsin, et ma põrkan kui kummist pall vastu seina, kusjuures minust ilmselgelt füüsiliselt väiksemat seina, mida toetab kahjuks täiesti kõigutamatu, sissesündinud reeglite kultuurilis-ajalooline sõrestik.

Jõudnud sellele arusaamisele küsisin talt, kas ta saab enne kui ma tagasi paberi järgi lähen, kontrollida lepingu tegemise võimalikkust. Ta tegi seda. Lepingu tegemise võimalikkuse kontroll tähendas, et ta tegi selle lepingu ära. See omakorda tähendas, et hetkeks, mil ma poest välja astusin olin ma juba kirjas telefonifirma kliendibaasis, minu leping kehtis ning minu number JUBA töötas.

Sel hetkel ei saanud ma veel aru, et ma sisuliselt olen juba uue telefoni ja saksa telefoninumbri omanik. Hea, et ei saanud, sest ma ei tea, kas ma oleks rõõmustanud või veel rohkem vihastanud ning tagasiteel mõeldud mõtte lepingu tühistamise osas teoks teinud.

Mul oli palju mõtteid peas ja mul oli aega neid mõelda, sest teekond koju ja tagasi kestis tund ja kakskümmend minutit. Mul oli peas nii palju kurje ja pahaseid mõtteid, mis algasid väga hästi väljapeetud alandavatest kõnedest ning lõppesid ilmselge füüsilise vägivallaga.

Mingil hetkel oli mul bussiretke vältel siiski õnnestunud kuidagi mugavamalt ennast istuma sättida nii, et pea toetas vastu seljatuge ja pilk oli suunatud diagonaalis taevasse. Ma silmasin ühte kirikutorni, millest buss möödus. Ja sel hetkel, torn segatud taeva sinise ja pilvede valgega, tuli minu südamesse rahu. Ma mõistsin, et maailmas on väikeseid inimesi ja sinna pole midagi parata. (Ja v... ma ei usu jumalasse ning tegelikult ei armasta religiooni kui kontsepti üldiselt.)

Tagasiteel oli mul vaid kahju, et see inimene ei saanud aru, kui palju vaeva ma olen näinud, et siia jõuda, et seda stipendiumit saada. Et see stipendium on rahaliselt pea kolm korda suurem, kui mu ema õpetajapalk. Et elamisloa kinnitus ei takista mind poole aasta pärast tagasi minemast, kui ma seda tõesti tahan, jaaa niii edasi.

Ma olin kindel, et siiski ühe sõnalise peapesu ma talle teen, et ta raisk õpiks kliente teenindama.

Tagasi jõudes leidsin sama leti tagant eest aga ühe venelanna. Tema oli see meeldiv inimene, kelle reklaami ohvriks ma mõned päevad tagasi ülikooli sööklahoones langenud olin ja kes oli lihtsalt juba sellise näoga, et talle midagi halvasti öelda on võimatu. Tema kutsus selle teise müüja (ma ei ütle tema kohta mees) ja me ajasime asjad korda. Müüja vaatas vaid seda paberit ja tegi sellest koopia. Samal ajal tegin esimese testkõne Kairele. Ma lahkusin sealt, rääkides vaid mõne sõna.

Mul oli telefon.

Ja palju vähem närvirakke.

Ja palju vähem usku inimväärsesse tulevikku.

-----------------------------------------------------------------------------------------

Selle sündmuse järel kirjutasin ühes kirjas poistele:

"Rohkem ma teid hetkel aidata ei oska. Sry. Mul on endal viimane nädal täiega p...se läinud. Nii kooli kui igas muus võimalikus mõttes. Olen näinud Saksamaa tõelist nägu - mis moodi sakslased ei tolereeri välismaalasi, mis moodi selles valguses antakse väikeametnikele ja klienditeenindajatele formaalsete nõuete ja bürokraatia masinas võimalus oma võimu teostada.

Ma olen siin saanud viimase nädala jooksul kolm oma elu kõige halvemat servise kogemust - sel põhjusel ei ole ka mul veel netti sees... loodan selle saada ja ainult loodan, et esmaspäeval aga ehk alles kolmapäeval. Samuti olen jõudnud arusaamisele, et sakslaste täpsus on vaid pelgalt müüt, või siiski tegelikkus, aga mitte täpsuse ajalises mõttes.

Siinne täpsus on järgida formaalseid reegleid, nõjatuda enda jaoks armsa ja paksu tagumikuga bürokraatia turvalisele toolile, sest kõik formaalsused on mõeldud, et ennast kaitsta, et lükata vastutust enda õlult nii kaugele kui võimalik. Selle taustal unustatakse ära, et tegelikult on saksa kultuuripärandi lahutamatuks osaks kristlus, mille üks põhilisi sambaid (nagu meie pensionil) on ligimesearmastus, ehk soovitus ja võime olla hea ja vastutulelik teiste inimeste suhtes.

Mulle tundub, et meie, oma enamvähem üldises uskmatuses, oleme paremad kristlased kui sakslased. Siin võiksin tuua ühe näite, aga see läheks pikaks kirjeldada ja tooks mu meelde üsna suure viha."

Emotsioonide jahtudes võin praegu, poolteist kuud hiljem öelda niipalju, et põhiline probleem reegliterägastikus ja rangete eeskirjade keskkonnas on loova mõtlemise puudumine. Reeglite ja hirmuga neist hälbida võetakse teenindajalt võime teenindatava probleeme lahendades loovalt mõelda. On eeskiri ja teisiti ei saa. Alati saab, vähemalt mina olen siiani saanud, ilma et hälbiks moraali või seaduste poolt kehtestatud reeglitest.

Mul on tõesti soov, et Eesti suundudes Euroopasse ei kaotaks oma, selles mõttes, head nägu. Samas... mina ei ole ju kodus olnud välismaalane...

----------------------------------------------------------------------------------------


Minu kõikide muude muredega paralleelselt jooksis veel üks asjatoimetus. Kandiline ja kole oma olemuses.

Nimelt kuuendal oktoobril käisin T-Punktis (kõlab peaaegu seksikalt, kui mõelda meeldivamaid mõtteid). Ma läksin ja esitasin oma soovi: Saada internett meie ühiselamusse (tegelikult küll kommuun). Mulle anti lahendus: 1) Mulle tuleb paigaldada telefoniühendus ja see sisse lülitada - ühika toas olid mingid juhtmeotsad seinast välja vahtimas; 2) ma pean sõlmima tavalise telefoni lepingu; 3) pean tegema lepingud DSL ühenduse toetuse jaoks; 4) ostma vajalikud seadmed - tänu ühenduse tüübile ISDN modemi, mingi karbi, DSL modemi; 5) saama posti teel splitteri ning 6) sõlmima DSL ühenduse lepingu.

Ma ütlesin kõigele jah. Mulle tehti lepingud, ma ostsin seadmed ja jäin ootama tehnikut, kes telefoniliini sisse lülitab. Tehniku aeg anti 8 päeva pärast ja DSL modemeid neil polnud. Tuli oodata, mis seal ikka.

Vahepeal mainin, tänasest on saanud 15. november...

Tehnik saabus, õigel ajal ja oli väga profesionaalse välimusega. Jama oli, et mina eeldasin keldri võtme majajuhatajal olevat - see oli kellegi teise käes. Ühesõnaga leppisin telefonikompaniiga järgmise aja kokku kahe päeva pärast, kindlustasin keldriukse avatuse ja ootasin uut tehnikut. Ei tulnud.

Helistasin - nad ütlesid, et tehnik käis ja ei saanud keldrisse, vastasin, et see oli eelmine kord, asoo tuli mulle vastuseks ja järgmine tähtaeg tehniku osas kolme päeva pärast. Jällekord ootasin tehnikut. Ei tulnud. Hiljem läksin loengutesse ning tagasi jõudes oli tehnik käinud mingil x ajal, väljaspool kokkulepitud aega. Hea et korterinaabrid kohal olid ja telefoniliin sisselülitatud sai.

Edasi ootasin, et modem jõuaks T-Punkti ja saaksin sellele järele minna, käisin vahepeal küsimas, polnud tulnud. Lõpus taipasid nad mu telefoni numbri küsida ning helistasid mulle kahe nädala pärast - modem oli kohal. Käisin ja ostsin selle ära. Küsisin ka, mis takistab mind veel internetti ühendumast, vastuseks oli, et mulle saadetakse posti teel splitter, seade mis lahutab DSL signaali telefonikõne omast. Splitter, magus võlusõna. Splitter tagus koljumõra... blaah.

Jäin ootama, paari kolme päeva pärast käisin küsimas, kuhu splitter jääb. Splitter olevat teel, oodaku ma paar päeva, paari päeva pärast käisid mu korterikaaslased möödaminnes küsimas, splitter tulevat paari päeva pärast. Järjekordse paari pluss kolme päeva pärast läksin jälle kord ise küsima, vastus splitter tuleb paari päeva pärast.

Peale rikastavat diskussiooni, öeldi ikkagi, et splitter on teel ning lisaks sain teada, et isegi kui mul splitter olemas on, ei saa ma netti, kuna mul ei ole T-Online lepingut tehtud. Tuli välja et esimesel külastamisel oli see tegemata jäetud. Tegin ära ja minu kasutajatunnus ning parool pidi saadetama nädala pärast.

Nädala pärast käisin küsimas, kuhu jääb mu splitter. Vastusena sain teada, et splitter olla tagasi läinud, kuna Deutsche Posti esindaja ei leidnud, kas mu kirjakasti, või uksekella ülesse. Mõlemal pool oli mu nimi trükitähtetega kirjutatud. Võibolla oli tal kiire ja mitte palju aega nime otsida... ehk tõesti.

Ma tellisin uuesti splitteri. Postkastil vahetasin nimesildi välja, panin suuremalt, tähe kõrguseks neli sentimeetrit.

Ootasin viis või kuus päeva. Helistasin ja Deutsche Postist öeldi, et splitter on tagasi läinud... Mulle anti võimalus kaebus esitada, et saksa post oma teenuste kvaliteeti parandada saaks. Ma tegin seda.

Läksin T-Punkti, ma olin selle aja jooksul kahel korral seal käies näinud, mis moodi inimesele splitter otse kätte anti. Mõtlesin, et enne tellimist, küsin, ehk saan splitteri nende käest. Sinna jõudes kirjeldasin olukorda ja avaldasin soovi splitterit neilt saada. Neidis teiselpool letti, ütles, et neil pole splittereid ja nad ei saa neid anda, ma küsisin, kuna nad tulevad - ei tulegi oli vastus. Vestluse käigus oli ta jõudnud kolmandat korda splitteri ära tellida. Ma soovisin, et ta seda ei teeks, kuna enne ei saa midagi tellida, kui on leitud lollikindel laehendus splitteri kohaletoimetamiseks - kuid... tegu oli tehtud. Ma küsisin, kas nad ei saa seda tellida oma offisisse - ei saa. Ma mainisin, et neil peaks olema ju postiaadress - on, aga ei saa. Jne.

See oli umbes 45 minutit vaidlemist; tema poolt saksa posti süüdistamist vaheldumisi minu süüdistamisega; väiteid, et kumbki splitter pole Deutsche Telecomi tegelikult tagasi jõudnud; vastastikust vihastamist, põrnitsemist, telefonikõnesid... Sein.

Täiesti läbi, tulin sealt tulema. Splitter oli minu poole teel. Loodetavasti. Ma otsustasin, et üritan asjal kätt pulsil hoida. Järgmisel päeval helistasin Telecomi, et teada saada mu splitteri paki numbrit. See kõne oligi SEE minu rekordkõne - Aplaus.

Sain pakinumbri teada ja helistasin posti - neil ei ole sellise numbriga pakki. Helistasin uuesti Telecomi - number oli õige. Helistasin posti - nu neil ei ole sellist numbrit, ma küsisin, kui see number nende süsteemi ükskord ilmub, kas saan kuidagi viisi neile anda oma telefoni numbri - just selle sama mille sain läbi eelmise Kolgata - numbri, et nad saaksid mulle helistada, kui postipoiss minu elukohani jõuab.

Ei, nad ei saa mingeid andmeid teekonda lisada. Ma seletasin oma probleemi lahti, ütlesin, et kui nüüd kolmandal korral asi läbi kukub, ei saagi ma ehk järgmist splitterit, kuna Telecomi tibi ähvardas mind sellega. Telefonivestluse teine pool postist ütles, et nemad ei saa midagi teha... Sein... aga ma võin esitada kaebuse :)

Ma küsisin, kas kaebuse esitamine aitab mind kuidagi minu probleemide lahendamisel ja et paar päeva tagasi ma tegin seda juba - 'ei tea' oli ta vastus ja nii me kõne lõppeski.

Järgmisel päeval polnud posti süsteemides ikka veel minu paki numbrit, üks minu itaalastest korterinaaber oli terve päeva kodus ja ootas pakki. Postist öeldi ka et kui pakk ei tule, tuleb ta ehk järgmisel päeval ja ma peaks siis helsitama.

Järgmisel päeval, laupäeval, istusin imeilusa ilmaga kodus, oodates. Ma helistasin ja ennäe imet, postist ei saanud ma mingisugust infot, kuna nende süsteemid olid uuendamisel ja seetõttu juurdepääs piiratud ning enne esmaspäeva pole paremat loota...

Esmaspäeval splitter ei tulnud, olime organiseerinud korterinaabritega ahelootamise - keegi oli kogu aeg postil. Telefoni kõne saksa posti andis tulemuseks info, et pakk on jõudnud jaotuskohta ja peab saabuma homme - see tähendab teisipäeval. Teisipäeval splitter ei tulnud. Telefonikõne posti andis tulemuseks info, et splitter on tagasi läinud ja seda juba laupäeval... "Wada F...?!" oskasin ma vaid endalt küsida, sest mulle ei meeldi olla isegi telefoni teel kellegagi jäme.

Ma teadsin, et mul on just saksa posti DHL kulleriteenusega probleem. Ma käisin peapostkontoris ja T-Punktis. Kirjeldades olukorda ja möödunud aja hulka, hakati minusse vaikselt juba mõistvamalt suhtuma. Tellisin uue splitteri, seekord sain anda ühe saksa sõbra aadressi, kellele see pakk loodetavasti õnnelikult kohale jõuab. Saksa postile õnnestus mul anda meie maja kirjeldus - maja postkastid ja kaks välisust neljast asuvad nimelt hoovipoolsel küljel, kusjuures esimeste uste juurest on need suurepäraselt näha.

Kirjutan sulle, oodates splitterit, ma loodan, et viimast korda. Oodates splitterit... oodates Godot'd. Kahju, et seda tükki pole lugenud. Huvitav kas Godot' jõudis üldse nende kahe ullikeseni seal tänaval?

Kogu selle asjaajamise peale on kulunud kuu jagu päevi pluss neliteist takkaotsa. Ma tean, et sellest ajast on minu süü tõttu kaks päeva hilinemist, kuna ma ei olnud piisavalt ettenägelik keldriukse osas... kolmkümmend üks pluss kaksteist päeva... ja see ei ole veel läbi.

...

Mu internett toimib, võin praegu öelda :) ja täna on kahekümne üheksas norvember 2003. aastal. Viimane kord tellisin sakslasest sõbra aadressile splitteri ja enda aadressile T-OnLine lepingu ADSLi kasutamise paroolidega, testimaks kas minu esitatud kaebustest ka abi oli.

Ei olnud arvatavasti, sest T-Online leping ei ole minuni veel tänagi jõudnud. Samuti ei jõudnud splitter minu sõbrani. Tookord T-Punktis kirjutas klienditeenindaja majanumbriks 19 mitte 79. Igatahes! Hankisin ma splitteri mujalt - mustalt turult.

Samuti tegin ülikooliga ADSL on-line osa lepingu, mitte telekomiga. Nii et peale splitteri saamist läks kolm päeva ja mu internett toimib. Jama, mille läbi tegin, kui soovisin, et minu DSL lepingu kuumakset 31. oktoobrist arvestama ei hakataks, ei kirjelda.

Igahtahes kuu ja kakskümmend kolm päeva, kõvasti jooksmist, helistamist, sabades seismist ja närvide kulutamist - internett on sees. Käkitegu :)

Märkus, 2. märtsil 2004: Muide, vaatamata sellele, et T-Online leping minuni ei jõudnud ja ma ühtegi allkirja selle osas ei andnud, on mul ilusti kuni jaanuari lõpuni T-Online lepingu eest raha võetud ja tagasi ei maksta vist :P (Täna 2006. aastal, mil seda tksti blogisse topin, võin öelda, et ei makstudki :)

---------------------------------------------------------------

kunagi Detsember 2003.

Vahepeal olin haige - mingi linnas levinud viirus. See haigus langes kogemata kokku ühe seminariga, mis korraldati siit 600 kilomeetri kaugusel Münchenis ja kuhu pidid kogunema käesoleva stipendiumiprogrammi stipendiaadid. Kuna haigestusin viirusesse paar päeva enne ürituse toimumist, siis kirjutasin kutsele vastuseks e-kirja, et ma ei saa kahjuks tulla, kuna tervis ei luba (sealhulgas lisasin sümptomite kirjeldus) ja minu osavõtt oleks teiste stipendiaatide suhtes vastutustundetu.

Vastuseks oli, et see on väga oluline üritus, kus antakse üle stipendiumi sertifikaat - midagi sarnast võistluste diplomile. Et minu stipi peale kulutatakse suur summa jne. Mulle anti käsk minna arsti juurde ja endale puudumise kohta tõend muretseda ning see enne kella 17 neile faksida.

Kahjuks oli tegemist kolmapäevase päevaga ning kõik arstid panevad Saksamaal kolmapäeviti lõunast oma praksised kinni. Ainuke võimalus arsti juurde saada, on minna vastava "hädaolukorra" arsti vastuvõtule. Peale telefonikõnesid sain teada, et selline arst asub kusagil mingis haiglas. Võtsin bussi ja läksin. Arst vaatas mu läbi, kirjutas tõendi ja samast haiglast sain tõendi ka faksitud.

Iseenesest oli see hea, et arsti juurde läksin, kuna ta määras mulle ravimid, kuid huvitav mõte on mõelda, et üks puudumine seminarilt tähendab väga haigele ja eelmisel õhtul oksendanud inimesele kohustuslikku, kellaajaga piiratud teekonda arsti juurde. Ei mingit usaldust...

Stipisertifikaat saadeti mulle postiga. Väga tähtis dokument oli trükitud väga hea punktitihedusega veidi paksemale läikega paberile. Allkirjad sellel paberil olid koos terve dokumendiga trükitud. Kui tahad, skanneeri sisse, vaheta nimi ja trüki sõpradele samasugused, ilma et keegi vahet teeks. Väga tähtis ja usaldusväärne dokument, kindlasti viis eurot maksvat arstitõendit väärt :)

----------------------------------------------------------------

Minu magistriprogrammi üheks lahutamatuks osaks on projektipraktikum. See tähendab, et ports magistritudengeid istuvad kokku ja teevad ette antud teemal projekti. Lahe, töö ei saanud alguses vedama, aga nüüd on käed programmeerimist täis. Päris kena tükk peaks lõppkokkuvõttes välja tulema.

Teen lühidalt. Loodavas süsteemis on kaks andmemudelit. Teine on esimese tõlge. Esimese loomiseks peame kasutama ühte tööriista. Tööriist on kellegi õppetooli juhataja hea sõbra, selle õppetooli endise väga eduka liikme loodud... alles loomisel tegelikult. See tähendab, et tööriist on hästi vigane. Sellega töötamisel vigadest põiklemine võtab kolm korda rohkem aega kui peaks. Lisaks sellele, avastasime et selle tööriista kasutamine on täiesti ülearune, kuna meile piisab sisuliselt ühest andmemudelist nii, et kahe andmemudeli ülalpidamine on täiesti kasutu lisatöö.

Väljendasin oma arvamust antud teemal. Meeskonnas muheleti ja öeldi, et mul on täiesti õigus, aga ülemus nõuab lihtsalt selle töövahendi kasutamist, nii et me kasutame. Ma ütlesin, et ülemusele on seda võimalik selgeks teha, et me raiskame mõtetult aega ja tööd. Ei, ülemus nõuab seda.

Ülemus on jumal. Olgu või rumal, aga jumal. Mina ei usu jumalat, ja kui usuks, siis kindlasti mitte rumalat.

Praegu töötan ja teen seda, sest muud ei jää üle. Tulevikus ütlen iga ettevõtmise ülesse, mille eesotsas on rumal ja täiesti põikpäine juht. Mulle ei meeldi joosta vastu seina ja ettevõtted selliste juhtidega lähevad varem või hiljem põhja.

Hõissa ja pudel rummi!

----------------------------------------------------------------
Aprill 2004

Igal semestril tuleb Saksamaal igal tudengil soetada endale üliõpilaspilet, selle eest tuleb maksta ja selle piletiga saab ülikooli sööklates odavalt süüa ning ülikoolilinna ühistransporti kasutada. Pileti saamiseks tuleb makse teha enne teatud kuupäeva. Mina tegin selle makse päev enne tähtaega. Siin liigub aga pankades raha aeglaselt, ka internetipangas muide. Kasutades hanza.net-i toimub ülekanne hiljemalt viie minutiga. Siin läheb paar, kolm päeva. Huvitav kas maksed töödeldakse mingisugusel mõnusal vaheetapil käsitsi? Võibolla.

Vaatamata internetipanga maksekorraldusele päev enne tähtaega, ei jõudnud minuni hiljem üliõpilaspilet, vaid teatis, et pean maksma 15 eurot trahvi, et piletit saada, kuna mu makse pole kohale tulnud või on hilinenud. Oli hilinenud jah, kaks päeva, kuna arvatavasti oli kaablites liikuvatel bittidel ja baitidel, mis mu raha esindasid puhkepäevad.

Vaidlemisel pole siin süsteemis mõtet, tuleb reegleid jälgida. Selleks läksin mingisse tudengitega tegelevasse sekretariaati, kus seisin ühe järjekorra (pikema kui 89. aastal Näpupoe laiasabas... ja see oli tunde), et maksta trahvi, trahvi maksmise ajal tuli välja, et neil polnud raha tagasi anda - ma pidin minema raha vahetama, seda sain teha mingis kirjatarvete poes, kus mulle tegeliklut ei tahetud raha vahetada, kuna peenikest raha on vähe.

Ma võtsin selle peale ühe suvalise hariliku pliiatsi ja lõin selle koos rahaga letti. Müüa tegi kapsaraua nägu ja kassat avades ütles, et tegelikult ei peaks ta seda tegema, aga hästi, ta müüb selle pliiatsi mulle. Ma ei öelnud, nagu alati, midagi, aga mõtlesin, et mida kuradit ta mökitab, kui ma tahan pliiatsit osta, siis ei ole tema asi teha nägu et tema teeb mulle teenet, vaid mind teenindada. (Ma saan aru, kui ta mul suhu võtaks... eks)

Kuna olin kergelt ärritunud, ei kontrollinud rahasummat, mis tagasi sain. Teel sekretariaati, lugesin üle, see pliiats maksis pea neli eurot ja viiskümmend senti. Ma ei läinud ka tagasi, et uurida, kas tõesti saab üks pliiats nii palju maksta või oli see müüa mulle tünga teinud ja endale jootraha võtnud selle meeletu teene eest. (ja ei, ta ei pakkunud mulle minette'i)

Jõudnud sekretariaati, maksin trahvi ja sain kviitungi. Kviitungiga pidin minema järgmisesse järjekorda, mille lõpus oli inimene, kes trükkis arvutist üliõpilaspileteid välja.

Siin on tihtipeale jaotatud inimeste koormus ametnike vahel perekonnanime esitähtede järgi. Kuna üks ametniku boks ei töötanud, olid selle tähega inimesed suunatud teise juurde, nii ka mina. See tähendas, et üks järjekord oli vähemalt 15 inimest pikk ja teiste bokside ukse taga oli üks kuni kaks inimest, kui üldse. Selle nimel, et koormust veidi ühtlasemalt jaotada, keegi midagi ei teinud. Seega pidid tähestiku lõpupoole jäävad inimesed lihtsalt üsna kaua ootama. Ootasin ja sain lõpuks ka oma üliõpilaspileti.

Jälle üks ilus kogemus. (rõhutan ilma suuseksita)

----------------------------------------------------------------
Siia vahepeale lisandub ehk veel mingeid sündmusi, kui meelde tuleb, või kui juurde tekib. Huvitavaid asju on juhtunud ka minu korterikaaslastega: Hispaanlasest erasmuse tudeng Maria ja tema saksa keele kursus. Rumeenlaste telefonijaht, mis sarnanes minu omaga, aga lõpeks siiski läbi kukkus.

----------------------------------------------------------------

Nüüd on nende viimase kolme punkti aeg, mis kusagil alguses lahti seletamata jäid. Kui ma siit lähen, st oma viimasel nädalal, teen ma endale teesärgi, mida ma kannan ja mille esiküljele on kirjutatud FUCK ja tagaküljele ..., ei :), mitte kolm punkti, vaid 'Germany' näiteks?

Miks ehk küsid? Aga seepärast, et kogu see jutt on silutud kujul, kõiki sündmuste nüansse ja bürokraatia detaile pole võimalik ja arvatavasti ka tervislik meelde jätta. See tähendab, et kõik need sündmused ja situatsioonid olid veel märgatavalt teravamad kogeda.

Priit

PS. Ma ei ole Dilbertit lugenud. See ei lohutaks mind vist ka palju :)

PPS. Eks näis, ehk tervislikel ja rahvussõprussuhete kaalutlustel kirjutan ... asemele THE BUREAUCRACY. Eks näis.

PPPS. Kusjuures, rohkem kui varem, tunnen ennast just Ida-Eurooplasena, eriti kohalike elanike silmis. Sellel on ka üks hea külg muidugi. Nimelt tuli eelmine nädal bussis üks türklane norima: "Was guckst du?! Was guckst du?!" (Mida sa vaatad/vahid) Kui ta minuni jõudis, hakkasin vene keeles rääkima.

Küsimuse peale "Was guckst du?!" vastasin "Kakaja tvaja problema?" "Was willst du!?" sai minult vastuseks "Nichevo." Buss peatus, ta ültes üle õla ülbe näoga "Nichevo," ja astus välja. See elutarkus on mul omandatud tädipojalt Hennitilt, kes sel viisil Inglismaal paar aastat töötades baarikaklusi vältis - euroopa tänavatel on vene keelel võluvõim. Irw

PPPPS. Muide Louvre'is on kõik sildid, kaasaarvatud eksponaatide omad vaid prantsuse keeles. Ermitaa~z on selles mõttes märgatavalt eeskujulikum.

1 kommentaar:

muinasjutuneiu ütles ...

Head ajad tulid meelde.. kuigi minul on mõned asjad teisiti meeles, kui sinul.. see "haiguse" lugu näiteks:D

Naerda sai kõvasti JÄLLE...:)