kuus minutit ja siis lähen magama. kuus minutit teksti mööda valge editori pinda laiali, ühtlaste liigutustega vasakult paremale ja ülevalt alla, tippides näpuotste valu ja mõistuse üksildust, kui väikest poissi, kes jookseb polsterdatud ruumis vastu seinu, seinadeks minu keha kest...
kestas valitseb aga tühjus, kajatu olematus, mida täidavad vaid vaikuses kõlavad hirmunud poisikese hingetõmbed, kohati kiirenevad ja siis kuulatavad, kuulatavad südamelööke, kas ehk ka kellegi teise oma lööb... kas lööb?
ei löö.
üksilduses mängib ta iseendaga. mänguasju tal pole. nii ongi ta näpud, udupeened karvad kätel ja kõik ta enda juures talle mängus ja fantaasias toeks... ja fantaasiat tal on...
kuid ikka ja jälle tuletab läbi ulma ennast üksildus meelde, nagu pikselöök suvises taevas... raks - heli ja valgus neelduvad tagurpidi välgunoolde ja taevas läheb mustaks... sest minu sees ongi pime.
kui oleks valge, näeks ta et polster seintel on valge... aga ei näe.
pime on.
vahel see poiss pimeduses peseb ennast pimedusest, peseb ennast helitult, sest ma nutan sisse poole, helitult... ilma pisarapladina ja nuukseteta... seepärast ei oska ka tema nutta.
ei oska kuuldavalt.
/ vat siis, kuute minutit... peaaegu seitset /
1 kommentaar:
Pai.
Postita kommentaar