idioot kirjutab... ketšupisest eesriidest

Esmapilgul võib ju ketchup curtain'i artikkel pädev tunduda, õnneks on tegemist aga peene huumoriga:

"See on nagu näkku sülitamine iga kord, kui satud sinna sööma."

Lugeja saab aru, et see pole *nagu* näkku sülitamine, vaid iga Mäkis söömas käiv inimene sülitab iseendale ja oma kultuuriruumile näkku ja seda igal korral kui ta selle asutuse lävepaku ületab.

Nii ka loo autor, sest kusagilt ta ju ometi leidis ainest selle artikli jaoks.

Nii, et ketšupi eest maksmine Mäkis on lihtsalt ise-endale näkku sülitatud ila ja kurguröga manifestatsioon, mis tuletab end meile rahakotti kergitades meelde.

Eile käisin Liharestoran Crepp'i peiedel. Elu parim söök... See ja artiklis mainitud Püssirohukeldri seik (kaugemale ei tahtnud artiklit lugeda) paneb mind mõtlema, et inimesed võiksid kiir-sita-toidu kohtade arvelt kokku hoida ning käia vähemalt kord kuus või kahe tagant sellises restoranis nagu seda Crepp oli. (Rahu tema põrmule.) Hoida hea toidu kultuuri.

Kokkuvõtvalt, kes veel aru ei saanud: tegelik probleem on mujal - mitte ketšupile lisatud hinnas, vaid selles, et inimesed üldse McDonalds'is käivad.

/ korra olen ka varem sel teemal sõna võtnud. /

waiting for McDonald's

this girl
i was talking to
in the queue
was so sweet
and was smiling to
to another Priit

and the food
between her teeth
was begging me
just to see
how so good
it would feel...


/ And I still said No. /