sinu juurde!

Marutuul ja terana lõikav vihm
segatud jää ja lumega,
piitsutab selga kui sedelgarihm,
nägu jääb hüvasti jumega.

Marutuul ja raskena porine tee,
mind seob ja kurnavalt pidurdab,
ma lähen ja kannatan veel,
end ise edasi piitsutan.

varsti koju

päev on läbi, käidud teed,
söögid söödud, joodud tee,
õhtust läbi, tööd ei tee,
silm ei maga, ärkvel veel.

Katsun pead, valutab,
rahulolu hajutab
mu mõtted valust, jahutab,
ma täitun vaikselt rahuga.

töö on teht ja rahulolu
täidab tuba, täidab kolu,
on raskelt habetund mu molu,
ma varsti jõuan jälle koju.

milles küsimus

Küsimus on vaid distsipliinis,
hommikuses ärkamises, suitsupausis,
või siis selle puudumises.

Edu võti on õigesti elamises,
päevases mõttes ja õhtuses armus,
või siis aega vaid enesel võttes.

Sinna jõuad, kuhu kindlasti tõttad,
seal kunagi viibid, kas üksinda, koos,
ehk elame elugi ühisel viisil,
et õnnelik lõpp on me ühisel lool.


---

// Midagi üldisemat

Küsimus on vaid distsipliinis,
hommikuses ärkamises, suitsupausis,
või siis selle puudumises.

Edu võti on õigesti elamises,
päevases mõttes ja õhtuses armus,
või siis aega vaid endale võttes.

Oled teel, kuhu kindlasti tõttvel,
seal kunagi viibid, olgu eile või homme,
kaasas su kombed, ainuomased viisid.

kardad saabuvat?

Kas kardad liialt saabuvat,
kas kivisid ja kände?
Kas kardad suhte kaduvat,
et mängime vaid mänge?

Et mingeid vigu põlastan,
või sina minu omi,
et unistust vaid armastan,
ja mitte sind, mu poni.

Kui nii siis palun otsusta,
olla päikeses või varjus.
Ära mõtle mind, vaid armasta!
Ära karda lootust palju.

see märkamatu jah su käest

Kallis,

See märkamatu jah su käest,
on mida mina ammu tahan.
Ma sinu oma kõrval näen,
ja võtan enda "turult maha".

hommikul

Rahakoti, võtmed kraban,
seljakoti selga ajan
ning ukse kinni lajatan.

Jooksen tööle ummisjalu,
bussist maha jääda valu,
ära sõidab, ei noh palun!
ning edasi vaid jalutan.

Jalutades kaotan aja,
mida hommik-kohviks vajan,
ma hiljaksjäämist sajatan.