sõbra surm
läbi ta enese käe
on reetmine

valu viha meeleheide

midagi saa teha
kaitsetu

siia tuleb
ühesuunaline tee

-------------

sõbra surm läbi ta enese käe
tabab mind ootamatult.
šokk.

mu keha enda reaktsioon uudisele
on samuti ootamatu.
kuum, külm,
valu, viha, meeleheide.
rusikas tabab seina ja käsi haarab telefoni -
"ma helistan talle raisale,
sõiman ta kabja näo täis."
aga ta on surnud!

valu, viha, meeleheide.
"miks sa nii tegid,
miks sa ometi-miks sa nii tegid!?
kabiiiiiiiiiiiiiiiiiii!"

ma olen võimetu,
ei saa muuta, aega pöörata
ega end ka selle eest kaitsta.
ei saa,
tegu on tehtud,
haavad löödud,
mu sõber on surnud.

siia tuleb
ühesuunaline tee.

lein

esmalt ma
ei suutnud uskuda
siis raevusin
ja needsin sind
ning peale
mulla mõtete
on mul küll ainult
tuimus sees

arvasin alati
et lein on loogiline
et kellestki loobuda
on lihtne

sest elu
läheb alati edasi



arvasin ka alati
et surma
pole vaja karta
see on loomulik

valu ja haigused
on samuti kaduvad



kõik oli lihtne
kuni ükskord tutvusin
oma poja
tütre
ja abikaasaga



nii lein
kui tõik
et surres
neist ilma jään

andsid mu surmale hirmu
ja leinale meeleheite