Zafid, sügavalt budistliku inimhingena, pakkus marurahvuslasest Olevipojale üllatuse, keerates ta täägile ette teise oma põse. Olevipoeg üllatus mitte selle rahumeelse ning seejuures idiootlikult enesetapva teo peale, vaid selle peale, et tal polnud kunagi avanenud sportlikult väljakutsuvat võimalust üritada lüüa tääk samast avaausest sisse, kust see äsja välja oli tunginud.

Peale õnnestunud lööki väristas Olevipoeg õlgu, pühkis täägi budistilt rabatud oranzhi hamesse, mõeldes: "See läks nüüd küll hästi :)"