adressaadita kiri

/ sügis kakstuhat viis ehk siis umbes aasta tagasi /

Seda kirja alustan nii, et päis on tühi, kellele ma seda kirjutan veel ei tea... aga aiman. ma lihtsalt kirjutan, kuulan muusikat ja ei maga, sest kurat enne oli unekas, aga see käis maha...

Ma ei teagi päris täpselt mis mu hinge närib, aga see on segu, mis magada ei lase, kuigi homme on üsna tõsine päev.

See on unerohu antiaine... segu mingist üksildusest, vajadusest rääkida, tööstressist ja koduigatsusest. Sel segul on kerge kõrvalmaik seksuaalsest rahulolematusest, pettumusest enda ja elatud päevade osas.

See siin on miski mis tuleb ära kannatada ja mööda saada, et siis järgmise etapiga pihta hakata. Ma olen küll tiba masendunud, aga mitte nõrk, kannatama peab ja tegema mida vaja. Kõik läheb mööda ja elu edasi, kas nii nagu tahan, ei tea veel, aga seda on näha. Praegu kirjutan, haigutan ning vahepeal vaatan kuud.

Korra tekkis tahtmine kuust kirjutada, aga ta on saanud täna küll. Korra tekkis tahtmine seda kirja mitmele inimesele kirjutada, aga ka see pole hea mõte.

Nii kirjutangi, lihtsalt seda mis sõrmedest tuleb ja seda mis seest tahab välja... osalt on see tühjus, kuid osalt miski, mis lihtsalt on ja tahab välja. Kas osalt see segu, mis aja jooksul sisse rüübatud või miski mis lihtsalt tekkinud on.

Päevad mööduvad, ööd samuti. Paremaks ei muutu midagi. Halvemaks samuti mitte... vist otsustasin ära kellele see kiri saata.

Jah, see tulebki sulle... mida mõtled või arvad sellest, on üsna ükskõik, sest kirjutan lihtsalt ja halba sellest kellelegi ei sünni. Võitu/Kaotust samuti mitte.

Need valgelt helendavad read sellel musta taustaga konsoolil sobivad siia - tähed sõnades, kui tähed öises taevas. Nad lihtslt on, vaata siis neid või vaata maha. Nemad on ikkagi.

Vot nii,
Priit