su kehal
on luuleline vorm
ja su nimel ka
sa püüa arvata
mis olulisem on
on luuleline vorm
ja su nimel ka
sa püüa arvata
mis olulisem on
esmaspäev, detsember 29, 2014
reede, detsember 26, 2014
neljapäev, detsember 25, 2014
abielu
kui sotsiaalne konstrukt
on laste kasvatamise
agregaat
olla korraga ametis
abistada teineteist
läbida mikrovahetusi
õlitatult
seejuures
märkamata tööd
ja abi
nagu kolvid
nukkvõlli süngis
pool tundi sees
ja 10 minutit väljas
täpselt sigareti jagu
nii et lapsed ei tea
et sa suitsetad
kahekesi
on raske ikka
üksi
murrab kaela
kui sotsiaalne konstrukt
on laste kasvatamise
agregaat
olla korraga ametis
abistada teineteist
läbida mikrovahetusi
õlitatult
seejuures
märkamata tööd
ja abi
nagu kolvid
nukkvõlli süngis
pool tundi sees
ja 10 minutit väljas
täpselt sigareti jagu
nii et lapsed ei tea
et sa suitsetad
kahekesi
on raske ikka
üksi
murrab kaela
esmaspäev, detsember 22, 2014
teisipäev, detsember 16, 2014
hambahari ja hambahaldjas (muinasjutt 10)
Elas kord väike poiss nimega Urmas. Urmasele meeldis väga hambaid pesta, sest talle meeldisid ta valged hambad ja talle ei meeldinud hambaussid. Sellepärast oli ta väga hea sõber oma hambaarjaga.
Hambahari ja Urmas pesid ta hambad igal hommikul ja õhtul. Õhtuti läks Urmas peale hambapesu alati magama ja Hambahari jäi hambaharja topsi kuivama.
Hambaharjal oli veel üks sõber peale Urmase, nimelt sõbrustas ta Hambahaldjaga, kes käis tal öösiti külas juttu ajamas.
Täna öösel lendas Hambahaldjas läbi vannitoa akna sisse otse kraanikausi servale, voltis oma õhukesed tiivad kokku ja hakkas jalgu kõlgutama.
- Tšau Hambahari! Mis teed :)
- Kuivan praegu, lõpetasime Urmasega just hammastepesu. Kõik toiduraasud ja mustuse puhastasime ära, ühtegi hambaussi polnud näha.
- Jaa, Urmasel on ilusad valged hambad, kunagi armastavad kõik ta säravat naeratust.
- Mis uudist Hambahaldjas.
- Tead ma nägin väljas vägevate hammastega autot.
- Tõesti :O,
ei suutnud Hambahari uskuda,
- autodel ei ole ju hambaid!?
- Minuarust kah ei ole, aga vot sellel olid. Ja suured.
- Ma ei usu, sa pidid valesti nägema.
- Olid noh, sellised suured hambad. Kui sa ei usu, siis tule lähme ja vaatame.
- Arvad, aga mul pole ju tiibu.
- Sa võid mulle ju selga ronida, ma lendan.
Hambahari roniski Hambahaldjale selga. Hambahaldjas voltis oma tiivad lahti ja nad lendasid koos vannitoa aknast välja.
Lennates läbi õhtu, jõudsid nad suure augu juurde. Hambahaldjas näitas näpuga augu põhja:
- Näe seal all
Hambahari vaatas ja nägi tõesti suuri taeva poole sihtivaid kihvasid, roomikuid ja kollast keret.
- Kuule, see pole auto, see on hoopis ekskavaator. Kopp, mis kaevab maad.
- Aga kust sina tead.
- Urmasel on piltidega raamat, seal sees olen näinud. Seal on ka traktoreid ja veomasinaid.
- Aga miks tal nii suured hambad on.
- Vot seda ma ei tea. Ja huvitav, kas tal kah hambausse on?
- Kuule, äratame ta ülesse ja küsime :)
- Äratame!
Nad maandusid kopa katusele ja Hambahari koputas vaikselt oma peaga ekskavaatori katusele.
Kopp, kopp, kopp. Kopp, kopp, kopp.
- Möh,
ärkas eksakvaator vaikselt
- kes siin koputab
- See olen mina Hambahari
- Ja mina Hambahaldjas :)
- Miks te mind üles ajate keset ööd.
- Me tahame su hambaid näha ja küsida, kas sul hambausse kah on?
- Mis hambausse :O
- No sul on hästi suured hambad ja need on päris mullased, kas hambaussid sind ei kimbuta ja neisse auke ei tee?
- Oh väikesed, need ei ole hambad, need on kihvad mu kulbi küljes, millega ma maad kaevan. Kulp ja kihvad on terasest. Vahel võib seal kihvade vahel olla mõni vihmauss aga hambausse seal kindlasti ei ole.
- Aga miks hambauusid siis su kihvasid ei taha?
- Sest hambaussid söövad ainult luust hambaid nii nagu need inimestel on või kassidel, koertel või lehmadel, aga minu kulp ja kihvad on terasest. Mul võivad need vahel ainult veidi rooste minna, aga siis ma kaevan maad ja rooste kulub maha. Tulge vaadake.
Eksavaator tõsist oma kulbi maast lahti. Hambahaldjas võttis hambaarja selga ja nad lendasid vaatama. Ja tõesti, kopa kulp ja kihvad polnud üldse valged vaid hallist terasest.
Hambahari koputas vastu kihva ja see kõmises. Hambahaldjas katsus keelega ja see oli kõva ja külm.
- Need on tõesti sul hoopis teistsugused kui mu sõbral Urmasel.
- On jah ja nii suured,
kiitis Hambahaldjas takka.
- No näete, te olete täitsa muhedad, aga laske mul nüüd edasi magada, varsti on hommik ja ma pean seda auku edasi kaevama.
Hambahaldjas ja Hambahari lendasid tagasi, siuh läbi vannitoa akna. Hambahari potsatas oma topsi ja kui nad kuulsid hommikust äratuskella hakkas Hambahaldjas ennast sättima, sest haldjaid ei tohi inimesed näha.
- Pese siis minu poolt kah Urmase ilusaid valgeid hambaid.
- Pesen ikka, siis ei saa ta endale kunagi selliseid rauast hambaid,
naeratas Hambahari vastu.
- Tule mulle homme õhtul jälle külla
- Tulen ikka
ja Hambahaldjas lendas siuhti läbi vannitoa akna uuesti välja.
Urmas astus uniste silmadega vannituppa, võttis Hambaharja pihku ja hakkas hambaid pesema.
Hambahari ja Urmas pesid ta hambad igal hommikul ja õhtul. Õhtuti läks Urmas peale hambapesu alati magama ja Hambahari jäi hambaharja topsi kuivama.
Hambaharjal oli veel üks sõber peale Urmase, nimelt sõbrustas ta Hambahaldjaga, kes käis tal öösiti külas juttu ajamas.
Täna öösel lendas Hambahaldjas läbi vannitoa akna sisse otse kraanikausi servale, voltis oma õhukesed tiivad kokku ja hakkas jalgu kõlgutama.
- Tšau Hambahari! Mis teed :)
- Kuivan praegu, lõpetasime Urmasega just hammastepesu. Kõik toiduraasud ja mustuse puhastasime ära, ühtegi hambaussi polnud näha.
- Jaa, Urmasel on ilusad valged hambad, kunagi armastavad kõik ta säravat naeratust.
- Mis uudist Hambahaldjas.
- Tead ma nägin väljas vägevate hammastega autot.
- Tõesti :O,
ei suutnud Hambahari uskuda,
- autodel ei ole ju hambaid!?
- Minuarust kah ei ole, aga vot sellel olid. Ja suured.
- Ma ei usu, sa pidid valesti nägema.
- Olid noh, sellised suured hambad. Kui sa ei usu, siis tule lähme ja vaatame.
- Arvad, aga mul pole ju tiibu.
- Sa võid mulle ju selga ronida, ma lendan.
Hambahari roniski Hambahaldjale selga. Hambahaldjas voltis oma tiivad lahti ja nad lendasid koos vannitoa aknast välja.
Lennates läbi õhtu, jõudsid nad suure augu juurde. Hambahaldjas näitas näpuga augu põhja:
- Näe seal all
Hambahari vaatas ja nägi tõesti suuri taeva poole sihtivaid kihvasid, roomikuid ja kollast keret.
- Kuule, see pole auto, see on hoopis ekskavaator. Kopp, mis kaevab maad.
- Aga kust sina tead.
- Urmasel on piltidega raamat, seal sees olen näinud. Seal on ka traktoreid ja veomasinaid.
- Aga miks tal nii suured hambad on.
- Vot seda ma ei tea. Ja huvitav, kas tal kah hambausse on?
- Kuule, äratame ta ülesse ja küsime :)
- Äratame!
Nad maandusid kopa katusele ja Hambahari koputas vaikselt oma peaga ekskavaatori katusele.
Kopp, kopp, kopp. Kopp, kopp, kopp.
- Möh,
ärkas eksakvaator vaikselt
- kes siin koputab
- See olen mina Hambahari
- Ja mina Hambahaldjas :)
- Miks te mind üles ajate keset ööd.
- Me tahame su hambaid näha ja küsida, kas sul hambausse kah on?
- Mis hambausse :O
- No sul on hästi suured hambad ja need on päris mullased, kas hambaussid sind ei kimbuta ja neisse auke ei tee?
- Oh väikesed, need ei ole hambad, need on kihvad mu kulbi küljes, millega ma maad kaevan. Kulp ja kihvad on terasest. Vahel võib seal kihvade vahel olla mõni vihmauss aga hambausse seal kindlasti ei ole.
- Aga miks hambauusid siis su kihvasid ei taha?
- Sest hambaussid söövad ainult luust hambaid nii nagu need inimestel on või kassidel, koertel või lehmadel, aga minu kulp ja kihvad on terasest. Mul võivad need vahel ainult veidi rooste minna, aga siis ma kaevan maad ja rooste kulub maha. Tulge vaadake.
Eksavaator tõsist oma kulbi maast lahti. Hambahaldjas võttis hambaarja selga ja nad lendasid vaatama. Ja tõesti, kopa kulp ja kihvad polnud üldse valged vaid hallist terasest.
Hambahari koputas vastu kihva ja see kõmises. Hambahaldjas katsus keelega ja see oli kõva ja külm.
- Need on tõesti sul hoopis teistsugused kui mu sõbral Urmasel.
- On jah ja nii suured,
kiitis Hambahaldjas takka.
- No näete, te olete täitsa muhedad, aga laske mul nüüd edasi magada, varsti on hommik ja ma pean seda auku edasi kaevama.
Hambahaldjas ja Hambahari lendasid tagasi, siuh läbi vannitoa akna. Hambahari potsatas oma topsi ja kui nad kuulsid hommikust äratuskella hakkas Hambahaldjas ennast sättima, sest haldjaid ei tohi inimesed näha.
- Pese siis minu poolt kah Urmase ilusaid valgeid hambaid.
- Pesen ikka, siis ei saa ta endale kunagi selliseid rauast hambaid,
naeratas Hambahari vastu.
- Tule mulle homme õhtul jälle külla
- Tulen ikka
ja Hambahaldjas lendas siuhti läbi vannitoa akna uuesti välja.
Urmas astus uniste silmadega vannituppa, võttis Hambaharja pihku ja hakkas hambaid pesema.
ööhaldjad ja monsterauto (muinasjutt 9)
Linna servas päris metsa piirimail seisis üks ammu maha jäetud, lagunenud maja. Selles majas elasid ööhaldjad.
Need olid sellised haldjad, kes päeva väga ei armastanud, sest tugeva päikesevalguse käes hakkas neil pea valutama, silmad hakkasid vett jooksma ning naha peale tulid punnid.
Sellepärast meeldis neile päeval hoopiski magada ja oma asjatoimetusi öösel teha. Öösel nägid nad väga hästi, nagu meie näeme päeval.
Neile meeldis tohutult kuu ja tähtede valgus, sest see pani nende naha hõbedaselt särama. Kui nad kuu poole vaatasid olid nende palged väga ilusad ja sädelevad.
Seal linna servas, päris metsa piirimail lagunenud majas elas ka üks Monster-Truck. See oli tõeline Monsterauto kes seisis maja pimedas garaažis.
Tal olid tohutud suured mustad rattad ja kummidel väga karm ja sügav muda-muster. Ta kabiin asus kõrgel rataste kohal ning selle taga oli tal suur kast, mis oli roostes.
Selles kastis magasidki ööhaldjad tavaliselt oma päevaund. Monsterauto oli nende sõber ja tal oli sees väga hoolitsev süda. Mis siis, et väljast nägi ta päris kohutav välja.
Linna servas, päris metsa piirimail lagunenud majas käisid ööhaldjad ka koolis.
Iga õhtu kohe peale ärkamist algasid neil tunnid. Neile meeldis koolis käia, sest nad olid väga uudishimulikud ja seepärast õpihimulised. See mida öökullid ja muud öö elukad neile õpetasid tundus alati väga põnev.
Nad olid ka omajagu ulakad, need meie ööhaldjad, neile meeldis nalja teha ja vingerpusse mängida. Tihti kihistasid nad ka koolis.
Igal öösel peale koolitunde jäi neile aga ka muu kui õppimise jaoks aega. Ja üks asi, mida nad armastasid teha oli käia kuuvalguse käes ujumas.
Sellel ööl oli kuu nii suur ja ümmargune ja tähed nii säravad, et kogu maailm tundus valge, kui päeval, kõik oli hästi vaikne ja ööhaldjad teadsid, et sügaval metsatee lõpus on kindlasti ka järvepind täiesti tasane ja sile.
Nad tahtsid kohe kangesti ujuma minna. Ja neil tuli mõte, et kui nad läheksid autoga ja mitte jala, siis jõuaks nad palju kiiremini järveni ja tagasi ja neile jääks nii palju rohkem aega siis ujumiseks, enne kui päike taas tõuseb ja aeg on magama minna.
Mõeldud, tehtud. Nad tormasid Monsterauto juurde ja hakkasid teda kenasti paluma: "Kallis Monsterauto, vii meid järve äärde ujuma, nii saame me palju rohkem ujuda! Ole kallis meie lemmik auto!"
Monsterauto vastas: "Noo tegelikult on nii kenal öösel ka mul ju tore ringi vurada. Muidugi lähme! Aga vaadake, et te ennast ilusti turvavöödega kinni panete ja mu kangide ja lülititega ei mängi, muidu võime kraavi sõita."
"Muidugi paneme ennast kinni ja oleme tublid, lähme nüüd otsekohe!"
Ja nad hakkasidki sõitma mööda metsateed järve poole. Monsterauto vuras mõnuga ja haldjad piilusid ta kabiini akendest välja, aga varsti hakkasid nad ulakusi tegema.
Tegid turvavööd lahti ja hakkasid autos ringi hüppama. Keegi näppis rooli, keegi kargas lülitite peale.
Monsterauto hakkas pahandama: "Kuulge, kas te saate nüüd vagusi istuda, kohe oleme kohal!"
Ja siis järsku hüppas üks ööhaldjatest ta kangi peale, millest käivad tuled sisse ja välja nii, et järsku olid tuled kustu ja auto ees tee kadus pimedusse. Keegi oli hüpanud veel ka rooli peale ja Monsterauto hakkas vingerdama.
Pimeduses olnud kurvi ei näinud mitte keegi ja Monsterauto sõitis suure raginaga kraavi, käis mitu korda üle katuse nagu pime karussell. Ikka ringi ja ringi ja ringi ja ringi kuni järsku oli kõik väga vaikne.
Monsterauto ajas ennast aeglaselt ratastele püsti ja vaatas ringi. Ööhaldjaid ei olnud tema kabiinis enam. Nad olid õnnetuse ajal kõik akendest välja pudenenud.
Monsterautol hakkas hirm. Ta kartis et võibolla on mõni neist vastu puud laiaks lennanud või oma kaela kahekorra väänanud. Ta hakkas neid oma ühe terveks jäänud tule valgusega otsima. Lähedal ei olnud ööhaldjatest ühtegi.
Monsterauto otsis ja hõikus neid, kuid kõik oli vaikne. Peale pikka otsimist leidis ta ööhaldjad kobaras hirmununa ühe suure kuuse juurte alt.
"Olete te kõik terved!"
"Jaa," vastasid ööhaldjad nutuse häälega.
"Taevale tänu, ma kartsin juba, et te olete hukka saanud!"
"See oli nii hirmus," nutsid ööhaldjad.
"Kas ma ei öelnud teile, et ei tohi mu nuppe ja kange näppida! Ja turva vööd peavad alati kinni olema, siis ei lenda te õnnetuse ajal mu kabiinist välja!" Monsterauto oli maru kuri nende peale.
"Jaa, kallis monsterauto, me enam nii ei tee."
Monsterauto leebus ja pahandas juba palju vaiksemini: "Te oleks võinud hukka saada või vigastada, sellise õnnetuse käigus võib teil kael kahekorra käia või te vastu maad laiaks litsutud saada. Meil oli palju õnne, et te kõik terveks jäite."
Metsahaldjad ainult nuuksusid. Oli selge, et kellelgi polnud enam ka ujumise tuju.
"Ronige nüüd mu kabiini ja vaadake, et te turvavööd kinni panete ja vagusi istute. Sõidame nüüd koju tagasi."
Haldjad ronisidki. Tagasi kabiini, mõnel oli muhk ja mõnel oli marrastusi, aga muidu olid luud kondid terved ja kõigil hing sees. Kõik panid turvavööd kinni ja Monsterauto sõitis tagasi kodu poole linna serva, päris metsa piirimail seisva lagunenud maja suunas.
Kõik olid terve tee vaiksed. Kui nad tagasi jõudsid torises ainult Monsterauto veel: "Pagana õnnelik õnnetus. Ma loodan, et vana rebane oskab mu katkise tule korda teha"
Ööhaldjad ronisid ta kasti magama. Kõik olid tõsised ja ühe korraliku ehmatuse võrra rikkamad. Päike hakkaski tõusma ja nad jäid magama. Mõni ainult värises veidi veel hirmust läbi une.
Kõigile ööhaldjatele oli tänasest peale selge, et enam kunagi ei sõida nad lahtise turvavööga. Ja nii nad ka tegid. Järgmistel kordadel käitusid nad autos hästi ning Monsterauto viis neid ikka vahel öösiti ujuma.
Need olid sellised haldjad, kes päeva väga ei armastanud, sest tugeva päikesevalguse käes hakkas neil pea valutama, silmad hakkasid vett jooksma ning naha peale tulid punnid.
Sellepärast meeldis neile päeval hoopiski magada ja oma asjatoimetusi öösel teha. Öösel nägid nad väga hästi, nagu meie näeme päeval.
Neile meeldis tohutult kuu ja tähtede valgus, sest see pani nende naha hõbedaselt särama. Kui nad kuu poole vaatasid olid nende palged väga ilusad ja sädelevad.
Seal linna servas, päris metsa piirimail lagunenud majas elas ka üks Monster-Truck. See oli tõeline Monsterauto kes seisis maja pimedas garaažis.
Tal olid tohutud suured mustad rattad ja kummidel väga karm ja sügav muda-muster. Ta kabiin asus kõrgel rataste kohal ning selle taga oli tal suur kast, mis oli roostes.
Selles kastis magasidki ööhaldjad tavaliselt oma päevaund. Monsterauto oli nende sõber ja tal oli sees väga hoolitsev süda. Mis siis, et väljast nägi ta päris kohutav välja.
Linna servas, päris metsa piirimail lagunenud majas käisid ööhaldjad ka koolis.
Iga õhtu kohe peale ärkamist algasid neil tunnid. Neile meeldis koolis käia, sest nad olid väga uudishimulikud ja seepärast õpihimulised. See mida öökullid ja muud öö elukad neile õpetasid tundus alati väga põnev.
Nad olid ka omajagu ulakad, need meie ööhaldjad, neile meeldis nalja teha ja vingerpusse mängida. Tihti kihistasid nad ka koolis.
Igal öösel peale koolitunde jäi neile aga ka muu kui õppimise jaoks aega. Ja üks asi, mida nad armastasid teha oli käia kuuvalguse käes ujumas.
Sellel ööl oli kuu nii suur ja ümmargune ja tähed nii säravad, et kogu maailm tundus valge, kui päeval, kõik oli hästi vaikne ja ööhaldjad teadsid, et sügaval metsatee lõpus on kindlasti ka järvepind täiesti tasane ja sile.
Nad tahtsid kohe kangesti ujuma minna. Ja neil tuli mõte, et kui nad läheksid autoga ja mitte jala, siis jõuaks nad palju kiiremini järveni ja tagasi ja neile jääks nii palju rohkem aega siis ujumiseks, enne kui päike taas tõuseb ja aeg on magama minna.
Mõeldud, tehtud. Nad tormasid Monsterauto juurde ja hakkasid teda kenasti paluma: "Kallis Monsterauto, vii meid järve äärde ujuma, nii saame me palju rohkem ujuda! Ole kallis meie lemmik auto!"
Monsterauto vastas: "Noo tegelikult on nii kenal öösel ka mul ju tore ringi vurada. Muidugi lähme! Aga vaadake, et te ennast ilusti turvavöödega kinni panete ja mu kangide ja lülititega ei mängi, muidu võime kraavi sõita."
"Muidugi paneme ennast kinni ja oleme tublid, lähme nüüd otsekohe!"
Ja nad hakkasidki sõitma mööda metsateed järve poole. Monsterauto vuras mõnuga ja haldjad piilusid ta kabiini akendest välja, aga varsti hakkasid nad ulakusi tegema.
Tegid turvavööd lahti ja hakkasid autos ringi hüppama. Keegi näppis rooli, keegi kargas lülitite peale.
Monsterauto hakkas pahandama: "Kuulge, kas te saate nüüd vagusi istuda, kohe oleme kohal!"
Ja siis järsku hüppas üks ööhaldjatest ta kangi peale, millest käivad tuled sisse ja välja nii, et järsku olid tuled kustu ja auto ees tee kadus pimedusse. Keegi oli hüpanud veel ka rooli peale ja Monsterauto hakkas vingerdama.
Pimeduses olnud kurvi ei näinud mitte keegi ja Monsterauto sõitis suure raginaga kraavi, käis mitu korda üle katuse nagu pime karussell. Ikka ringi ja ringi ja ringi ja ringi kuni järsku oli kõik väga vaikne.
Monsterauto ajas ennast aeglaselt ratastele püsti ja vaatas ringi. Ööhaldjaid ei olnud tema kabiinis enam. Nad olid õnnetuse ajal kõik akendest välja pudenenud.
Monsterautol hakkas hirm. Ta kartis et võibolla on mõni neist vastu puud laiaks lennanud või oma kaela kahekorra väänanud. Ta hakkas neid oma ühe terveks jäänud tule valgusega otsima. Lähedal ei olnud ööhaldjatest ühtegi.
Monsterauto otsis ja hõikus neid, kuid kõik oli vaikne. Peale pikka otsimist leidis ta ööhaldjad kobaras hirmununa ühe suure kuuse juurte alt.
"Olete te kõik terved!"
"Jaa," vastasid ööhaldjad nutuse häälega.
"Taevale tänu, ma kartsin juba, et te olete hukka saanud!"
"See oli nii hirmus," nutsid ööhaldjad.
"Kas ma ei öelnud teile, et ei tohi mu nuppe ja kange näppida! Ja turva vööd peavad alati kinni olema, siis ei lenda te õnnetuse ajal mu kabiinist välja!" Monsterauto oli maru kuri nende peale.
"Jaa, kallis monsterauto, me enam nii ei tee."
Monsterauto leebus ja pahandas juba palju vaiksemini: "Te oleks võinud hukka saada või vigastada, sellise õnnetuse käigus võib teil kael kahekorra käia või te vastu maad laiaks litsutud saada. Meil oli palju õnne, et te kõik terveks jäite."
Metsahaldjad ainult nuuksusid. Oli selge, et kellelgi polnud enam ka ujumise tuju.
"Ronige nüüd mu kabiini ja vaadake, et te turvavööd kinni panete ja vagusi istute. Sõidame nüüd koju tagasi."
Haldjad ronisidki. Tagasi kabiini, mõnel oli muhk ja mõnel oli marrastusi, aga muidu olid luud kondid terved ja kõigil hing sees. Kõik panid turvavööd kinni ja Monsterauto sõitis tagasi kodu poole linna serva, päris metsa piirimail seisva lagunenud maja suunas.
Kõik olid terve tee vaiksed. Kui nad tagasi jõudsid torises ainult Monsterauto veel: "Pagana õnnelik õnnetus. Ma loodan, et vana rebane oskab mu katkise tule korda teha"
Ööhaldjad ronisid ta kasti magama. Kõik olid tõsised ja ühe korraliku ehmatuse võrra rikkamad. Päike hakkaski tõusma ja nad jäid magama. Mõni ainult värises veidi veel hirmust läbi une.
Kõigile ööhaldjatele oli tänasest peale selge, et enam kunagi ei sõida nad lahtise turvavööga. Ja nii nad ka tegid. Järgmistel kordadel käitusid nad autos hästi ning Monsterauto viis neid ikka vahel öösiti ujuma.
maasikaprintsess ja vaarikaprintsess (muinasjutt, 8)
Elasid kord Maasikaprintsess ja Vaarikaprintsess, nad olid väikesed haldjad.
Nad elasid metsa serval raiesmikul, kus oli hästi palju vaarikapõõsaid ja mille servas kasvas palju metsmaasikaid.
Neil olid mõlemal väga ilusad kleidid ja ilusad peakatted ka. Maasikaprintsessil oli punase ja rohelisega kleit ning peas olid tal valged lilled.
Vaarikaprintsessil oli roosa sädelev kleit ning peas olid väikesed rohelised õied. Jalas olid neil mõlemal kõrge kontsaga kingad, sest nad enamasti lendasid ringi ja ei pidanud jooksma.
Ükskord sõid nad parasjagu maasikaid ja vaarikaid, mis nad olid korjanud. Ikka üks maasikas ja siis üks vaarikas korda mööda rändas suhu.
Need marjad olid väga magusad.
Järsku kuulsid nad koledat vandumist. Nad nägid kuidas metsast komberdas välja üks küürakas kepiga nõid. Nõid oli kole pahas tujus. Astus mõne sammu, koperdas ja kukkus pead pidi ühte vaarika põõsasse.
Põõsast kostus kõva ropendamist. Nõid ajas ennast neljakäpukile, äigas oma kepiga vaarikapõõsale ning väikese suitsupahvaku saatel kuivas põõsas kohe ära.
"Mis sa tegid!?" ehmatasid printsessid ühest suust.
"Ma nõidusin selle põõsa ära! See jäi mulle ette ja ma kukkusin sinna valusasti sisse."
"Kallis nõid, miks sa siis sinna sisse kukkusid?"
"Ma kogu aeg koperdan ja löön pead vastu puid ära kui metsas kõnnin. Ja mul kogu aeg pea jubedasti valutab."
See oli see kuri nõid, kellest nad kuulnud olid. Ta elas sügaval pimedas kuuse metsas ühes koopas. Nad olid temast kuulnud, sest kõik loomad kartsid nõida. Ta pidi olema kuulu järgi jube kuri ning kõike mis talle teepeale jäi ära nõiduma.
"Hea nõid, aga miks sa kogu aeg koperdad ja pead ära lööd."
"Teate, ma ei näe eriti hästi."
"Kuidas siis nii!?"
"Vot ma pole kunagi eriti hästi näinud ja nüüd näen ma kohe eriti halvasti. Praegu näen ma ainult oma sõrmeotsi hästi. Kogu aeg löön pead ja põlvi ära. Just väänasin ka jala välja"
Ja nõid vandus koledasti veel kohe päris mitu lauset jutti. Tal olidki veidi hägusad ja kõõrdis silmad.
"Hea nõid, aga miks te prille ei kanna," küsis Maasikaprintsess. Vaarika printsess lisas: "Prillidega näeb ju palju paremini."
"Mis need prillid on?"
"Oi need on sellised asjad, millega saab kohe väga hästi näha, me oleme seenelistel ja marjulistel selliseid näinud"
"Tõesti, kust neid saab?" tundis nõid huvi.
"Meie teada linnast, silmaarsti käest. Mine tema juurde, ta annab sulle kindlasti prillid."
Nõid polnud aga nõus linna minema, sest ta polnud seal kunagi käinud ja kartis oma halva silmanägemise tõttu eksimist.
Vaarikahaldjas ja Maasikahaldjas pidasid omakeskis nõu ning otsustasid, et nad käivad ise silmaarsti juures ära. Linn oli aga nii kaugel, et sinna nad lennata ise ei jõudnud.
Vaarikahaldjas vilistas kõlavalt ja nende juurde lendas kuldnokk - väike üleni must lind, kellel oli kuldkollane nokk.
Nad ronisid talle selga ja lendasid temaga linna.
Kuldnokk maandus koos haldjatega silmaarsti akna taga. Koputas nokaga vastu aknaklaasi ja silmaarsti üllatus oli küll suur kui ta nägi oma akna taga kuldnokka ja selle seljas istuvat kahte haldjat.
Ta avas akna ja sõnas: "Kes teie olete ja kust te tulete?"
"Mina olen Maasikaprintsess." "Ja mina olen Vaarikaprintsess," ütlesid haldjad korda mööda.
"Me tulime nõiale prille otsima. Kas te saate anda meile ühed head prillid nõia jaoks, muidu nõiub ta veel kogu meie raiesmiku ära."
"Oijah, aina huvitavamaks läheb see päev." sõnas silmaarst. "Milliseid prille teie nõial siis vaja on?"
"No meie ei tea, selliseid, millega ta hästi näeb."
"Aga printsessikesed, selle jaoks tuleb ju ise silmaarsti juurde tulla, sest ma ei saa niimoodi suvalisi prille ju välja kirjutada."
"Teate hea silmaarst, ta ei saa tulla, ta näeb nii halvasti ja kui ta siin vastu maju hakkab oma peaga käima, nõiub ta veel terve linna ära. Andke meile lihtsalt ühed prillid."'
Arst sai aru küll, et tegemist oli keerulise olukorraga. Ta küsis: "Aga mis te oskate öelda mulle ta silmade kohta?"
"No need on veidi kõõrdis... ning ta näeb hästi ainult oma näppe"
"Tal peab olema päris tugev miinus, vähemalt miinus 7. Sellepärast ta kaugele ei näegi. Ot, mul on siin ühed prillid, mis talle võiks sobida. Võtke need kaasa ja öelge, et ta kindlasti ise mu juurde vastuvõtule tuleks. Ma pean ta silmi ikka ise vaadata saama, siis saan talle veel sobivamad prillid välja kirjutada."
Haldjad tänasid silmaarsti kenasti ja võtsid prillid. Need olid sellised hästi ümmargused ja väga paksude klaasidega.
Nad lendasid kuldnokaga tagasi raiesmikule.
Nõid oli seal vandus ja juba oli ta veel mõned vaarikapõõsad kuivaks nõidunud.
"Hei nõiatädi, me oleme tagasi. Näe! Me tõime sulle prillid."
Nad ulatasid prillid nõiale. See võttis need kätte. Vaatas hästi lähedalt, nuusutas.
"Mis ma teen nende asjandustega?" küsis nõid.
"Sa pead need endale nina peale silmade ette panema. Sangad kõverate otsadega pane kõrva taha, siis ei kuku need maha."
Nõid panigi prillid ette. Ja oi ta silmad läksid üllatusest suureks ja suu vajus lahti.
"Tohopele, kõik on nii selge!" kraaksatas ta väriseva häälega. "Ma näen siit isegi raiesmiku teise serva puid!"
Ta hakkas jalalt jalale hüppama ja oli selge, et nõid oli väga rõõmus. Ta viskas oma kepi käest ja hõikas: "Seda kaigast pole nüüd mulle küll enam vaja!"
Kõik nõiutud vaarikapõõsad läksid kohe roheliseks tagasi. Nõid vaatas ringi ja kilkas rõõmust.
"Oi lapsekesed, te olete teinud nüüd mulle küll suure heateo. Ja mu peavalu hakkab kah ära minema. See on nüüd küll imelugu. Need on siis prillid," ta katsus kätega prille oma näos.
"Aga sa pead kindlasti ise veel silmaarsti juurde minema. Ta ütles, et ta peab su silmi ise vaatama, et sulle veel paremad prillid anda!" manitses Vaarikaprintsess.
"Ja ära neid suure tansimisega ära kaota, muidu ei saagi sa linna minna," lisas Maasikaprintsess.
Nõid peaaegu ei kuulanudki neid, aga ütles siiski: "Ma pean seda silmaarsti kohe kindlasti ise nägema ja talle aitäh ütlema. Käin tal varsti külas ära. Ja teie lapsed, kui peaks kunagi abi vaja olema, vilistage lihtsalt kõvasti, küll ma metsa kuulen, olen teile tänu võlgu."
Nõid kalpsaski varsti metsa ja haldjad kuulsid veel pikka aega rõõmsaid ja kohati ka üllatunud huikeid metsast.
Nad olid väga õnnelikud lõid käsi kokku ja asusid uuesti metsmaasikaid ja vaarikaid sööma.
Neile meeldis teisi aidata ja täna olid nad kohe kindlasti seda kardetud nõiamoori aidanud. Ja võibolla, polnudki teda enam vaja karta. Sest ega nõid tegelikult paha polnud, tal lihtsalt valutas pea ning oli valus, kui ta end pidevalt ära lõi.
Nad elasid metsa serval raiesmikul, kus oli hästi palju vaarikapõõsaid ja mille servas kasvas palju metsmaasikaid.
Neil olid mõlemal väga ilusad kleidid ja ilusad peakatted ka. Maasikaprintsessil oli punase ja rohelisega kleit ning peas olid tal valged lilled.
Vaarikaprintsessil oli roosa sädelev kleit ning peas olid väikesed rohelised õied. Jalas olid neil mõlemal kõrge kontsaga kingad, sest nad enamasti lendasid ringi ja ei pidanud jooksma.
Ükskord sõid nad parasjagu maasikaid ja vaarikaid, mis nad olid korjanud. Ikka üks maasikas ja siis üks vaarikas korda mööda rändas suhu.
Need marjad olid väga magusad.
Järsku kuulsid nad koledat vandumist. Nad nägid kuidas metsast komberdas välja üks küürakas kepiga nõid. Nõid oli kole pahas tujus. Astus mõne sammu, koperdas ja kukkus pead pidi ühte vaarika põõsasse.
Põõsast kostus kõva ropendamist. Nõid ajas ennast neljakäpukile, äigas oma kepiga vaarikapõõsale ning väikese suitsupahvaku saatel kuivas põõsas kohe ära.
"Mis sa tegid!?" ehmatasid printsessid ühest suust.
"Ma nõidusin selle põõsa ära! See jäi mulle ette ja ma kukkusin sinna valusasti sisse."
"Kallis nõid, miks sa siis sinna sisse kukkusid?"
"Ma kogu aeg koperdan ja löön pead vastu puid ära kui metsas kõnnin. Ja mul kogu aeg pea jubedasti valutab."
See oli see kuri nõid, kellest nad kuulnud olid. Ta elas sügaval pimedas kuuse metsas ühes koopas. Nad olid temast kuulnud, sest kõik loomad kartsid nõida. Ta pidi olema kuulu järgi jube kuri ning kõike mis talle teepeale jäi ära nõiduma.
"Hea nõid, aga miks sa kogu aeg koperdad ja pead ära lööd."
"Teate, ma ei näe eriti hästi."
"Kuidas siis nii!?"
"Vot ma pole kunagi eriti hästi näinud ja nüüd näen ma kohe eriti halvasti. Praegu näen ma ainult oma sõrmeotsi hästi. Kogu aeg löön pead ja põlvi ära. Just väänasin ka jala välja"
Ja nõid vandus koledasti veel kohe päris mitu lauset jutti. Tal olidki veidi hägusad ja kõõrdis silmad.
"Hea nõid, aga miks te prille ei kanna," küsis Maasikaprintsess. Vaarika printsess lisas: "Prillidega näeb ju palju paremini."
"Mis need prillid on?"
"Oi need on sellised asjad, millega saab kohe väga hästi näha, me oleme seenelistel ja marjulistel selliseid näinud"
"Tõesti, kust neid saab?" tundis nõid huvi.
"Meie teada linnast, silmaarsti käest. Mine tema juurde, ta annab sulle kindlasti prillid."
Nõid polnud aga nõus linna minema, sest ta polnud seal kunagi käinud ja kartis oma halva silmanägemise tõttu eksimist.
Vaarikahaldjas ja Maasikahaldjas pidasid omakeskis nõu ning otsustasid, et nad käivad ise silmaarsti juures ära. Linn oli aga nii kaugel, et sinna nad lennata ise ei jõudnud.
Vaarikahaldjas vilistas kõlavalt ja nende juurde lendas kuldnokk - väike üleni must lind, kellel oli kuldkollane nokk.
Nad ronisid talle selga ja lendasid temaga linna.
Kuldnokk maandus koos haldjatega silmaarsti akna taga. Koputas nokaga vastu aknaklaasi ja silmaarsti üllatus oli küll suur kui ta nägi oma akna taga kuldnokka ja selle seljas istuvat kahte haldjat.
Ta avas akna ja sõnas: "Kes teie olete ja kust te tulete?"
"Mina olen Maasikaprintsess." "Ja mina olen Vaarikaprintsess," ütlesid haldjad korda mööda.
"Me tulime nõiale prille otsima. Kas te saate anda meile ühed head prillid nõia jaoks, muidu nõiub ta veel kogu meie raiesmiku ära."
"Oijah, aina huvitavamaks läheb see päev." sõnas silmaarst. "Milliseid prille teie nõial siis vaja on?"
"No meie ei tea, selliseid, millega ta hästi näeb."
"Aga printsessikesed, selle jaoks tuleb ju ise silmaarsti juurde tulla, sest ma ei saa niimoodi suvalisi prille ju välja kirjutada."
"Teate hea silmaarst, ta ei saa tulla, ta näeb nii halvasti ja kui ta siin vastu maju hakkab oma peaga käima, nõiub ta veel terve linna ära. Andke meile lihtsalt ühed prillid."'
Arst sai aru küll, et tegemist oli keerulise olukorraga. Ta küsis: "Aga mis te oskate öelda mulle ta silmade kohta?"
"No need on veidi kõõrdis... ning ta näeb hästi ainult oma näppe"
"Tal peab olema päris tugev miinus, vähemalt miinus 7. Sellepärast ta kaugele ei näegi. Ot, mul on siin ühed prillid, mis talle võiks sobida. Võtke need kaasa ja öelge, et ta kindlasti ise mu juurde vastuvõtule tuleks. Ma pean ta silmi ikka ise vaadata saama, siis saan talle veel sobivamad prillid välja kirjutada."
Haldjad tänasid silmaarsti kenasti ja võtsid prillid. Need olid sellised hästi ümmargused ja väga paksude klaasidega.
Nad lendasid kuldnokaga tagasi raiesmikule.
Nõid oli seal vandus ja juba oli ta veel mõned vaarikapõõsad kuivaks nõidunud.
"Hei nõiatädi, me oleme tagasi. Näe! Me tõime sulle prillid."
Nad ulatasid prillid nõiale. See võttis need kätte. Vaatas hästi lähedalt, nuusutas.
"Mis ma teen nende asjandustega?" küsis nõid.
"Sa pead need endale nina peale silmade ette panema. Sangad kõverate otsadega pane kõrva taha, siis ei kuku need maha."
Nõid panigi prillid ette. Ja oi ta silmad läksid üllatusest suureks ja suu vajus lahti.
"Tohopele, kõik on nii selge!" kraaksatas ta väriseva häälega. "Ma näen siit isegi raiesmiku teise serva puid!"
Ta hakkas jalalt jalale hüppama ja oli selge, et nõid oli väga rõõmus. Ta viskas oma kepi käest ja hõikas: "Seda kaigast pole nüüd mulle küll enam vaja!"
Kõik nõiutud vaarikapõõsad läksid kohe roheliseks tagasi. Nõid vaatas ringi ja kilkas rõõmust.
"Oi lapsekesed, te olete teinud nüüd mulle küll suure heateo. Ja mu peavalu hakkab kah ära minema. See on nüüd küll imelugu. Need on siis prillid," ta katsus kätega prille oma näos.
"Aga sa pead kindlasti ise veel silmaarsti juurde minema. Ta ütles, et ta peab su silmi ise vaatama, et sulle veel paremad prillid anda!" manitses Vaarikaprintsess.
"Ja ära neid suure tansimisega ära kaota, muidu ei saagi sa linna minna," lisas Maasikaprintsess.
Nõid peaaegu ei kuulanudki neid, aga ütles siiski: "Ma pean seda silmaarsti kohe kindlasti ise nägema ja talle aitäh ütlema. Käin tal varsti külas ära. Ja teie lapsed, kui peaks kunagi abi vaja olema, vilistage lihtsalt kõvasti, küll ma metsa kuulen, olen teile tänu võlgu."
Nõid kalpsaski varsti metsa ja haldjad kuulsid veel pikka aega rõõmsaid ja kohati ka üllatunud huikeid metsast.
Nad olid väga õnnelikud lõid käsi kokku ja asusid uuesti metsmaasikaid ja vaarikaid sööma.
Neile meeldis teisi aidata ja täna olid nad kohe kindlasti seda kardetud nõiamoori aidanud. Ja võibolla, polnudki teda enam vaja karta. Sest ega nõid tegelikult paha polnud, tal lihtsalt valutas pea ning oli valus, kui ta end pidevalt ära lõi.
lõvi ja tiiger (muinasjutt 7)
Elasid kord Lõvi ja Tiiger.
Nad elasid koos sügaval savannis ja nad olid suured sõbrad.
Nad mängisid päevad läbi ja otsisid koos süüa.
Neil oli aga mure. Neil oli kogu aeg kõht tühi.
Ükskord istusid nad koos ja kurtsid oma tühja kõhtu üksteisele.
Tiiger ütles, et kõht koriseb jubedalt. Lõvi kurtis, et tal on kõht nii tühi, et valutab.
Tiiger tõi sõbrale tuusti rohtu närida ja Lõvi kaapis maa seest paar juurikat ja ulatas need sõbrale.
Lõvi näris rohtu ja Tiiger näris juurikaid. Mõlemal oli hapu nägu peas, sest kõht ei saanud neist mitte täis.
Juurikad ja rohi jäid nende teravate hammaste vahele kinni.
Nii nad istusid nukrate nägudega ja ütlesid, et kõht ei saa ikka täis. Väga tahaks süüa.
Korraga siugles nende ette must Madu.
Head Lõvi ja Tiiger, ütles ta, ma näen, et teil on kõht tühi ja te olete õnnetud. Kui te mind aitate, siis otsin ma ütlen teile, kust saab väga hääd süüa. Sellist süüa, millest te tühjad kõhud isegi und näha ei oska.
Lõvi ja Tiiger olid kohe nõus, sest kõhud lõid neil pilli ja olid väga tühjad.
Madu ütles neile, et nad peavad ta puhtaks nühkima. Ta ise ei saa - tal pole käppi ega käsi.
Madu oligi üleni must ja Lõvi ja Tiiger hakkasid teda nühkima.
Nad nühkisid Madu päris kaua, kuna ennäe imet, maol hakkasid ilmuma kuldsed, hõbedased ja punased jooned selja peale.
Lõvi ja Tiiger nühkisid mao päris puhtaks. Madu oli väga ilus, ta nahk oli ikka täitsa süsimust, aga selle peal jooksis kuldne ja särav sikk-sakk ning üle kere jooksid hõbedased ja punased jooned.
Madu tänas Lõvit ja tiigrit ning kutsus nad endaga kaasa.
Tulge nüüd head loomad, ma näitan, kust te süüa saate.
Lõvi ja Tiiger läksid maole järgi. Nad kõndisid läbi savanni, kuni eemalt hakkas paistma sebrade kari.
Kui nad olid karjale päris lähedale jõudnud ütles Madu.
Te otsige siit karjast kõige nõrgem sebra ülesse, püüdke ta kinni ja maitske teda.
Lõvi ja Tiiger olid esmalt veidi kohkunud - kuidas me siis nüüd nii teeme.
Madu ütles aga, te peate vaid proovima.
Lõvi ja Tiiger jooksidki siis karja poole, sebrad ei saanud alguses midagi aru, aga kui nad nägid, et Lõvi ja Tiiger lõid käpaga kõige väiksemat sebra, siis jooksid kõik minema.
Ka kõige nõrgem sebra karjast üritas ära joosta, aga Lõvi ja Tiiger olid kiiremad.
Nad tõmbasid sebra maha ning lõid talle hambad kintsu.
Neil läksid mõlemal silmad üllatusest nii suureks nagu tõlla rattad. See maitse oli nii hea. Nad ei olnud kunagi midagi sellist tundnud ja hakkasid kohe isuga sööma. Liha maitses neile nii hästi.
Nad sõid ühe jutiga peaaegu terve sebra ära.
Kui nad mõlemad viimase lihatükini jõudsid, panid mõlemad selle tüki peale oma teravate küüntega käpa.
Lõvi ütles, et see on tema tükk.
Tiiger ütles, et see on tema tükk.
Kumbki ei andnud järgi ja nad hakkasid selle viimase lihatüki pärast kaklema.
Nad justkui polekski kunagi sõbrad olnud.
Nad kaklesid ja purelesid ja lõid üksteisele teravaid haavu, millest jooksis punast verd.
Järsku oli saanud neist üksteise vaenlased.
Kaklus oli nii verine, et mõlemad jäid lõpuks oimetuna maja ning viimane lihatükk sai kakluse käigus nii poriseks, et kumbki neist poleks ka seda enam tahtnud.
Peale kaklust läks Tiiger savannist ära ja ta ei rääkinud enam Lõviga kunagi. Suur sõprus oli läbi.
Vahel mõtlevad Tiiger ja Lõvi nukrusega teineteise peale, eriti siis kui kõht on jälle liha täis söödud ja nälg enam ei näpista.
Kallis laps - vaata et sina oma sõbraga viimase kommi või mõne muu toidupala pärast kaklema ei lähe -- sõbrad on rohkem väärt kui üks magus amps.
Nad elasid koos sügaval savannis ja nad olid suured sõbrad.
Nad mängisid päevad läbi ja otsisid koos süüa.
Neil oli aga mure. Neil oli kogu aeg kõht tühi.
Ükskord istusid nad koos ja kurtsid oma tühja kõhtu üksteisele.
Tiiger ütles, et kõht koriseb jubedalt. Lõvi kurtis, et tal on kõht nii tühi, et valutab.
Tiiger tõi sõbrale tuusti rohtu närida ja Lõvi kaapis maa seest paar juurikat ja ulatas need sõbrale.
Lõvi näris rohtu ja Tiiger näris juurikaid. Mõlemal oli hapu nägu peas, sest kõht ei saanud neist mitte täis.
Juurikad ja rohi jäid nende teravate hammaste vahele kinni.
Nii nad istusid nukrate nägudega ja ütlesid, et kõht ei saa ikka täis. Väga tahaks süüa.
Korraga siugles nende ette must Madu.
Head Lõvi ja Tiiger, ütles ta, ma näen, et teil on kõht tühi ja te olete õnnetud. Kui te mind aitate, siis otsin ma ütlen teile, kust saab väga hääd süüa. Sellist süüa, millest te tühjad kõhud isegi und näha ei oska.
Lõvi ja Tiiger olid kohe nõus, sest kõhud lõid neil pilli ja olid väga tühjad.
Madu ütles neile, et nad peavad ta puhtaks nühkima. Ta ise ei saa - tal pole käppi ega käsi.
Madu oligi üleni must ja Lõvi ja Tiiger hakkasid teda nühkima.
Nad nühkisid Madu päris kaua, kuna ennäe imet, maol hakkasid ilmuma kuldsed, hõbedased ja punased jooned selja peale.
Lõvi ja Tiiger nühkisid mao päris puhtaks. Madu oli väga ilus, ta nahk oli ikka täitsa süsimust, aga selle peal jooksis kuldne ja särav sikk-sakk ning üle kere jooksid hõbedased ja punased jooned.
Madu tänas Lõvit ja tiigrit ning kutsus nad endaga kaasa.
Tulge nüüd head loomad, ma näitan, kust te süüa saate.
Lõvi ja Tiiger läksid maole järgi. Nad kõndisid läbi savanni, kuni eemalt hakkas paistma sebrade kari.
Kui nad olid karjale päris lähedale jõudnud ütles Madu.
Te otsige siit karjast kõige nõrgem sebra ülesse, püüdke ta kinni ja maitske teda.
Lõvi ja Tiiger olid esmalt veidi kohkunud - kuidas me siis nüüd nii teeme.
Madu ütles aga, te peate vaid proovima.
Lõvi ja Tiiger jooksidki siis karja poole, sebrad ei saanud alguses midagi aru, aga kui nad nägid, et Lõvi ja Tiiger lõid käpaga kõige väiksemat sebra, siis jooksid kõik minema.
Ka kõige nõrgem sebra karjast üritas ära joosta, aga Lõvi ja Tiiger olid kiiremad.
Nad tõmbasid sebra maha ning lõid talle hambad kintsu.
Neil läksid mõlemal silmad üllatusest nii suureks nagu tõlla rattad. See maitse oli nii hea. Nad ei olnud kunagi midagi sellist tundnud ja hakkasid kohe isuga sööma. Liha maitses neile nii hästi.
Nad sõid ühe jutiga peaaegu terve sebra ära.
Kui nad mõlemad viimase lihatükini jõudsid, panid mõlemad selle tüki peale oma teravate küüntega käpa.
Lõvi ütles, et see on tema tükk.
Tiiger ütles, et see on tema tükk.
Kumbki ei andnud järgi ja nad hakkasid selle viimase lihatüki pärast kaklema.
Nad justkui polekski kunagi sõbrad olnud.
Nad kaklesid ja purelesid ja lõid üksteisele teravaid haavu, millest jooksis punast verd.
Järsku oli saanud neist üksteise vaenlased.
Kaklus oli nii verine, et mõlemad jäid lõpuks oimetuna maja ning viimane lihatükk sai kakluse käigus nii poriseks, et kumbki neist poleks ka seda enam tahtnud.
Peale kaklust läks Tiiger savannist ära ja ta ei rääkinud enam Lõviga kunagi. Suur sõprus oli läbi.
Vahel mõtlevad Tiiger ja Lõvi nukrusega teineteise peale, eriti siis kui kõht on jälle liha täis söödud ja nälg enam ei näpista.
Kallis laps - vaata et sina oma sõbraga viimase kommi või mõne muu toidupala pärast kaklema ei lähe -- sõbrad on rohkem väärt kui üks magus amps.
porsche muinasjutt (6)
Elas kord Porsche auto. Ta oli punast värvi ja tal olid suured ümmargused rattad.
Talle meeldis väga sõita. Eriti meeldis talle sõita öösiti.
Üks õhtu, kui päike loojunud oli sõitis Porsche auto oma kodu juurest välja, öö sisse.
Ta sõitis öösel lähituledega ja siis kaugtuledega.
Talle meeldis öösel pimedus ja see kuidas taevas paistsid tähed, poolik kuu ja mõned pilved.
Talle meeldis kuidas pimeda metsa vahel sõites puud tal kahelt poolt mööda vuhisesid nagu pimeda tunneli seinad.
Talle meeldis sõita põldude ja küngaste vahel. Talle meeldis sõita mööda üksikutest majadest. Talle meeldis see, kuidas tee nagu uss ta ees pimedusse keerab. Talle meeldis kuidas ta kohe iga käänaku taha ei näe. Kuidas ta tuled avastavad mis on järgmise nurga taga.
Sel öösel sõites läbi metsade ja vahelt põldude kohtast ta ühte teist Porschet.
Ta lülitas oma kaugtuled lähitulede peale ja ütles tere.
Ta polnud kaua ühtegi teist Porschet näinud. Ka sellel teisel autol olid suured rattad ja väga kena kujuga kere. Tema oli sinist värvi, kuigi pimedas oli sellest raske aru saada.
Nad otsustasid koos edasi sõita.
Nad sõitsid kiiresti ja neil oli hea tuju.
Neile meeldis koos sõita. Metsade vahelt läbi ja põldude vahelt läbi, mööda käänulisi teid, kord kõrvuti ja kord üksteise taga.
Üks hetk jõudsid nad ühe metsa vahele ja siis ühe järve äärde. Seal lõppes tee.
Nad lülitasid tuled välja. Nad lülitasid mootorid välja.
Järv oli pimeduses hästi vaikne. Kõik oli ümber hästi vaikne.
Tähed paistsid taevas ja paar pilve, kuu vaatas kõverana pealt. Järve pind oli tume tume sinine ja sile.
Nad seisid kahekesi järve kaldal hästi vaikselt ja kuulasid seda vaikust.
Neile meeldis see, sest nad olid seal kaua. Selle vaikuse sees.
Mõne aja pärast ütles Porsche auto, et tal on uni.
Nad lülitasid mootorid ja tuled sisse ja vurasid metsa vahelt läbi. Puudevahelt ja põldude vahelt tagasi koju.
Taevas olid tähed ja mõned pilved. Nad jõudsid koju, seekord kahekesi ning jäid maja ette tasakesi tuttu.
Öö oli veel pikk ja uni tuli hea.
Head ööd kallis Poeg, nüüd jääme meie kah tuttu nagu need kaks autot.
Talle meeldis väga sõita. Eriti meeldis talle sõita öösiti.
Üks õhtu, kui päike loojunud oli sõitis Porsche auto oma kodu juurest välja, öö sisse.
Ta sõitis öösel lähituledega ja siis kaugtuledega.
Talle meeldis öösel pimedus ja see kuidas taevas paistsid tähed, poolik kuu ja mõned pilved.
Talle meeldis kuidas pimeda metsa vahel sõites puud tal kahelt poolt mööda vuhisesid nagu pimeda tunneli seinad.
Talle meeldis sõita põldude ja küngaste vahel. Talle meeldis sõita mööda üksikutest majadest. Talle meeldis see, kuidas tee nagu uss ta ees pimedusse keerab. Talle meeldis kuidas ta kohe iga käänaku taha ei näe. Kuidas ta tuled avastavad mis on järgmise nurga taga.
Sel öösel sõites läbi metsade ja vahelt põldude kohtast ta ühte teist Porschet.
Ta lülitas oma kaugtuled lähitulede peale ja ütles tere.
Ta polnud kaua ühtegi teist Porschet näinud. Ka sellel teisel autol olid suured rattad ja väga kena kujuga kere. Tema oli sinist värvi, kuigi pimedas oli sellest raske aru saada.
Nad otsustasid koos edasi sõita.
Nad sõitsid kiiresti ja neil oli hea tuju.
Neile meeldis koos sõita. Metsade vahelt läbi ja põldude vahelt läbi, mööda käänulisi teid, kord kõrvuti ja kord üksteise taga.
Üks hetk jõudsid nad ühe metsa vahele ja siis ühe järve äärde. Seal lõppes tee.
Nad lülitasid tuled välja. Nad lülitasid mootorid välja.
Järv oli pimeduses hästi vaikne. Kõik oli ümber hästi vaikne.
Tähed paistsid taevas ja paar pilve, kuu vaatas kõverana pealt. Järve pind oli tume tume sinine ja sile.
Nad seisid kahekesi järve kaldal hästi vaikselt ja kuulasid seda vaikust.
Neile meeldis see, sest nad olid seal kaua. Selle vaikuse sees.
Mõne aja pärast ütles Porsche auto, et tal on uni.
Nad lülitasid mootorid ja tuled sisse ja vurasid metsa vahelt läbi. Puudevahelt ja põldude vahelt tagasi koju.
Taevas olid tähed ja mõned pilved. Nad jõudsid koju, seekord kahekesi ning jäid maja ette tasakesi tuttu.
Öö oli veel pikk ja uni tuli hea.
Head ööd kallis Poeg, nüüd jääme meie kah tuttu nagu need kaks autot.
pühapäev, detsember 14, 2014
mu valged vereta huuled
libisevad üle su kuuma naha
külmunud käsi sirutab kriginal
su pungunud nibu poole
olen roostes ja lumine
sul tekib kananahk
kui sind kriimustan
sellist iidset inimest pole sa näinud
su ehe noorus lahvatab ja kohkub
su lõõm helgib mu härmas habemelt
su märg külmub kui susse sisenen
libisevad üle su kuuma naha
külmunud käsi sirutab kriginal
su pungunud nibu poole
olen roostes ja lumine
sul tekib kananahk
kui sind kriimustan
sellist iidset inimest pole sa näinud
su ehe noorus lahvatab ja kohkub
su lõõm helgib mu härmas habemelt
su märg külmub kui susse sisenen
neljapäev, detsember 11, 2014
kolmapäev, detsember 10, 2014
teisipäev, detsember 09, 2014
esmaspäev, detsember 08, 2014
selle leina värv
ei ole loogiline
ei paista tüüpilise
verevalumi vikerkaart
värvid on väändes
juba paranev sinikas lõhkeb
ja hakkab verd jooksma
selle leina värv
ei ole loogiline
leppimine ja kauplemine
olid esimesed
masendus ja valu
pulsseerivad pidevalt
viha tuli viimasena
eitamine
pole veel end näidanud
selle leina värv
pole loogiline
pole lihtne
pole selgelt tajutav
kõrvaltvaatajana
ei saa ma midagi aru
iga toon
tuleb
ja läheb
ja tuleb
DA'FUK
ei ole loogiline
ei paista tüüpilise
verevalumi vikerkaart
värvid on väändes
juba paranev sinikas lõhkeb
ja hakkab verd jooksma
selle leina värv
ei ole loogiline
leppimine ja kauplemine
olid esimesed
masendus ja valu
pulsseerivad pidevalt
viha tuli viimasena
eitamine
pole veel end näidanud
selle leina värv
pole loogiline
pole lihtne
pole selgelt tajutav
kõrvaltvaatajana
ei saa ma midagi aru
iga toon
tuleb
ja läheb
ja tuleb
DA'FUK
laupäev, detsember 06, 2014
teisipäev, detsember 02, 2014
because of problems
in my fucking life
my attention span
has narrowed itself
to a tiny crack
between my teeth
where spit spurts out
and verse is clean
/ alternative endings:
between my brows
where angry poetry
finally howls
to a tiny gap
between my balls and my arse -
where angry poems
are written at last /
in my fucking life
my attention span
has narrowed itself
to a tiny crack
between my teeth
where spit spurts out
and verse is clean
/ alternative endings:
where angry poetry
finally howls
to a tiny gap
between my balls and my arse -
where angry poems
are written at last /
Tellimine:
Postitused (Atom)