Kord elas üks väike jõehobu. Tema nimi oli Baleriina.
Ta tahtis saada baleriiniks sellest päevast peale, kui ta rääkima õppis ja teada sai, et ta nimi täehndab tantsijat. Sellist tantsijat, kes tantsib imeilusa valge kleidiga teatris lava peal. Tema kleit on nagu seenekübar ja publik saalis plaksutab tema keerutuste ja hüpete peale ning viskavad lava peale lilli.
Nii vaimustav ja ilus on baleriini tants.
Kui jõehobu Baleriina küsis oma sõbra krokodilli käest, kuidas tantsijaks saada, siis vastas krokodill talle pead vangutades:
"Oi oi, Baleriina, sina oled ju jõehobu. Sul on neli lühikest jalga, millega sa jõemudas sumpad. Baleriinid aga tantsivad kahel jalal, hüppavad ja keerutavad, nad on graatsilised ja elegantsed. Sina aga ei oska isegi kahel jalal kõndida mitte."
Väike jõehobu oli väga kurb. Norutas terve päeva. Siis aga otsustas, et ta õpib kahel jalal kõndima.
"Kõik oskavad kõndida kahel jala, mina õpin kah!"
Ta ajas end kahele jalale ja kukkus kohe sellili.
Ta ajas end uuesti kahele jalale, tõstis ühe jala õhku ja kukkus kõhuli.
Ta ajas end jälle kahele jalale püsti, astus ühe sammu, ja kukkus valusasti küljele.
Hõõrus külge, ajas end uuesti püsti, astus ühe sammu, teise sammu, kolmanda ja kukkus teisele küljele.
Baleriina oli visa, kõndis ja kukkus, kukkus ja kõndis kuni õppiski kahel jalal kõndima.
Nüüd kui ta juba kahel jalal kõndida oskas, käiski ta vaid kahel jalal. Ja oma kahel jalal läks ta otsima kedagi, kes talle hüppamist õpetaks.
Suures kuivas metsas leidis ta ühe karvase looma endast mööda hüppamas. Ta küsis: "Kes seal nii ilusti hüpleb?"
"Ma olen jänes," vastas loom ja hüppas talle lähemale.
"Kallis jänes, õpeta mind kah hüppama, ma tahan saada baleriiniks." palus jõehobu Baleriina.
Nii hakkaski jänes jõehobule hüppamist õpetama. Nad rassisid terve nädala metsas, nii et metsaalune tolmas ja oli tasaseks tatsatud nagu tantsusaal.
Õppides sai jõehobu kõigepealt selgeks kahel jalal hüppamise. Seejärel soovitas jänes tal proovida ühel jalal hüppamist ja jõehobu õppiski.
Lõpuks hüppas ta ühel jalal, teisel jalal, vahepeal jälle kahel, siis kokku ja lahku, jooksu pealt ning tagurpidi. Baleriina sa väga osavaks hüppajaks.
Baleriina teadis aga, et sellest ei piisa. Tantsijad peavad oskama ka keerutada.
Ta tänas pikkkõrva südamest ja jooksis keksides ta metsast minema. Ta jooksis otsima kedagi, kes oskaks talle keerutamist õpetada.
Iga kolme jooksusammu järelt neljandaga end õhku tõugates ja kogu südamest sirutades tormas ta pool ilma läbi, kuni ühe hüppe ajal märkas taluhoovis ühte koera täiesti pööraselt keerutamas.
Baleriina pidas end poole hüppe pealt kinni ja küsis: "Hea koer, kuidas sa nii pööraselt keerutad! Palun õpeta mulle kaa!"
Koer haugatas ja naeratas talle oma suurt ja teravat neratust ning ütles: "Oi hea jõehobu, see on ülimalt lihtne! Sa pead ainult üle õla oma saba poole vaatama ja seda taga hakkama ajama." Seda öelnud asus ta kohe oma saba taga ajama nii et tolmune pilv üles kerkis.
Baleriina hakkas kah oma väikese saba poole keerama. Saba polnud peaaegu tagumiku tagant näha. Mida rohkem ta keeras ja usinamalt saba vaatas, seda kiiremini hakkas ta keerutama.
Lõpuks keerutas ta sama kiiresti oma kahel jalal, kui kutsu oma neljal. Ta keerutas nii kiiresti, et muutus väikese tumeda tuulispasa sarnaseks.
Siis lisas ta oma keerutamisele sirutused ja hüpped ja see oligi hetk, kui jõehobu Baleriinast sai tõeline baleriin.
Poole keerutamise pealt hõikas ta tänusõnad koerale ja jooksis, hüppas, keerutas sealt minema.
Ta tantsis terve tee koju, oma ema juurde.
"Ema, ema!" hüüdis ta juba kaugelt, "ma õppisin tantsima, tule vaata mind kallis ema!"
Ema hüüdis eemalt vastu: "No seda tahaks ma nüüd küll näha! Kui sa oled tantsima õppinud, siis õmblen ma sulle ise balletikleidi."
Ja Baleriina näitas talle.
Üllatusest kukkus ema suure suu alumine lõug kukkus vastu jõekallast. Ema ei uskunud oma silmi.
Rohkem ta ei öelnudki midagi, kui tõi välja oma õmblusmasina ja hakkas tööle.
Ta otsis kokku valget pitsi ja roosat pitsi, pool tünni tärklist. Ta õmbles ja tärgeldas, kuni tütrele sai valmis imeilus valge ja roosa pitsiline baleriini kleit. See kleit istus Baleriinale nagu valatult ning oli justkui tohutu seenekrae ümber Baleriina piha.
Ema vaatas ja imetles oma tütart ning kiitis: "Tütar, seda et sinust tantsija saab, ei oleks ma kunagi uskunud. Nüüd on sul aeg minna ja leida endale lava ja sealt publikule tantsida."
Tütar läkski linna, teatrisse. Ta palus endale baleriini kohta ja kui nähti kui hästi ta tantsib, ta ka selle koha sai.
Teatris tantsis ta palju, peaaegu iga päev ja vahel mitu korda päevas. Temast sai lavade täht ja linnarahva lemmik. Teda ülistati ja pildistati. Talle loobiti lavale lilli ja maiustusi.
Baleriinat jumaldati linnas.
Aga vahel läks Baleriina koju oma kalli ema juurde. Võttis oma valge-roosa kleidi siljast, lasi end neljale jalale ja plätserdas koos emaga kahekesi koduses jõemudas.
Baleriina armastas oma ema ja ema armastab teda tänase päevani, kui ta juhuslikult seal jões oma otsa pole leidnud.
Ta tahtis saada baleriiniks sellest päevast peale, kui ta rääkima õppis ja teada sai, et ta nimi täehndab tantsijat. Sellist tantsijat, kes tantsib imeilusa valge kleidiga teatris lava peal. Tema kleit on nagu seenekübar ja publik saalis plaksutab tema keerutuste ja hüpete peale ning viskavad lava peale lilli.
Nii vaimustav ja ilus on baleriini tants.
Kui jõehobu Baleriina küsis oma sõbra krokodilli käest, kuidas tantsijaks saada, siis vastas krokodill talle pead vangutades:
"Oi oi, Baleriina, sina oled ju jõehobu. Sul on neli lühikest jalga, millega sa jõemudas sumpad. Baleriinid aga tantsivad kahel jalal, hüppavad ja keerutavad, nad on graatsilised ja elegantsed. Sina aga ei oska isegi kahel jalal kõndida mitte."
Väike jõehobu oli väga kurb. Norutas terve päeva. Siis aga otsustas, et ta õpib kahel jalal kõndima.
"Kõik oskavad kõndida kahel jala, mina õpin kah!"
Ta ajas end kahele jalale ja kukkus kohe sellili.
Ta ajas end uuesti kahele jalale, tõstis ühe jala õhku ja kukkus kõhuli.
Ta ajas end jälle kahele jalale püsti, astus ühe sammu, ja kukkus valusasti küljele.
Hõõrus külge, ajas end uuesti püsti, astus ühe sammu, teise sammu, kolmanda ja kukkus teisele küljele.
Baleriina oli visa, kõndis ja kukkus, kukkus ja kõndis kuni õppiski kahel jalal kõndima.
Nüüd kui ta juba kahel jalal kõndida oskas, käiski ta vaid kahel jalal. Ja oma kahel jalal läks ta otsima kedagi, kes talle hüppamist õpetaks.
Suures kuivas metsas leidis ta ühe karvase looma endast mööda hüppamas. Ta küsis: "Kes seal nii ilusti hüpleb?"
"Ma olen jänes," vastas loom ja hüppas talle lähemale.
"Kallis jänes, õpeta mind kah hüppama, ma tahan saada baleriiniks." palus jõehobu Baleriina.
Nii hakkaski jänes jõehobule hüppamist õpetama. Nad rassisid terve nädala metsas, nii et metsaalune tolmas ja oli tasaseks tatsatud nagu tantsusaal.
Õppides sai jõehobu kõigepealt selgeks kahel jalal hüppamise. Seejärel soovitas jänes tal proovida ühel jalal hüppamist ja jõehobu õppiski.
Lõpuks hüppas ta ühel jalal, teisel jalal, vahepeal jälle kahel, siis kokku ja lahku, jooksu pealt ning tagurpidi. Baleriina sa väga osavaks hüppajaks.
Baleriina teadis aga, et sellest ei piisa. Tantsijad peavad oskama ka keerutada.
Ta tänas pikkkõrva südamest ja jooksis keksides ta metsast minema. Ta jooksis otsima kedagi, kes oskaks talle keerutamist õpetada.
Iga kolme jooksusammu järelt neljandaga end õhku tõugates ja kogu südamest sirutades tormas ta pool ilma läbi, kuni ühe hüppe ajal märkas taluhoovis ühte koera täiesti pööraselt keerutamas.
Baleriina pidas end poole hüppe pealt kinni ja küsis: "Hea koer, kuidas sa nii pööraselt keerutad! Palun õpeta mulle kaa!"
Koer haugatas ja naeratas talle oma suurt ja teravat neratust ning ütles: "Oi hea jõehobu, see on ülimalt lihtne! Sa pead ainult üle õla oma saba poole vaatama ja seda taga hakkama ajama." Seda öelnud asus ta kohe oma saba taga ajama nii et tolmune pilv üles kerkis.
Baleriina hakkas kah oma väikese saba poole keerama. Saba polnud peaaegu tagumiku tagant näha. Mida rohkem ta keeras ja usinamalt saba vaatas, seda kiiremini hakkas ta keerutama.
Lõpuks keerutas ta sama kiiresti oma kahel jalal, kui kutsu oma neljal. Ta keerutas nii kiiresti, et muutus väikese tumeda tuulispasa sarnaseks.
Siis lisas ta oma keerutamisele sirutused ja hüpped ja see oligi hetk, kui jõehobu Baleriinast sai tõeline baleriin.
Poole keerutamise pealt hõikas ta tänusõnad koerale ja jooksis, hüppas, keerutas sealt minema.
Ta tantsis terve tee koju, oma ema juurde.
"Ema, ema!" hüüdis ta juba kaugelt, "ma õppisin tantsima, tule vaata mind kallis ema!"
Ema hüüdis eemalt vastu: "No seda tahaks ma nüüd küll näha! Kui sa oled tantsima õppinud, siis õmblen ma sulle ise balletikleidi."
Ja Baleriina näitas talle.
Üllatusest kukkus ema suure suu alumine lõug kukkus vastu jõekallast. Ema ei uskunud oma silmi.
Rohkem ta ei öelnudki midagi, kui tõi välja oma õmblusmasina ja hakkas tööle.
Ta otsis kokku valget pitsi ja roosat pitsi, pool tünni tärklist. Ta õmbles ja tärgeldas, kuni tütrele sai valmis imeilus valge ja roosa pitsiline baleriini kleit. See kleit istus Baleriinale nagu valatult ning oli justkui tohutu seenekrae ümber Baleriina piha.
Ema vaatas ja imetles oma tütart ning kiitis: "Tütar, seda et sinust tantsija saab, ei oleks ma kunagi uskunud. Nüüd on sul aeg minna ja leida endale lava ja sealt publikule tantsida."
Tütar läkski linna, teatrisse. Ta palus endale baleriini kohta ja kui nähti kui hästi ta tantsib, ta ka selle koha sai.
Teatris tantsis ta palju, peaaegu iga päev ja vahel mitu korda päevas. Temast sai lavade täht ja linnarahva lemmik. Teda ülistati ja pildistati. Talle loobiti lavale lilli ja maiustusi.
Baleriinat jumaldati linnas.
Aga vahel läks Baleriina koju oma kalli ema juurde. Võttis oma valge-roosa kleidi siljast, lasi end neljale jalale ja plätserdas koos emaga kahekesi koduses jõemudas.
Baleriina armastas oma ema ja ema armastab teda tänase päevani, kui ta juhuslikult seal jões oma otsa pole leidnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar