üks muinasjutt: "hosni egiptusest"

hosnil oli väga paha tuju. hosni oli egiptuse viimane vaarao ja tal oli vesi ahjus, sest ootamatult oli ta tagumiku alt väga kuumaks läinud.

tema alamad olid tulnud sadade tuhandete kaupa tänavatele protestima, nad karjusid, sõimasid ja narrisid hosnit. nad ütlesid, et hosni on väga paha ja rumal, et hosni peaks egiptusest päriseks ära minema.

sõjavägi istus nagu tossikesed oma tankides ja kartsid protestijaid, sest protestijad olid karmid ja vihased.

hosni suu oli mossis ja pisarad voolasid ta silmist. hosnil oli vesi ahjus.

ta surus parasjagu oma rusikaid kokku ja mõtles, kuidas protestijatele tagasi teha, kuidas neile kätte maksta, kui sisse jooksis hosni turvaülem ja hüüdis oma valitsejale: "hosni, mu jumalik kõrgus, meil on aeg minna! kõrgus, me peame otse kohe minema!"

hosni oli muidugi segaduses ja üllatunud, sest lisaks suurele solvumisele, oli tema tavaliselt väga rahuliku turvaülema selline tormamine täiesti ootamatu.

"mis lahti, mu ustav turvaülem," küsis ta hingeldavalt mehelt.

"mu jumalik kõrgus, ma vabandan oma vääritu jooksmise pärast, kuid protestijad ründavad püramiide ja paleed! kõrgus, teie elu on ohus ja minu kohus on teie elu päästa. me peame lahkuma otsemaid!"

hosnil jooksis külmavärin üle selja ja süda läks natuke pahaks. nüüd see oligi siis käes. lõpp. tema riik ja alamad kavatsevad talle elukallale kippuda. hosni ehmatus oli nii suur, et ta unustas mossitamise ja tema kuldpruun päevitus muutus halliks. pealegi oli mõte tema armsate püramiidide juurest ära minna talle otsekohe vastik.

hosni üritas rahuneda ja kokutas: "mul on aga ju asjad pakkimata."

"kõrgus, teie kass ja kohvrid on pakitud ja ootavad autos."

hosni mõtles veel hetke ja ei osanudki rohkem kohe midagi öelda. tema parim sõber miisu oli juba autos. turvaülem oli teadagi alati asjalik mees ja hosni tundis kuidas tagumiku all aina tulisemaks läheb. ta tõusis püsti ja astus kiirel sammul turvaülema juurde.

"turvaülem, lähme siis." ja nad asusid mööda palee koridore peaaegu jooksval käigul kuninglike garaažide poole tõttama.

garaažis ootas neid roheline soomustatud mercedese mini-buss, tagumised uksed lahti. hosni oli juba bussi astumas kui ta järsku küsis: "turvaülem, kas me limonaadi võtsime?"

"jah, kolm kaheliitrist pudelit teie lemmikut sidruni limonaadi "samba"." samba on täpselt selline limonaad nagu meil on kelluke, egiptuse kelluke, teate ju küll.

hosni hüppas autosse, turvaülem järgi. autojuht kargas esiistmele. kõik panid turvavööd kinni ja autojuht vajutas gaasi. roheline buss otsekui lendas palee ruumidest välja.

ette jäid mõned barrikaadid, kuid raskele soomustatud buss sõitis neist lihtsalt läbi. hosni mõtles, et tema minibuss on igal juhul etem, kui sõjaväe nii suured ja kohmakad tangid.

auto kihutas mööda kairo tänavaid, protestijad viskasid selle pihta kive ja molotovi kokteile.

molotovi kokteil pole tegelikult üldse kokteil, see on pigem isetehtud süütepomm, millega pannakse autosid ja maju põlema. selle viskamine tegelikult on sama paha, kui kellelegi lõuna ajal ootamatult kapitäis taldrikuid pähe puruks lüüa.

hosni turvaülem oli ehitanud auto aga väga tugevaks nii, et kokteilid ei teinud mercedese bussile õnneks midagi. kojamehed tuli vaid kiiremini tööle panna, nagu suure vihmaga.

"kuhu me üldse sõidame?" küsis hosni.

"kõigepealt linnast välja - siin on päris tuline. edasi läheme hästi turvalisse ja salajasse kohta."

kuna hosni teadis, et turvaülem on asjalik mees, oli ta rohkem kui kindel, et kõik saab korda ja avas oma esimese limonaadipudeli.

mõne aja pärast jõudsidki nad salajasse kohta. see koht oli aga juba protestijate poolt ümber piiratud. oli selge, et valitsuse hulgas on inimesi, kes ei oska saladust hoida ja et egiptuses viibimine pole hosni tervisele enam üldse hea.

sõitnud mõne aja edasi täiesti juhuslikult valitud suunas, pidasid nad auto kinni ühes mahajäetud bentsujaamas.

seejärel pidasid nad nõu, mida edasi teha. autost välja ei mindud, kuna kõik kartsid, et hosni võidakse ära tunda - ikkagi 50 aastat juba valitseja olnud. kunagi ei või teada, kus vaenlased luusivad.

mehed pidasid nõu, kuhu minna, appi võeti kõik teadmised ja isegi internett. kõigil oli selge, et tuleb valida koht, kus hosnit väga ei tunta ja kus ka muidu turvaline on.

lähinaabrite riigid ei tule kõne alla - moslemi vennaskonna - hosni verivaenlaste salakuulajad on seal igal pool. ameerika kah ei sobi, seal elavad hosni kõige suuremad sõbrad ja seal tuntakse ta kindlasti ära. austraalias on suured tormid ja üleujutused ja hiinlaste jutust ei saa midagi aru.

selge oli kõigile see, et minna tuleb ikkagi sõprade juurde ja kindlasti rahulikku paika, kus inimesed või loodus ei mässaks.

hosni oli parasjagu lisamas uut kommentaari oma facebooki kontole, kui nõmedad on protestijad, kui talle tuli väga hea mõte. facebookist saab ju vaadata, kus tema sõbrad elavad.

hosnil oli facebookis 768 sõpra. noh, ega nad kõik päris sõbrad polnud, pigem ikka ainult tuttavad.

igatahes, 768 sõbrast 767 sõpra elasid egiptuses või usa's ja nende juurde ei saanud minna. hosnil oli aga üks facebooki sõber, kes ei elanud egiptuses.

see oli üks huvitav mees, kellega hosni tegelikult ei olnudki näost näkku varem kohtunud. see mees oli kunagi lisanud ennast tema sõbraks, tal oli lahe nimi ja ta kirjutas luuletusi.

hosni arvas, et igal inimesel peaks olema vähemalt üks sõber, kes on luuletaja ja võttis ta sõbrakutse vastu.

selle mehe nimi oli Contra. Contra oli endine postiljon, kes elas Urvaste külas, riigikeses nimega eesti. enamus eesti inimesi ei usu jumalat, kuid vastupidiselt mõnele teisele riigile sallitakse seal kõiki usundeid. hosnile kristliku moslemina see sobis väga.

"mehed!" hüüdis ta järsku teiste jutuvada vahele, "me läheme eestisse! seal elab mu üks hea sõber Contra. neil inimesed ja loodus ei mässa ja valitseb usuvabadus. mind seal eriti ei tunta, seal on palju metsa ja see tundub mulle turvaline koht."

turvaülem ja autojuht mõtlesid veidi ja olid siis kohe nõus. valitseja on tark.

autole pandi hääled sisse ja asuti sõitma. otsustati ka, et enne autot kinni ei peeta, kui Urvastes Contra ukse ees.

egiptusest sõitis hosni kaaskond oma rohelise mercedesega ida poole läbi liibüa ja alžeeria marokosse. sealt saadi turvaülema ühe sõbra, tädipoja kalalaeva peale ja seilati koos roheline mercedesega üle gibraltari väina hispaaniasse.

hispaaniast jätkus hullumeelne sõit läbi prantsusmaa, itaalia, šweitsi, austria ja jälgede segamiseks läbi saksamaa ja müncheni linna, kus autojuht tankis ja võttis kõigile brat-wurst'iga hot-dogid.

seejärel aina edasi eesti poole läbi tšehhi, slovakkia, poola, ukraina, veelkord läbi poola, leedu ja läti, kuni valgas ületati kell 3 öösel eesti-läti piir.

sealt oli urvastesse juba vaid kiviga visata ja autojuht enam kiirust ei ületanud. samuti tundus, et kõikvõimalikud jälitajad olid jäänud münchenisse oktooberfesti õllepidustusi ootama.

hommiku hämaruses veeres vaikse käiguga väga tolmune ja pigem pruuni värvi kui roheline mercedese buss Contra talu hoovile.

majast astus välja veel veidi unise näoga alukate väel Contra, kes läks vaatama, kas kaste on maas või võib juba lambad aedikust välja lasta. kastemärg muru on teadupärast väga libe ja isegi vaatamata neljale jalale võib sellel hullates kergesti libiseda ja mõne liigese nikastada. Contra lambad olid väga kepsakad.

Contra üllatus oli suur, kui ta avastas oma hoovilt tolmuse ja vaikselt podiseva soomustatud mercedese bussi ja selle eest seismas turbaniga turvaülema.

"luuletaja Contra?"

"jaaaaah, tuud ma ole," venitas Contra ja naeratas küll veidi äraootavat aga väga contralikku naeratust.

"teile on külaline, hosni mubarak egiptusest"

"ostke munarakke pikkuselt?"

"ei, hosni mubarak, tema kõrgus egiptuse vaarao."

"assoh," ja Contrale meenus see, kuidas ta ükskord nalja pärast oli vaarao omale facebookis sõbraks lisanud. vat kus lops.

"einoh, tulke edesi, kalli külalidse," ei hakanud aga Contra pikalt ootama: "astke no edesi!"

bussi tagumised uksed avanesid ja sellest astus välja hosni. ühes käes hoidis ta hellalt oma miisut ja teises käes kaheliitrist samba pudelit. toetades pudeli maha, sirutas ta Contrale käe ja ütles: "härra luuletaja, äärmiselt meeldiv," ja osutades oma kassile: "minu miisu."

Contra rõõmustas ja ütles: "tere hosni, ma ole contra" ja vaadates miisule otsa: "kae, viil üts tiidsu, meil tan naid neli, seltsin iks segätsemb."

hosni võttis seejärel kollase sisuga limonaadi pudeli ja ulatas selle Contrale: "vabandage, see limonaad ei kõlba küll juua nii, et valage see pigem lilledele väetiseks ja kus teil siin muidu tualett asub." hosnil oli väga suur pissihäda, sest autot ei oldud kogu sõidu ajal ju kordagi kinni peetud.

peale meeldivaid tervitusi ja külalise pissihäda rahuldamist tutvustas Contra hosnit, miisut, turvaülemat ja autojuhti oma lastele ja naisele, lammastele ja kassidele ning seejärel asusid kõik meeldivalt hommikust sööma ja kohvi jooma.

hosni rääkis oma seiklustest ja kurtis muret, et tal vaja varjupaika. Contra oli lahke inimesena nõus seda ka hosnile pakkuma. hädas olijaid tuleb ju ikka aidata.

miisu, kõigi üllatuseks, oli vastupisiselt hosni arvamusele emane kass. see sai selgeks juba peale mõnda luuletaja majas veedetud päeva.

kuna hosni oli hea valitseja kõigile oma alamatele ja miisu tiinus (see on see kui loomad ootavad poegi) arenes üleloomulikult kiiresti, jõudis hosni oma lõpliku järelduseni: "eestisse jääme me mõneks ajaks."

miisu poegis tõesti kiiresti terve pesakonna kiisupoegi, keda merekooli ei saadetud.

kuna hosni turvaülem, mõistliku mehena, oli kaasa pakkinud ka pool kuninga kullast, siis mõne aja pärast ostis hosni Contra naabritalu ülesse ja asus sinna oma kassi, turvaülema ja autojuhiga elama, et kiisuemal oleks koht kus oma pesakonna eest hoolitseda ja et suurenev kaaskond luuletajale tema kodus koormavaks ei muutuks.

miisu nägi, et tema vaarao on hea valitseja ja lisaks kõigele ka hea inimene. seepärast avaldas miisu oma tõelise mina. ta nimelt olla emane libakass, kes imbus vaarao kaaskonda valitseja vaenlaste agendina.

kõigi üllatus oli väga suur. vaarao oli sõnatu ja vaarao turvaülem unustas uudist kuuldes vöö vahelt isegi oma püstoli tõmmata, sest seda oleks ta pidanud hea turvaülemana reeturi juuresolekul otsekohe tegema.

"ma ei teadnudki, et libakassid olemas on," olid hosni esimesed sõnad.

"on. nagu eestlastel on libahundid ja hiinlastel libarebased, on egiptuses ammusest ajast elanud libakassid. libakassid on väga erilised ja mina olen üks selle haruldase rahva hulgast."

miisu vabandas ka otsekohe oma reetlikuse pärast ja vandus vaaraole igavest truudust. ta lisaks ka, et tal oli vaarao lemmikloomana väga raske moslemi vennaskonnale infot edastada, sest oli vaaraosse ta lemmikuna loomulikult kiindunud - keegi polnud teda niimoodi süles hoidnud ja silitanud kui hosni.

seejärel võttis miisu kena tõmmu naisterahva kuju ja hakkaski niiviisi enamasti ringi käima.

vaarao palus aga oma heldusele ja lahkusele vastuseks miisu kätt. miisu inimese kuju oli väga kaunis, miisu oli hosnile juba loomana väga südamelähedane olnud ning lisaks oli miisu kõige sobivam naisevälimusega kaaskondlane, kes sobis hosni väljamõeldud kattevarjuga kokku.

nimelt olid nad koos turvaülemaga välja mõelnud, et nad räägivad ülejäänud Urvaste ja eesti inimestele, et hosni on oma kahe teenri ja lemmikloomaga reisiv palestiina ärimees, kellele meeldib maarjamaa ja kes kavatseb kohalikest kaskedest uudsel viisil papüürust tootma hakata.

miisust saigi nii selle kattevarju väga oluline osa - ärimehe abikaasa. selleks, et kattevari oleks täielik, ehitas hosni kulla eest ka väikese papüürusevabriku ja võttis palju Urvaste elanikke sinna tööle.

Urvaste vallale oli see väga hea - tööpuudus sai seal järsku otsa. ja kui hosni surnud pole, töötavad kõik Urvaste valla elanikud tema papüüruse vabrikus veel tänapäevalgi ja tööpuudusest räägitakse ainult õhtuti hirmulugusid lastele, kes on laisad ja ei viitsi õppida.