üks, kaks, kolm...
neli naela end rammimas on
mu kolpa, rebides mõistuse puruks.
see meeletu valu,
lõhkuv kui ahelais karu
ja kui oleksin memm, ma küll juba uluks.
kurat, mis viga,
et õhtul mu pea nii piinab!?
end kupatan unne, ehk lõpuks mul valu nii unub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar