haldjakoletis

käsi liigub,
kui aeg mis luubis
vaatad viivu,
kuis nihkub ruumis
see kaunis hetk,
see täius kuubis,
kui meelepett,
sest sähvilt puurib
ta selle käega sulle sügavale silma...

teine löök on hullutav,
selle stiil on rohkmakas,
see lihtsalt räigelt purustav,
kui megatapri pohmakas -
see tulebki - nii lihtsalt vasakult...

kui nüüd küsid, mis asi see on, siis kujuta ette olevust, kes graatsiliselt kaunis ja mitmekülgselt kole, tappev ning mängulustiga, kasutades kahte täiesti erinevat võtlusstiili, peksab baarikaklust laiali... mõnuga. teda võiks kirjeldada järgnevalt:

haldjakoletise
vasak kehapool hõbevalt hukutavas kauniduses...
ta parem nõnda sõgedalt rohmakuses, koleduses,
on vääramatud mõlemad... ja tapvad oma olemuses.

nii kolekaunis mitmekülgne hukuriist... on mu armas haldjaskoletis


/ vot see sai huvitav riim, või mis... /