ma pääsuna liuglen üle tartu,
mu alt lendab jõgi ja kaarsild.
õhk mu läbides vihinal kaardub,
olen vaba ja päikeses sillerdav lind.
siit ülevalt vaadates alla
on asjad nii kaugel ja tühiselt väiksed,
on üllatav tähele panna,
et mured, neid pole siin päikses.
ma tõusen veel, kuni tõusta veel jaksan,
siis ohkan ning panen tiivad kokku -
ma tagasi alla, sinna kus asjad,
reaalsus ja maapind käib nahaga kokku.
/ tänud kerlule pealkirja eest /
4 kommentaari:
Kallike, Su luuletused lähevad üha paremaks ja üha enam naha alla.
Aitäh!
Oled super luulemees, müts kaarega maha Su ees :*
nonii :) kui juba kommentaarid hakkavad riimideks kiskuma läheb asi juba ohtlikuks ära, see oleks kui viraalne, ennast taastootev riiminakkus :)
tänud kerlu, va meelitaja :P
:D Aga Priiduke, see olen ju mina, ma isegi riime seadnud ;) Sulle pole need lihtsalt veel kätte juhtund.
Ehm, miks alati öeldakse, et ma olen meelitaja? Ma lihtsalt ütlen välja selle kuidas asjad on :)
kusjuures, üks vist on isegi kätte juhtunud, kunagi ammu :)
Postita kommentaar