ning kädi sõnas jumalalle:

kirikutorn lõhestab pilvi,
väljas on tahumatu torm,
kas torn kaitseb me hingi,
kui jumal on pahuralt morn.

et lausa tiba õelana ta,
vehkides välkude ja keraga,
üritab hirmuta, tappa ka
ja alluta enesel elava..

oh, kõikvõimas kuid hambutu,
jumal! energia! mis siis!
sest mida sul pole, sa kehatu,
on lihtsalt kaks kätt ja viljastav riist!


'ning kädi sõnas jumalalle:
kle, ära ole dramaatiline,
sa vaid ärritunud oled, ekslik,
küll sa kunagi kord ikka seksid,
kas laua peal või laua all
või korraga sa mõlemal -
nii üleval kui peal ja all.'

PS. jumalat ei ole olemas

kurva kuju muusika pilved

enne oli tuju,
vist juhtus, et heagi,
nüüd kurva on kuju, muusika pilved, ei teagi...

pärast välja ujus
valu, mis keha ja peagi
kattis ja imbus ja kestab jätkuvalt edasi.

mnjahh, jama värk...

pildid vietnamireisist

et sinna vietnamiblokki said mõned illustratsioonid ülesse - suurema osa joonistasin ise.

peavalu

üks, kaks, kolm...
neli naela end rammimas on
mu kolpa, rebides mõistuse puruks.

see meeletu valu,
lõhkuv kui ahelais karu
ja kui oleksin memm, ma küll juba uluks.

kurat, mis viga,
et õhtul mu pea nii piinab!?

end kupatan unne, ehk lõpuks mul valu nii unub.

J2ME code master, ehk mobiiltelefoni jumal

kirjutan koodi,
kas väikene jumal
või doktori moodi
ma loon ja ma muudan
seda mobla siin laual...

ta ongi kui pägal
ja mina kui õpetaja,
kes mälu tal täidab
ja mõistuse loogikaga...
ja seda muudab, kui tahab.

kaheksa rida koodi
ja sama palju riime
kas olen jumala moodi
ning mõtlev telefon pime -
ta ei riimida proovi, sest algoritm kindel.

kui nii ja mobla loovus
on minu loovus ja minu loovus
on võimsam loovus, siis milline
on võrdlus ehk minu ja taevaga...

/ ja ei, ma ei ole usklik - agnostik aga küll /

mingi pilt

et, kerly ikka oskab kohe... leida selle deemoni minus ülesse. ma oleks ta ees nagu alasti. kurask

iroonilised arooniad ja aroonilised irooniad

iroonilised arooniad ja aroonilised irooniad,
ma ei tea, kas agoonia või begoonia oli toona
see mis arooniad irooniliselt koondas,
nii et anatoomiline beib agooniliselt hoomas,
et ta huuled ja suu on lillas sinikoomas,
et rikutud on rikkuriga deit ning võimalikud pulmad Roomas.

'vittu!' sisistast ta siis...

/ kadri palvel /

õlu on selline

igatsen sind,
ja tõsi on,
et ei sina mind,

olen väsinud,
ja tõsi on,
et usk on kuhtund

kas võtan, ei võta,
ette midagi... endaga... klaasi... või jalgele tee
kas väsimust hüljates tõttan
ja unustan luhtunud suhte, kui sulamisvee.

eks näis

/ pealkirjaga sama jama, mis eelmisega ... ja tuligi hannalt/

sabasuled

seal on midagi,
mida sa peaksid teadma
ning lisakski,
ehk midagi, mida tundma.

vat, mu sõber,
asi on lihtsalt nii,
et kui nõder
su mõistus ja sooviks on piin,
siis proovi,
tee häda mu kalleile
ning soovid,
et sündind poleks sa ilmale.

masõnaotsesesmõttes
võtansuosadeksraisk
igastkuradilõpmest
sullesaabvaludeaist
igasukeahkuradiraku
malitsunjarebinjapoolitan
hingesöönhoolegapõrgu
roostenüridahoobiga

/ midagi agresiivselt kaitsvat ühesõnaga... kuna blogipostid vajavad ikka pealkirja ning ma ise ei taha/oska/viitsi neid mõelda, siis võiks keegi jälle (olen tähele pannud et mõni inimene loeb isegi seda soga siin) pealkirja soovitada - kes ees see ees... olgu siis kommentaarina või mulle isiklikult /

/ pealkiri sillelt ning põhjendus

"Sille says:
kukkede teema
priit says:
???
Sille says:
vaat akui nad kaklevad
Sille says:
siis nad tapavad juba 50% pilguga teineteist ära"

:)/

olen keskendunud ja peaaegu Jeesus

kas sa nutad vaikselt... omaette, tihkudes patja
või krigistad haiget saades vihaga hambaid.

kas sul midagi juhtus, et nõnda ärritunult
oled selleks puhuks tasakaalu minetanud.

kuku!

vaata mulle otsa palun, rahune, kõik on ju hästi
ma tajun ja paska talun ning eelmisel korral su päästsin.

sa oled mulle väga kallis, ma sind igatahes hoian,
ka siis, kui ise olen masin, kes su tundeid on roojand.

vaata mulle otsa... kõik on ju hästi,
vaata mulle otsa, lihtsalt räägi. ma kuulan.

/ pealkiri my'lt :) /

ei hooli

rahu on südames,
kuigi väljas on raju,
pikali külamees,
tuules on vajund.

ma astun tast mööda,
ehk hoopis on kerjus,
on kottide mööda,
ta tuul või siis kerjus.

nii lähen, ei hooli,
mul rahu ja tuimus,
see hea või hoopis
ignorants-julmus...

/muide, kirjavigadeparandused on teretulnud kommentaaride näol :P ning sellele asjale oleks ka pealkirja vaja vist... enke panigi/

unised silmad ja päev

unised silmad ja päev,
sombune udu õhu on määrd,
astudes välja, tänavad katki,
kopsudes seguneb vesi ja hapnik.

unised silmad ja udu,
kärbatandnd mõtted, vaid usu
on pressinud mõistuse asele,
tänaval astud sa paatide vahele.

unustad silmad ja uinud,
taskutes kobades suitsu
sa unistad leida mõtteid ja tahet,
tikkudest sooja, suitsusõõmude vahelt...

naeratan, ja sa ei tea, sa sirutad :)

naeratan, ja sa ei tea,
kas see mida väljendan
tähendab halba või head :)

naeratan, ja on valik,
kas see mida alustan
on surmav või parim.

näiteks
naeratan ja heldinult
ütlen, sind armastan,
oodates samagi sinult...

näiteks
naeratan ja vilunult
terava kirvega virutan,
piinadest lahti, sa sirut.

on see hea või halb?

ma olen ikka ise

ei... ma olen ikka ise,
ehk isekam kui tavaliselt
kuid läheduse igatsuse
taas leidnud olen vaevaliselt.

või siiski, ehk olen puru,
jätkuvalt ei terve,
liimun kauem ma kui muidu,
ehk homme parem saab kui eile...

... nii loodan ma

naturaalne tutvumiskuulutus

olen nii väga meeldiv noormees,
ajan habet korra aastas,
siis ka üle kere, kuumas vees,
ja alevis ma elan, pole maakas.

ei elu ette kujuta ma spordita,
olen väga tugitoolisportlik mees,
ja radikat ma panen karvamütsita:
ma nõnna raju väljast, hellmees seest.

jätke suu kinni,
ma tahaks veidike rahu,
ja vaikust ehk paluks?

ei lärmis selgelt saa mõelda...
või kas üldse saan mõelda?

kas armastan vaikust ja üksinda olekut?
pagan, miskit on minu sees nihkund...

persse, on südametunnistus ees

mis ma siis tahan vahel,
süüa, panna ja keppida,
vahel ka söömise asel
võiks veidike rohkema ma seksida.

et olen murdja loom või?

või kuidas nüüd võtta,
või keda, ehk unes?
kas keha jääb lõtva,
kui puuduvad tunded?

mis siis - südametunnistus... kas ikka murdja?

ahoi, ahoi, on tantsulust

hüpe, mats, hüpe, mats,
ta kargab nagu rõõmus krants
ja siis kui kits
või hoopis laps,
ahoi, ahoi, on mõnus laks!

nii rõõmus, naljakas ja hea,
ta hüppab, keerutades pead,
oh rõõm, oh lust on tantsulust,
tal segi pea, oh hingetust!
ahoi, ahoi, just tantsulust!

reaalsus lajatab

reaalsus laksuvalt lajatab,
vaata mu armas sinisilm,
statistika tõsiselt pajatab:
on hukas su kaunis maailm.

meid tapavad H I V ja massikultuur,
südamehaigused ja ühiskond murega,
me lapsed ei sünni ja kihistus suur,
on eestlased ilmselgelt välja ju suremas.

200 aastat ja veidike veel... und is over me jisade kjeel.



/ teises salmis on viidatud kaheksale artiklile... ning massikultuuri üks säravamaid kommentaare on siin... /

/ on veel mõned artiklid mida siin viidata tahaks, teemal rahvuskeele säilimiseks vajalik minimaalne kõnelejate arv ning rahvusülikooli olemasolu, tarbimismahtude jagunemine elanikonna kihtide vahen jne... aga neid ei leia ülesse /

muigle

priit says:
muigle :)

priit says:
ma vist koju,
kopp on ees ja hea tuju
ja kell on peagi pool ju
nii et mida siis, pole lugu
koju ma poju,
jah, lähengi koju

priit says:
marss

/ sitt sai /

on õhtu ja päev on läbi... hea, kas tead.

mul saab tööpäev läbi
olen tuim ja olen väsind
kuid tunne on hää, sest!
oli edu mu tänastes töödes.

nüüd suundungi välja,
peatselt kustutan nälga,
ära siit kontorist, õue -
kodus... saan koduse tunde ma põue.

on hea kas tead, minema siit, on hea...

väiksele my'le eksamisessiks

ole eemal ja ole tubli
õpi, õpi hullunult ja tuubi
proovi ja lahenda
hoides mõistuse vaheda

siis

eksamil rabad ja rokid,
pungis kui rabases rokis
on valik sul, otsuseid üks
ning hinne on tulemus, 5 või ka 1

/ ole tubli /

haldjakoletis

käsi liigub,
kui aeg mis luubis
vaatad viivu,
kuis nihkub ruumis
see kaunis hetk,
see täius kuubis,
kui meelepett,
sest sähvilt puurib
ta selle käega sulle sügavale silma...

teine löök on hullutav,
selle stiil on rohkmakas,
see lihtsalt räigelt purustav,
kui megatapri pohmakas -
see tulebki - nii lihtsalt vasakult...

kui nüüd küsid, mis asi see on, siis kujuta ette olevust, kes graatsiliselt kaunis ja mitmekülgselt kole, tappev ning mängulustiga, kasutades kahte täiesti erinevat võtlusstiili, peksab baarikaklust laiali... mõnuga. teda võiks kirjeldada järgnevalt:

haldjakoletise
vasak kehapool hõbevalt hukutavas kauniduses...
ta parem nõnda sõgedalt rohmakuses, koleduses,
on vääramatud mõlemad... ja tapvad oma olemuses.

nii kolekaunis mitmekülgne hukuriist... on mu armas haldjaskoletis


/ vot see sai huvitav riim, või mis... /

unagi

ja päev algab,
kui perssekeeratud hapukurk,
helen jätab oma mehe ning
mul kuivab pohmakast kurk...
pagan, ma magasin sisse.

ja ei, mitte Kelle sisse,
lihtsalt suikusin kauem,
kui tahtnuks ma ise,
ja mõte... unagi is power.

/ tegelikult on siin kuskil üks poollame nali /

juhekoos

sööge palun sitta, kõik,
plus veel mõned üksikud,
kes ka juba enne sõid
või keelelutsund püksikud.

jätke rahule ja mind
võiks saata päris seenele,
et puhata saaks jamast ning
saaks pasast rahu meelele.

möödas on ööpäev

möödas on ööpäev,
nii mustav et kole oli,
ei praegugi näe,
sest öö on see päev.

masendus, raev
nii pimeedad koleolid,
kui põhjatu kaev,
on praegugi vaev...

kuid möödas on ööpäev
veidi valgust mu koleporis,
ei värise käed,
ehk paremaks läeb.

/ päris huvitav, kust need viimased tulnud on, sest tuju pole ometi nii paha... /

raev on meeltes kui mürk

mürk on meeltes kui katk
kulmud kortsudes ninale kokku,
pilk on silmades kalk,
pole raevule asu ja rohtu.

raban kätega terava kirve,
kahe teraga tapariist lööb
su kolba pooleks ja irve,
on kättemaks verine röök:

sure raisk!!!

needus

manan,
manan põhja,
maapõhja manan su raisa
manan ja managa tapan
su õnne ja põletan laiba.

manan,
manan ma põhja,
maapõhjast manan,
õnnetuse, häda,
hulluse ja katku,
silmisse sul mäda:

etssssa sureks raisk!!!

üks samm, palun

ei..
hingeldan..
lööb...
süda vist,
veel samm,
kaks,
ei jõua,
pöörab sisikond, ramm raugend...

miks? ei..
proovin.. jõua!
ei jõua..
üks samm..
proovi palun, palun nõua endalt ja minult...
see samm.

naha all

ma pääsuna liuglen üle tartu,
mu alt lendab jõgi ja kaarsild.
õhk mu läbides vihinal kaardub,
olen vaba ja päikeses sillerdav lind.

siit ülevalt vaadates alla
on asjad nii kaugel ja tühiselt väiksed,
on üllatav tähele panna,
et mured, neid pole siin päikses.

ma tõusen veel, kuni tõusta veel jaksan,
siis ohkan ning panen tiivad kokku -
ma tagasi alla, sinna kus asjad,
reaalsus ja maapind käib nahaga kokku.

/ tänud kerlule pealkirja eest /

midagi vahele

midagi siia vahele,
kas rõõmu või vihaga -
mõlemad tahtele vastavalt
aitavad piisavalt edasi.

nii ma siis astungi ette
läbistes elu, ta read,
mis päevades moodustand kette,
lootes kohata kedagi...

mõnel meist veab

pagan... aga mõnel meist täna ikka veab,
kui naine ta linade vahele veab ja head
ta tegevus lubab ning kumab ta keha seal
pimedast mustavas toas ja tuba, kas tead,
on täis nende erutusmuskuse lõhna...

ah, kurat, tahan kah, ma lihtsalt pean...

/ kusjuures... see kellest jutt, teab seda isegi /

on sünnipäev

:) -

on sünnipäev, tore päev, tore päev,
ja aasta läeb, mööda läeb, mööda läeb
uut nägu näed, nägu näed, nägu näed,
surud käed, rõõmu näed, sünnipäev.

või siis -

on sünnipäev, kole päev, kole päev,
sul aasta läeb, mööda läeb, mööda läeb
uut nägu näed, kortsu läed, kortse näed
on vanad käed, noori näed, sünnipäev...

- pooldan esimest varianti :)

mida te teete inimesed!

mida me teeme inimesed, hullud.
miks või kelle jaoks põleb
me elu, sigarett või kevadel kulu?

keda teenid, või kes on su sõber,
kas tulu või mõte on jäägitult põnev,
kas polsterdad kodu, või jood nagu sõge...
ei tea!

kes teab?!

ehk mõnel on veidike aimu,
kes kellega mida ja miks teeb,
või millega raiub,
või KES teda raiub,
et öelda, et vist olen elus.

hanekured

täna lendas mööda 100 hanekurge
või noh, mingid tiibadega loomad,
lehvitasid nagu vit, vit, vitt umbes...
kuid hägu jäi - ma Tormas joomas


/ sven andis ainest - ei ikka jama, pressitud mõte ja otsitud sõnad /

kleepuv tõnismägi

mnjah, liimi pargis kajakad on narkareile tüli...
ning tõnismäele lajatab veel paranoikust Jüri...
kas tõesti ei saa rahu siin, ei vanamehed nügiks,
kas aitab kui ma ljoha viingi kalmistule prügiks?

vaevalt, arvan ma...

/ mu vanaisa teenis punaarmees ja vanaisa vend wermacht'is, mõlemad olid head mehed ja tulid eluga tagasi... tra, püüdke olla noh... see sõda on ammu läbi ja eestlased jäid lihtsalt haamri ja alasi vahele, mingi süljepritsimine ja mõttetu vaen ei vii meid kuhugi... rumalad /

/ märkusena... selle pealkirja alla annaks riimida ka midagi mis... seonduks liimiga ja punasõduri verega ning üldse vägivalla ja huvitavate vandenõuteooriatega, no näiteks ... aga ei tahagi /

kumb?

kas nukker või väsind,
ei teagi kumb perse,
päev murega päädind -
kas pole ehk terve?

ega polegi veel,
ikka tükid on taga -
veel hõõgud mu leel,
ehk kustuksid pagan...

/ mnjah, märkasin, et blokki ongi saanud üle 400 kande... aeg lendab /

/ libakevad pole ikka möödas .../

suur surm väikese tüdrukuga

suur surm väikese tüdrukuga,
hing nööriga kaelas, kannab
ja kannatades küürutada
tahaks, aga alla ei anna.

paar puud läheb huviga punga
on tolmu ja kruusane tee
tüdrukut kandes ta raskus on tunda,
ta naerab - oh, professorid, allee.

/ mõnikord veeretab elu ise nimede ja kohanimede seletusi /

allergikutele

silmasügeluse punsund laud,
on kaunilt punased,
on allergiline suu- ja sõrataud
meil toonud kevade!

me sööme keemiat, sööme rohtu -
allergianähte ravida,
me sööme kunstjat, rämpsjat toitu,
et rasvuda ja ravida :)

habemest aetud nägu (tätte teemadel)

mu habemest aetud nägu
on puru ja kraabitud kirge,
on kiisu ja kadunud läbu,
ja samm pole jätkuvalt sirge,

on joodik vist hammustand kägu
ja karu on nikkunud kurge,
on riimid mul alustand käru,
mis tättesed muusikatunded...

/ avastasin et fraas 'habemest aetud nägu' kõlab täpselt nagu tätte ühe laulu esimene rida /

mu habemest aetud nägu

mu habemest aetud nägu
on korralikus ilmes
see nõnna tavaline hägu
on pühit mu siga-silmest.

ma lähen kohtama, ma lähen kohtama,
oh see on nii hea, ma lähen kohtama.

mu pidudest kurnatud keha,
on hingeräbalais singel,
lasknu teha klubides reha,
kuid praegu nii kena ja kindel.

ma lähen kohtama, ma lähen kohtama
oh, see on nii hea, ta läheb kohtama:

vend väljast nii valge, nii sile
läikima kasitud larp,
kuid sisemas jätkuvalt lige,
end osavalt haletsev parm.

ta läheb kohtama, ta läheb kohtama,
oh, on lõpeks nii hea, nii hea,
ta läheb kohtama, läheb kohtama...

ma armastan siin enda ette

ma armastan, armastan, armastan,
või tegin seda kunagi, või kujutasin ette?
Ei tea, kas ehk niisama kannatan,
otsin seltsi kuidagi ma lihtsalt end pettes?

Ei, ma armastan, ma armastan siin enda ette,
ma armastan elu ja ennast ja tulevat hetke,
mil naine kes minule loodud on toodud ja minuga olnud...
nii tahan ja armastan sind, sind armastan aegades ette...

/ see mõtegi või tunne on kordunud... mingi tarkuse ema... või seniilsus? /

Tallinnas Liimi pargis

Tallinnas Liimi pargis pesitsev
kajakakoloonia häirib naabreid,
on tingimused muutund kesiseks,
sest kilekott täis nokatorkeid
teeb kummiliimiaurud vesiseks.

today's spam mail

summary from the spam mail subjects - Abe, Yevgeni, Marchia wrote:

your medicine is ready
and waiting for you
get your penis so steady
new cials for U

your business must grow
and africa's waiting
amazing this loan
could fuck even babies...

lugu lendas kui...

täna mul kott ongi peas,
öösel sai kõvasti loetud
olid toredad raamatu read,
hoidsid ärkvel mu, täiesti neetud.

nii lugesin hommikuks öö
lugu lendas kui hollandi laev
nüüd persse läind päevane töö
progemine olnd häda ja vaev.

libakevade jätk

olen siin tartus ja kevad on sellises meeleolus,
kui langeks laia lund, kui vaikus oleks tipptund...
nii olengi ma päris üksi ning talv on hingepüünis.

maskuliinne masendus

maskuliinne masendus on
üksildus kui maraton -
sest endast andes vaat et kõik
jääb jooksus samaata sul võit.

nii oledki sa üksida
ning küsida võid sa ju ka
kas kaua veel sa sellel teel
või annad alla, jättes meelt.

misiganes! sa mõtled siin
on kahekesi olla piin
kuid samuti on üksida
nii kokkuvõttes lühidalt.

no, mis teha siis, sa vaene mees,
kas ees on surm või marseljees,
sa oled kaotaja ja julm
on surm, kui maso-marsi-ulm.

mul pohhui, mul pohhui, ma kepin läbi ukse.

/ tegelt peaks rohkem magama /

...

pärnu peeretav pasakukk,
puuksus veidi kõvemini kui vaja,
nii kuke mulgule sai lukk
kui kinni situtud barschaja.

/ misasi see nüüd oli /

veidi rüütliromantikat veel

kangelane, ja headus,
mõlemad võidavad,
kangelane elab ja naitub -
võttes vaid kauneima.

aga mis edasi saab,
kari lapsi ja farm
elu lõpuni elavad,
ei roosteta arm...?

või tüdimus võtab,
kust võtta on õnne,
rutiin mu sõbrad,
närtsib naise ja...

mürgiselt ilus naine

mürgiselt ilus naine...
on korduv see mõte,
kuid jah, see aine
võtab tugevaid, nõrke.

mis ta siis teeb,
vaid naeratus relvaks,
ta vaadates meest,
võtab elu ta kehast.


nii lihtsalt see käibki -
ma näind ta hammaste läiki...

(ilgelt väikse võimsusega) supernoova

kunagi: "süda karjub sees kui hull,
rabeleb ja rapsib rinnust välja..."

praegugi, on miski õnnemull,
mul lõhkenud kui (ilgelt väikse võimsusega) supernoova,

rebestades hingesisikonna rääma,
on lõpeks haprast ulmast päästja...

miks asjad nii on, ma ei tea,
nad lihtsalt on ja vaheldus
on ehk hea, kuid kas tead,
on tegelt väsitav see masendus.

/ mnjah see keskmine imeriim võiks olemata olla, nii näiteks: /

kunagi: "süda karjub sees kui hull,
rabeleb ja rapsib rinnust välja..."
praegugi on miski õnnemull,
mul rebind hingesisikonna rääma.

miks asjad nii on,
ma ei tea,
nad lihtsalt on ja vaheldus
on ehk ka hea,
kuid kas tead,
on väsitav mu masendus.

/ üldse võiks teine salm olla omaette riim /

ekspodentsiaalne keerukus

krt... üks väike asi oli veel teha,
hakkasin süvenema ja... opla
sihke pähkel jälle otsas.

vahel ongi nii, et avades sõrmusekarpi,
eeldades sära ja valgust, sa vaadates sisse
kukud niiskesse, hallitand õhuga keldrisse.

vat sulle persekukkunud tööpäeva siis...

roheliste rattaretk (rattahooaeg on alanud)

perkele ja paska,
päev algab ja kurat
võttes jalgratta,
jätab järgi vaid huiat

Ei! miskit veel jääb
tühjaks tühjenend paika:
mu roppust täis hääl,
mis vandudes raiska.



nii et robinson,
reedel...
jääb mul minemata

volbrihommiq

nonii,
varahommik,
paar kalameest,
ja suitsetav priit,
tahtsin sul kõllata,
aga meelest läks siis...