fotosid

NAK käis Tallinnas
irja abiellus
ärkasin irja pulmas
ja rollo pulmas
ja gaudeamus

- nii, et
omad kahte meest,
kahte partnerit,
kaht südant,
kahte tõivetit -
mis tunne on?

- sitt, süümekad,
mõlema ees
ja räbalad,
sest rebin enda
ja nende hingi
ribadeks...

/ aines kadrilt /

unistustel tallumisest

yeats kirjutas midagi unistustel tallumisest,
ma ei suuda aga ridagi mõelda sellest nii kergelt.

kas puudu geniaalsusest või tippides tuhmunult hingeta,
et kantud raskemeelsusest, nii lihtsalt ma eal ei kirjuta.


/ ja uskuge mind yeats on ! ... ah, te ju usute niigi /

tartu maantee marss

oi, meile meeldib kaevata,
sest põnev see, on teadmata,
mis labida alt avaneb.

kas torud seal või kruus või miin,
sest tänavad meil tõesti siin
on väga rikkalikud küll.

meil kõigil kopad eeski on,
sest kaevurland ju eesti on,
ka toompääl pommiauk on suur,
nii sütitav poliitkultuur.


/ nojah... pmst võiks esimesed kaks salmi kokku kirjutada: /

oi, meile meeldib kaevata,
sest põnev see, on teadmata,
kas torud all või kruus või miin,
on pinnas rikkalik meil siin.

meil kõigil kopad eeski on,
sest kaevurland ju eesti on,
ka toompääl pommiauk on suur,
nii sütitav poliitkultuur.

elu sööb inimest
vahel seest poolt
nagu õunauss õuna

väljas on väike auk
ja seest päris tühi
ja kui midagi on
on seegi vaid mäda
ja roiskunud mõru

hammustad
ja sülitad ainult

rikkudes traditsiooni, kirjutasin teksti

Igatahes... mingi lugu mängib, mis pani võmmu kuklasse ja seda õiges suunas.

Vaatamata pohmakale - ja ma ei või, pühapäeva õhtud pole tõesti joomiseks - vaatamata pohmakale, on olemine päris mõnus, sest Coldplay 'Till Kingdom Come'is lihtsalt on midagi, mis kohati annab lootust ja lööb ka tänase pilves silmapiiri selgemaks.

Ja nii, tundes end küll täiesti 'crap'isti ma kirjutangi. Kuulan positiivsust ja vaatan pilvi. Mitte, et see kõik maailma ja selle asju paremaks muudaks, aga tunne on ikkagi selline, et ma saan hakkama... me saame hakkama (nagu ka chalice laulab). Jah, kõik saavad, ka need saavad, kes arvavad, et nad ei saa, või isegi kelle puhul teised arvavad, et ei saa. Küll saavad.

Näedsa, korraks vaatas isegi päike pilve vahelt väla ning lõi Jaani kiriku ja Tartu vanalinna heledamaks. See ongi naljakas, et vaade linnale läheb kokku mu enesetundega... See on kuidagi kurnatud - pikast suvest väsinud linn, mis on sügise poole kaldus nagu leinapajud Emajõe kohale. Emajõgi ise tundub porine ja peaaegu seisev... nagu vanainimese vaevaline kulgemine tema elupäevade lõpu poole.

Selle kurnatuse ja paratamatu sügiseootuse kohal on aga midagi heledamat, küll udune ja hallikaspilves ilm, kuid ka paar helgemat rünka ning valendavad majaseinad ja kirikutornid... kellegi rõõmsam hingus on puhunud korra või kaks ning selle vanainimese silmadesse sära toonud.

Ning tõsi ta on, varsti on ju tudengid siin... veel selle nädala lõpus lööb jälle kord koolikell ning Atlantis rõõmustab kui puhtaks pestud lumepall - on temagi ju valgem ning käive kasvab vaesuvate tudengite arvelt jõudsasti :D Aga tudengitel pole sellest miskit, raha kui selline pole Tartu vaimule kunagi oluline olnud. Tartu vaimu silmad lähevadki särama kui tudengid jälle linna saabuvad, see on kui lapselaste tagasitulek oma toitva vanaema juurde. Tuba ja isegi pliidialune saavad midagi täis, mida võib nimetada täiesti kindlalt siiraks rõõmuks ja selgeks elujõuks... Ilus on see.

Ja nii juhtubki, et Tartus algab selle sügisega teine kevad, mille õied on inimeste silmades ja südametes ning mille tulemuseks on kätel sulav lumi, siis kui väljas on talv ning tudengil midagi süüa pole, aga süda on tal ikka soe.

Vot sellised mõtted, siin ja praegu... ja jälle käib päike väljas... ning emajõgigi kiirendab voolu.

luule see ei ripu tuules,
vaid maas ja puudes, su huultes ja luules...
jah, luules endas, sest kus mujal ta rippuda saakski.

nahkhiirena tagurpidi kardinates,
või blaa blaa blaa blaaas,
oleks imelik suhkrus ja maasikates
nii, et luules, vaid luules ta saab.

/ täna kirjutame kräppi, või noh, nagu alati :) /

rahvusvahelised suhted

ma oodates faxi,
veidike närveldan,
sest oodates saaki -
näppudel trummeldan.

ja siis tema tuleb!
ja oi, kuidas tuleb!
tal meetreid on viis
ja sõnad kursiiv!

õhinal sõnatu,
lugedes kahvatun,
paber on raisatud -
vene keel mõistmatu.

- lähme magama

- kui sa oleksid siin,
siis ütleksin jah,
kui pole ka siin,
siis ikkagi jah,
sest magama sinuga,
alati plikuška :P


/ aines miskist mölast kadriga /

kuidas surra

vanaema mees
oli juba enne surnud,
kui ta seda märgata jõudis.

vanaema vend
haigevoodis kaua kustus
kuni temagi toonela jõudis.

mina, kui see ees
läheks kui ta mees
sest tema just äkitselt
teise kuid aeglaselt manala nõudis.

üksi on mul olla
ega muud ei olegi

eile öösel kippus koledaks minema
aga õnneks taipasin magama minna

sihitu tunne on
kahtlused karjääri
eesmärkide
riimide osas

lein on ikka veel peal

keppi pole saanud kaua
inimese käest keda armastaks
keda hoida tahaks kauem
kui suguühe kestab...

sellest on pool aastat möödas

ühesõnaga
üks tüüpilselt halb periood
mis üle läheb

kõik kohutav tohuvapohu

kas tulen või lähen
kas keerutan kohapeal ringi
kas saatus mu kätes
või sinul või sooääre Imbil

või sunnib veel keegi?
miks muidu ma soomale sohu
torman
ja laugastepeeglis
on telefon levist mul väljas...

ma valan läpparist vett
pohlad ja klahvid ajavad juuri
mis muhvi siin mülkas küll hängin!?



/ kusjuures, ei ole kogu kohutav tohuvapohu vaid just kõik/

lihtsalt tunne ja mälestus...

on meenutada sind ju küll,
sest ilus oli meil ju koos.
meil oli soe ka siis kui külm,
sest lihtsalt olime ju koos.

me armastus meid päevi toitis,
meid hoidsid saatus, jumalad
ning kui ka öö meil lõpuks koitis,
me õnnelikud, rumalad.

ei näinud huku punast kuma,
ei tundnud surma õhkamist,
ei võõristanud tundmatuna
me lahkumist, me teineteist.


/ jah, nii ongi, suht mõtteta tunne ja mälestus, mis ehk isegi teistele hoomamatu... seega sõnad, sõnad, sõnad ja kõik /

mandariini tahad?

- mandariini tahad?
- jah, see sinust armas...

sest täna istun päris üksi,
päris üksi neljas toas,
on libakevad väljas sügis,
see mandariin teeks mulle head.


/ kadri pakkus mandariini... /

kadrike

ma mõtlesin sul praegu, tead,
kuis viibisime manijal.
kuis uskudes me lootsime,
et armastus võib leida tee
me mõlemate südame.

/ kuid südameil meil teised teed... /

kuulujuttude maailmaparanduslikest omadustest

kuulujutud
tõesti ei paranda maailma.
vaid idikad elavad kaasa,
kui liim sülge pritsib,
või chick sirvib justi,
et mutike, kodukann,
skinn teaksid just siis,
kes juhivad ilma,
et nemad saaks pihta.

/ kuulujutud - mõte vahuri viimasest kommentaarist eelmisele kandele /

hüüdlausete maailmaparanduslikest omadustest

hüüdlaused
tõesti ei paranda maailma.
vaid idikad elavad kaasa,
kui poliitik teeb sõnu,
suuri ja kõvu,
et mutike, veteran,
skinn haaraks tõru
ja kaugelt siis viskaks,
et keegi saaks pihta.

segadus repressioonide aluse ja sihitisega

seal keegi väitis et
juudid küüditasid eestlasi
vist ilmne meelepett
on see või lollus tõesti nii
osavalt on vahetanud
grammatilisi subjekte ja objekte

ehk siis
alus küüditas sihitist
ehk NSVL küüditas eestlast
ning kui poleks olnud juute
nagu Lotmani Bronšteini või Calebit
poleks me olnud NSVEliit
vaid harimatu alamklass nagu palju kiidet orja-aal

nii et kes siis
hoidis meie rahvast punases hakklihamasinas


/ See link seal üleval viitab Vahuri blogi ühele postimisele, kus keegi kommentaator on ilmselt maailma asjadest päris valesti aru saanud...

Igatahes, mõeldes Kalevile ja ta poegadele ning kuidas ta tuleb Eesti põlve uueks looma, siis on vist tulnud küll aeg uute põlvede jaoks, kuid mitte Kalev vaid Olev on tulnud...

Selline tunne, et Eesti juurikas on ikka pehkinud küll. Kalevi poeg oli vägistaja, vägivallatseja ja juhmard, tugev ja loll (nagu postimehe koomiksid iseloomustavad karusid). Olevi poeg täna siis... on kahjuks vist hitlerjuugendi taustaga ja üldse tore kiilaks pöetud peaga poiss, kellel on probleem juutidega ning seisab vaid siis kui ta kellelegi molli saab anda?

PS. Selle kommentaatori kohta võin öelda nii palju, et tutvunud tema blogiga, on tal palju huvitavaid, häid, õigeid, muidugi ka täeisti naaivseid ning vandenõuteoreetilisi mõtteid. Seejuures jääbki arusaamatuks... miks sellel toredal inimesel probleem juutidega on (võibolla on see tõesti vaid minu ettekujutus, kuid nimelt selline mulje mulle jäi, kui ma ta postitusi lugesin ning siin ja seal ka kommentaare).

Kas tõesti Iisraeli vägivald ja Lähis-Ida konflikt on motivaatoriks? See pole minuarust piisav. Mulle samuti ei meeldi vägivald, ükskõik milline vägivald või kelle poolt rakendatud. Kuid kui võtta ühe valitsuse pahateod ning sellega üheselt tembeldada kogu rahvast, siis peaks küll maailmas ju kõiki vihkama, või mis? Ning Eestlaste seisukohast on neid rahvaid keda sel juhul vihata ju kümneid teisi, võtke ajalooõpik ette. Ühesõnaga, konstruktiivsust paluks... ja tervet mõistust.

PPS. Mina ei salli rumalaid ja vägivaldseid inimesi ning valitsusi.

PPS... pidin ainult riime kirjutama, aga siin ei saanud lõugu koos hoida ning tegelikult tahtsin öelda, et see riim seal üleval on alles toorik... peaks rütmi ja sõnastust lihvima ning ehk mõtte paremini esile tooma. /

suusaekstreemspordist

suusad ja vesi,
suusad ja lumi,
suusad ja liiv,
on suusad see viiv
su elu ja kiirus,
kas aeglus või kulgus
ning naeratus suul
olgu soolane, lõikav või kõrvetav tuul

raibemasekas on peal

masendavalt mögajälk,
oksendades sõnu ja mõtteid,
tahan röökida, mis värk,
aga ei saa, on tõkked ja vastutus pärss

---

vist nutta ja juua
ei saa ega taha
ja röökides lüüa
ei tea mida teha

mind masendus kepib
ning vastutus teibib
me üldse ei ühti
nad apua reiping...

---

/ andrale meeldis see versioon /

tahaks vist nutta ja juua
aga ei saa ega taha
ja röökides lüüa
ei tea mida teha

sest pole siin üksi
mind masendus kepib
me üldse ei ühti
ja vastutus rebib