esmaspäev, august 28, 2006

rikkudes traditsiooni, kirjutasin teksti

Igatahes... mingi lugu mängib, mis pani võmmu kuklasse ja seda õiges suunas.

Vaatamata pohmakale - ja ma ei või, pühapäeva õhtud pole tõesti joomiseks - vaatamata pohmakale, on olemine päris mõnus, sest Coldplay 'Till Kingdom Come'is lihtsalt on midagi, mis kohati annab lootust ja lööb ka tänase pilves silmapiiri selgemaks.

Ja nii, tundes end küll täiesti 'crap'isti ma kirjutangi. Kuulan positiivsust ja vaatan pilvi. Mitte, et see kõik maailma ja selle asju paremaks muudaks, aga tunne on ikkagi selline, et ma saan hakkama... me saame hakkama (nagu ka chalice laulab). Jah, kõik saavad, ka need saavad, kes arvavad, et nad ei saa, või isegi kelle puhul teised arvavad, et ei saa. Küll saavad.

Näedsa, korraks vaatas isegi päike pilve vahelt väla ning lõi Jaani kiriku ja Tartu vanalinna heledamaks. See ongi naljakas, et vaade linnale läheb kokku mu enesetundega... See on kuidagi kurnatud - pikast suvest väsinud linn, mis on sügise poole kaldus nagu leinapajud Emajõe kohale. Emajõgi ise tundub porine ja peaaegu seisev... nagu vanainimese vaevaline kulgemine tema elupäevade lõpu poole.

Selle kurnatuse ja paratamatu sügiseootuse kohal on aga midagi heledamat, küll udune ja hallikaspilves ilm, kuid ka paar helgemat rünka ning valendavad majaseinad ja kirikutornid... kellegi rõõmsam hingus on puhunud korra või kaks ning selle vanainimese silmadesse sära toonud.

Ning tõsi ta on, varsti on ju tudengid siin... veel selle nädala lõpus lööb jälle kord koolikell ning Atlantis rõõmustab kui puhtaks pestud lumepall - on temagi ju valgem ning käive kasvab vaesuvate tudengite arvelt jõudsasti :D Aga tudengitel pole sellest miskit, raha kui selline pole Tartu vaimule kunagi oluline olnud. Tartu vaimu silmad lähevadki särama kui tudengid jälle linna saabuvad, see on kui lapselaste tagasitulek oma toitva vanaema juurde. Tuba ja isegi pliidialune saavad midagi täis, mida võib nimetada täiesti kindlalt siiraks rõõmuks ja selgeks elujõuks... Ilus on see.

Ja nii juhtubki, et Tartus algab selle sügisega teine kevad, mille õied on inimeste silmades ja südametes ning mille tulemuseks on kätel sulav lumi, siis kui väljas on talv ning tudengil midagi süüa pole, aga süda on tal ikka soe.

Vot sellised mõtted, siin ja praegu... ja jälle käib päike väljas... ning emajõgigi kiirendab voolu.

2 kommentaari:

Kerly ütles ...

Panid täppi ;)

arstionu ütles ...

jah... ning vastav kohviga segatud laktoosiporno oleks: panin piima.