on meenutada sind ju küll,
sest ilus oli meil ju koos.
meil oli soe ka siis kui külm,
sest lihtsalt olime ju koos.
me armastus meid päevi toitis,
meid hoidsid saatus, jumalad
ning kui ka öö meil lõpuks koitis,
me õnnelikud, rumalad.
ei näinud huku punast kuma,
ei tundnud surma õhkamist,
ei võõristanud tundmatuna
me lahkumist, me teineteist.
/ jah, nii ongi, suht mõtteta tunne ja mälestus, mis ehk isegi teistele hoomamatu... seega sõnad, sõnad, sõnad ja kõik /
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar