mustikapoiss hädas

öösel olid virmalised
luunja kohal
nagu iidne jumal
oleks unustanud
ööpott tühjendada

/ kirdesuunalised luunja uriinivirmalised /

kaks tikku

hackathon in Berlin
is just another hackathon.
hackathon in Bishkek
is an equivalent of a nuclear bomb.

bullshit is for dreams,
reality is for hacking!

/ vormsil 13.09.15 /

reied põlved sääred
kardetav pöidla pelgupaik
libisedes ülesse
mööda reie sisekülge
otsib kohta mu kiimas mõte

hommikune lusikas
selle kehade soojus
mäletab vaid uniselt
mis pärast sai

 / vormsil 13.09.15 /

millegipärast
on armastus
mu ankur

aegu kui tuul
puhub mööda

su armastus
on seega
oluline pidepunkt mu elus

see kaljunukk
mille all
on laevahuku jagu kukkumist

---

üles alla
ma ei vaata
tuul ei liiguta
- mul ankur

nähtust tean
et kaljunukil
tuleb ikka ette

vastuseta tunded
on mu hirm
ja põlgus
puhas reetmine

õnneks mul
mu ankur

see kogus elusainet
mida ühes oksüdeerime
põleb heleda leegiga
higi vaevalt et kustutab
me suguühte tuumakatelt

heidan tinapõlle eest:
"kadugu siia mu viimane seeme!"

on talumatult kuum
kuid me seks põleb
su nägu põleb
ja keha tõmbleb -
mingu siis siia
mu viimane seeme

lamba läätse püreesupp

lamba kõhuääre liha (mis muidu kunagi pehmeks ei muutu) haudus küll 3h koos:
suure sibula
terve küüslaugu
3 loorberilehe
piripiri kauna
5 pipratera
ja vähese oregaanoga.
soola panin kah

peale 2-3 tundi kui lihast hakkab asja saama läksid lisaks
3 porgandit
1-2 õuna
tomat
kartul mis käepärast
8 musta suitsuploomi
seesami seemneid

siis läks supp tallinnakäiguks külmkappi

tallinnast tulles panin tulele
lisasin 5 kartulit
ja 4-5 peotäit rohelisi läätsi (lääts ja lammas peaks kokku sobima küll).

peale tundi aega haudumist (konsistents juskui ühepajatoidul)
püreestasin ära
happesuse reguleerimiseks panin supilusikatäie mett (võttis teravama õuna ja tomati happe maha).

edasi käitusin nagu kartulipüreega
panin päris tublisti võid - maitse paranes
ning siis siidisuse lisamiseks (ning seepärast et supp oli pigem puder)
pool liitrit piima
püreestasin edasi
ja keetsin veel korra läbi (sest muidu läheb piima tõttu supp liiga kiiresti hapuks)

lapsed sõid mõlemad

oli ju 10 aastat tagasi selge

oli ju 10 aastat tagasi selge

et 2020 on haigekassa pankrotis
et minu pensioni mu lapselapsed
ei maksa
et iive on olnud 15 aastat
negatiivne
et integratsioonipoliitika kohalike vähemuste osas
on läbi kukkunud
et "eesti naised"
meie kaitseväge või maksumaksjaid
ei sünnita

oli ju 10 aastat tagasi selge

et rahvastikupüramiidis
on parandamatu auk
ainult idioot ei näinud seda
et küsimusega peab tegelema
et ainuke ilmne vastus
on immigratsioon

oli ju 10 aastat tagasi selge

et ainuke lahtine küsimus on
kuis panna tööle integratsioon
ja kuidas tagada see
et siia jõuaks
kõrgharidusega välismaalane
et ta elu kõige kulukamad aastad
kannaks keegi teine

hea on
et need 1000 pagulast
panevad meid täna mõtlema
kuidas meelitada välismaalane
armastama eesti keelt

kahju ainult
et 10 aastat hiljem

mu süda tuksub sinule
ja mu peenis ka

su südamele
pidevalt
mu peenis koputab

juhtus
et toetasin pea padjale

seal oli su lõhn

mu ninast tulvas sisse
igatsus

kui keegi
on liiga lähedal
nii lähedal
et lahkumine
rebib sust tüki

ja rebibki

ja järgmine
rebib järgmise

kuna on küll
kunas aitab

kuuendal korral
sisaliku saba
ju tagasi ei kasva

selle koha peal on asflat
kus haigutas armastus
sile tee ilma ühegi auguta
sinust üle libisedes
minus ei liiguta
me tunnete kruus
on tasa rullitud

ja mida printsesss teeb
printsess kütab sauna
printsess lohistab kändu
sünnitab poja ja tütre
lüpsab kaheksa lehma
peseb mehe
toidab mehe
kepib mehega
pärast ka külaga
printsess teeb mida printsess tahab

pea puudutab patja
ja vaikus võtab maad
jääb vakka rumalus
ja lakkab
ka mõte raksumast

vaid sina istud südames
seal vaikselt pesa kood
vist mõni päev
nii möödaminnes
sul lilled poest toon

valik on valu

distsipliin on

kui pole valikut

valik on valu

on vabandus

eemald see

ja asjad saavad tehtud

on vähesed
nii osavad
kui sina
mu isa

vahel peab endale meelde tuletama
et armastad neid inimesi
kes on sulle lähedal
või lihtsalt tihti
su ümber

nendest võib kerkida
ärritust nagu auru
vihma käes seisvate
metsveisete turjadelt

loomulik märja karva hais
või katkematu mäletsemine
on lihtsalt nende osa

sa armastad oma loomi
ka siis kui nad mäletsevad
seega hoia neid
hoia ennast
sest karma ei andesta
kui haavad armsamat

/ teksti juurde muusika https://www.youtube.com/watch?v=XUf4FEiimwg /

mitte lollakalt raiuva mõõga
või kahekäekirve
vaid katana vaheda tera
lõikav siug
mu selgroog

on aegu
kus ma liigun läbi elu
nagu kuum nuga võist
isegi mu haiged liikmed
või puhitund kõht
ei takista mind

see terariista
kõikvõimas tunne
olen mina
on kõike läbistav ja hea

need traadid
mis kõverdavad mu sõrmi
pigistavad täna tomati
ja homme poolteist kivi

kas su muretu naeratus
ka kunagi kustub
ja kas su pisarad
kord lõppevad

nende kaunite äärmuste
ja selle õietolmu hoidmine
on minu kui mesilase töö

iga vale tiivalöök
võib rikkuda rahu
olen närviline
ja kohmakas

tolmu pudeneb su palgeilt

katsu nüüd olla
täpselt nii äge
mees või naine
nagu sa oled
ilma muretsemata
enesele etteheitmata
lihtsalt olles
ja lastes minna

head asjad juhtuvad

vaateid armastusele

armastus
on tüüpiliselt
raske sõna

suur ja sügav tunne
kõikehõlmav
magus
valus
keeruline
kergelt hirmutav

kas põgenen

---

see kerge tunne
on vist armastus

kusagilt kõditab
kihistab
mõte
libisedes su poole
on mõnus

ilma hirmuta
hüppan peaka
otse lilleaasa

---

isa juba hoiatas
et tundmatus kohas
võid endale vaia
kolpa hüpata

----------------------------------

armastus
on raske sõna
isa hoiatas

tundmatus kohas
võid vaia
kolpa hüpata

kätest lähtuv maagia
ravib halva tuju

see sinu
veatu naeratus
häbenemiseta rõõm
on värske ja ootamatu
kust tulevad need
5 naerukurdu
su suunurkade ümber

pisarate otsingul
leidsin kuivad näärmed
on vist kuidagi igav
ja vaikne see naeratus
tasane
parem
kui pisaratest märg
üliemotsionaalne
rõkkavalt vesistav
meeleseisund

- normaalne eestlane

pekkkkkki
kisan ma
nii hea :D

kevadine päike
pungumata puud
- sa mõjud
nagu suvine vihm

kas nii äkiline
meeleolukõikumine
on normaalne

aasta tagasi
algas ju matus

su käsi ümber mu tõiva
magus naeratus suul
mummulised bokserid
helendavad kauguses
ja mu näppude vahel
paar erutuvat osa

kas ühe tühja
veiniklaasi kõrvale
ongi nii vähe vaja
et naeratada
erutuda
ja siis uinuda
oodates homset
lihtsalt niisama

talki lendab näkku
paksude varvaste
ja higiste reite vahelt
su sinised teksad
vedelevad maas
naeratad rasvaselt
ja su silmis on üdini
süübinud enesekindlus

kas kõvaks läheb
on suva
sest käed on osavad
vein on odav
ning nimi kuulus
juulius karjub ajaloost
tänapäev lajatab aga
pimeda reaalsusega

öö ilma sinuta
on lihtsalt öö
mu päeva tuhmim kaja

päev ilma sinuta
on tööpäev
olemise asjalikum osa

seks ilma sinuta
on pelgalt pihupeks
värvita fantaasia

kapten karjub ilmset
kui saaks
ma oleks sinuga

supikeetmise lõhn

supikeetmine
paneb pea valutama

vana põhja peale
uus ja parem
mida lisada
ja kuidas
kergel värinal

külmkapis
on uusi asju
enamus neist
oled toonud sina
mul kerge pohmakas

maitsestamine
on küll õnnemäng
armastuses
pole seni vedanud
seega seekord
peab paremini minema

üks või teine
ju õnnestub

sul on mee
ja mesilaste lõhn
lilleõite
ja vahukoore lõhn
eksootilised vürtsid
iseloomustavad ööd
mida sinuga veedaksin

seejuures
mu meeleheite
ja katkise maksa lõhn
mustikas
keset kuseloiku
ehk maksahaige
eestlase silm
on see peletav kiim
mis paneb su pea
valutama

mind kummitab su lõhn
see ei taha mu ninast minna
on liiga hea su juures
mu näppudel
ja habemes

:,: See oli ennemuistsel aal
kui heeringas elas kuival maal :,:

kus ta elas
kuidas elas
mis otstarbega

siis tuli mingi asi
tema oli sellega kaasas
miskit pahelist
mis selle tagajärg oli

suurem võim vihastab
karistab
ja paneb needuse
mis pahega seotud

ja sellest ajast
tagajärjega seotud asi -
sool == merevesi

me ümber ja me sees

pimedal maastikul
pole kedagi teist
peale meie kahe

on pime
sest silmad on kinni

su lõhn
su tasane hei
su lauba jahedus
me puudutuses

see kõik kumab
läbi mu laugude
silmad on kinni
aga kõik on kuidagi hele

justkui päike tõuseks

taskus on veidike puru
ja liiva
teises taskus
pole midagi

igatsus minus
tasane armastus
või siis
suurema puudus
on nagu soolane tuul
üle mere

nagu su lõhn
mida mäletan harva
aga kui see meenub
hakkab sees mul
vist soem

---

pimedal maastikul
ei ole kedagi teist
peale sinu
sa oled täiesti
üksi
keegi ei tule appi
keegi ei näita tuld
ega keera põlema

sa oled täiesti üksi

jõu edasi minna
pead leidma ise
valguse
leidma ise
lootma et taskus
mõni unustet tikk

jumal
peida seda päeva

ja sa tead küll

kelle ma tapan
oma südames

nuga
on su jaoks juba terav

eesti on väike
kõik munnid tulevad välja

/ vanasõna, lüganuse garage48 /

kaotus ja selle hirm
kumb on suurem

hirm ootab
ja elab
hoiab pinges
hoiab ärevana

kaotus juhtub
edasi kajab
ja kuhtub
ehk aastaid

kumb suurem
kas kaotus
või selle hirm

ärevuse äng pole äge
pole nägija
pole päev
vaid pidev närimine
hirmulättel

---

tühja nühkimine
nagu sõudeergomeetril
veepind on paigal
maapind on paigal
selg on higine
digitaalsed arvud
vaid liiguvad tasa

lihastoonus tõuseb
millega pole midagi
peale hakata

traditsiooniline üksildus

traditsioonilist üksildust
pole olemas

igas sadamas üks eestlane

ükski läänemaailma
korralik kiirendi
ei ole täielik
ilma vähemalt ühe
säravate silmade
ja ettevõtja hingega
eestlaseta

/ berliin, startup safari /

knopkad
silmalaugude all
kvartsliivaterad
kubemes
munakoored
hommikusöögi sees
või suurem sitt
tiivikus

kõik on
tegelikult
väikesed ebamugavused

mõtlemise ja
suhtumisega
saab väidetavalt kõike muuta

vähiga leppida
pintsettidega pinnud
tolmuimejaga
kvartsliivaterad
üks haaval
oh mõnu

see kõik on tore


napilt ei muuda
mu närvilist hommikut

ajad on karmid
raha on vähe
teha on palju
asjad rikuvad
tuju ja elamist

tahaks ennast
pooleks suitsetada

vaatan tärkavat võilille
keset suitsevaid varemeid
panen peod lille ümber
ehk kaitseb kuuma tuule eest
sametjas pehmed lehed
silitavad villis käsi
õielaastud kumavad läbi
siin on veidi mõrkjas
ja meega segatud lõhn

lill naeratab
õlgadel kõrbeb nahk
juuksed põlevad
mis siis
pärast siirdan pähe
kõhulihased

kui ma su peale mõtlen

siis küsib elu

justkui mult vabandust

ta oleks justkui

koerakausitäie sitta 

mulle sisse söötnud

nii naljaviluks

ja nüüd on tal häbi

ühel džentelmenil
on külalisele
öökapis alati üks hambahari
ja pakk
kasutamata kondoome

armastus
tärkab salamisi

vaatab
uskumata
uskumata

uskumata et on

uskumata
mis ümber on

armastus
tärkab

ja uskumata
üritab surra

raisk on aga
loodud elama

suremine ainult
sandistab

ma tõstan tooli
välisukse taha

kodust välja
värske õhu kätte

istun sellele
ja süütan sigareti

vaikus ulub ümber
ja lumesadu

linnud on läinud
juba ammu

---

see ahastav kiiskamine
pole midagi
mida ma igatseks

nagu möödunud torm
kohati isegi ilus
oma laastamistöös

see kõik on möödas
aga kusagil armide all
on haavad

mälu valust
ja lihaseid lõhestavast
metallitükist

on lumesadu
ja linnud
on juba ammu läinud

lumi langeb vaikselt
ja järjepidevalt
lumepind tõuseb
pool sentimeetrit
tunnis

see paratamatus
on saabuvas hämaruses
lihtsalt valge
lihtsalt valge
igas tajutavas hetkes

mu kogemus on hangunud
kinnitunud valgesse
millest langevad läbi
helbed
kordagi peatumata

vabalangemises
vallandan
kõik oma reservuaarid

nendega koos
kukun su poole
kus põleb

see lend on ilus
ja rahulik

sa ei tea et ma tulen
aga loodan
et aimad

see kukkumine
päästab su kindlasti
ja ma loodan
et sina päästad minu
ja kui ei päästa
pole ka ullu

ma kukun
ja kõik see vesi
langeb minuga koos
jahedus ja värskus
on selles rahus

/ kõrvale kohustuslik kuulata http://viljandiguitartriomusic.bandcamp.com/track/r-mus-moll /

katselaboris
istuvad hiired
silmad punased
progemisest
magamatusest
kohvist

vaatavad
otse ette

kitliga tädi
kõnnib puuride
eest läbi

kittel on lühike

kellelgi
ei liiguta
midagi

tädi võtab
terariista
ja veristab ühe

kellegi
ei liiguta
midagi

ma lõhnan
meeleheite järele
seepärast
istun värske õhu käes

vaikides
ootan järgmist päeva
või aastat
et tuuled puhastaksid mind

mis lõhna oodata
vist küll ei tea
kuid selge
paremaks see läheb pea

kaduvväikesete võimaluste meri
peale tormi
on kaldale peksnud paar mõla

parv on valmis
puri pingul
mõlad viivad edasi

alguseks
on nendest küll

torm on vaibund
rahu rannas
vaid mõni liivatera liigub

parve palgid läbi vettind
puri ribadeks ja sorus
all on ihusoe liiv

plaskus vist on joogivett
keha rammestund kuid elus
kusagilt küll süüa saab

vist olengi siin kodus

ilus oled
presidendi vastuvõtul
kallis kleidis
ja üüratu arvega
meikari meigis
siis oled
raudselt ilus

kõige kaunim aga
kui alasti
eevaülikonnas
ilma meigita
mu ees
mu ümber
ja mu kaisus

siis oled sa
kaunim kui vastuvõtul

su kehal
on luuleline vorm
ja su nimel ka
sa püüa arvata
mis olulisem on

mõtteserv
libiseb su poole
nagu käsi
su pluusi alla
ja soojus
poeb hinge

on selge
et keppi ei saa
ja mis siis
sest vastus on
25

/ sisuline kokkkuvõte:

mõtteserv
libiseb su poole
ja soojus
hinge /

kaotused
ja võidud
käsikäes
igas päevas

võitlus
su elus
ei peatu

ainuke
kes võib
peatuda
oled sa ise

vaadata
mõelda
ja kaaluda

kas kaotus
omab kaalu
kas rabelemine
on rabelemine

või lihtsalt kulg

täna
kogesin
et olen
aasta isa

abielu
kui sotsiaalne konstrukt
on laste kasvatamise
agregaat

olla korraga ametis
abistada teineteist
läbida mikrovahetusi
õlitatult

seejuures
märkamata tööd
ja abi
nagu kolvid
nukkvõlli süngis

pool tundi sees
ja 10 minutit väljas
täpselt sigareti jagu
nii et lapsed ei tea
et sa suitsetad

kahekesi
on raske ikka
üksi
murrab kaela

elukorraldus jõudis
olukorrale järgi

lapsed pooleks
elud pooleks
asjad jäävad lahjemaks
ja väsitab

ainuke mis kosub
on finantskoormus
ja logistiline keerukus

endalt peab vaid küsima
kuis edasi
ja mitte miks 

nägin nägemust
et naudin su seltskonda

ilma suuremate tunneteta
vaid lihtsalt rahus
selles hetkes hea on olla

valu justkui kunagi
polekski meil olnud
miskit keerukust
või koledust
vaid hea söök
ja seltsist lust

mu ema oli ronk
kui sündisin
ei naeratand
sest ema oli ronk

kui kasvasin
ta väsinud
kui tantsisin
siis poolikult
ta naeratas
mu ema oli ronk

kui suureks saan
saan ema nägu
sest isa on mul

kägu

kergus me suhtlemises
on puhas lust
on kosutav -
nagu lapsed
aja kulgu naudime

märkamata
kui pikk on sekund
või tund
või see
et päev on lühike

kui habras on see?

hambahari ja hambahaldjas (muinasjutt 10)

Elas kord väike poiss nimega Urmas. Urmasele meeldis väga hambaid pesta, sest talle meeldisid ta valged hambad ja talle ei meeldinud hambaussid. Sellepärast oli ta väga hea sõber oma hambaarjaga.

Hambahari ja Urmas pesid ta hambad igal hommikul ja õhtul. Õhtuti läks Urmas peale hambapesu alati magama ja Hambahari jäi hambaharja topsi kuivama.

Hambaharjal oli veel üks sõber peale Urmase, nimelt sõbrustas ta Hambahaldjaga, kes käis tal öösiti külas juttu ajamas.

Täna öösel lendas Hambahaldjas läbi vannitoa akna sisse otse kraanikausi servale, voltis oma õhukesed tiivad kokku ja hakkas jalgu kõlgutama.

- Tšau Hambahari! Mis teed :)
- Kuivan praegu, lõpetasime Urmasega just hammastepesu. Kõik toiduraasud ja mustuse puhastasime ära, ühtegi hambaussi polnud näha.
- Jaa, Urmasel on ilusad valged hambad, kunagi armastavad kõik ta säravat naeratust.

- Mis uudist Hambahaldjas.
- Tead ma nägin väljas vägevate hammastega autot.
- Tõesti :O,
ei suutnud Hambahari uskuda,
- autodel ei ole ju hambaid!?

- Minuarust kah ei ole, aga vot sellel olid. Ja suured.
- Ma ei usu, sa pidid valesti nägema.
- Olid noh, sellised suured hambad. Kui sa ei usu, siis tule lähme ja vaatame.
- Arvad, aga mul pole ju tiibu.
- Sa võid mulle ju selga ronida, ma lendan.

Hambahari roniski Hambahaldjale selga. Hambahaldjas voltis oma tiivad lahti ja nad lendasid koos vannitoa aknast välja.

Lennates läbi õhtu, jõudsid nad suure augu juurde. Hambahaldjas näitas näpuga augu põhja:
- Näe seal all

Hambahari vaatas ja nägi tõesti suuri taeva poole sihtivaid kihvasid, roomikuid ja kollast keret.

- Kuule, see pole auto, see on hoopis ekskavaator. Kopp, mis kaevab maad.
- Aga kust sina tead.
- Urmasel on piltidega raamat, seal sees olen näinud. Seal on ka traktoreid ja veomasinaid.
- Aga miks tal nii suured hambad on.
- Vot seda ma ei tea. Ja huvitav, kas tal kah hambausse on?

- Kuule, äratame ta ülesse ja küsime :)
- Äratame!

Nad maandusid kopa katusele ja Hambahari koputas vaikselt oma peaga ekskavaatori katusele.

Kopp, kopp, kopp. Kopp, kopp, kopp.

- Möh,
ärkas eksakvaator vaikselt
- kes siin koputab

- See olen mina Hambahari
- Ja mina Hambahaldjas :)

- Miks te mind üles ajate keset ööd.
- Me tahame su hambaid näha ja küsida, kas sul hambausse kah on?
- Mis hambausse :O
- No sul on hästi suured hambad ja need on päris mullased, kas hambaussid sind ei kimbuta ja neisse auke ei tee?

- Oh väikesed, need ei ole hambad, need on kihvad mu kulbi küljes, millega ma maad kaevan. Kulp ja kihvad on terasest. Vahel võib seal kihvade vahel olla mõni vihmauss aga hambausse seal kindlasti ei ole.

- Aga miks hambauusid siis su kihvasid ei taha?
- Sest hambaussid söövad ainult luust hambaid nii nagu need inimestel on või kassidel, koertel või lehmadel, aga minu kulp ja kihvad on terasest. Mul võivad need vahel ainult veidi rooste minna, aga siis ma kaevan maad ja rooste kulub maha. Tulge vaadake.

Eksavaator tõsist oma kulbi maast lahti. Hambahaldjas võttis hambaarja selga ja nad lendasid vaatama. Ja tõesti, kopa kulp ja kihvad polnud üldse valged vaid hallist terasest.

Hambahari koputas vastu kihva ja see kõmises. Hambahaldjas katsus keelega ja see oli kõva ja külm.

- Need on tõesti sul hoopis teistsugused kui mu sõbral Urmasel.
- On jah ja nii suured,
kiitis Hambahaldjas takka.

- No näete, te olete täitsa muhedad, aga laske mul nüüd edasi magada, varsti on hommik ja ma pean seda auku edasi kaevama.

Hambahaldjas ja Hambahari lendasid tagasi, siuh läbi vannitoa akna. Hambahari potsatas oma topsi ja kui nad kuulsid hommikust äratuskella hakkas Hambahaldjas ennast sättima, sest haldjaid ei tohi inimesed näha.

- Pese siis minu poolt kah Urmase ilusaid valgeid hambaid.
- Pesen ikka, siis ei saa ta endale kunagi selliseid rauast hambaid,
naeratas Hambahari vastu.
- Tule mulle homme õhtul jälle külla
- Tulen ikka
ja Hambahaldjas lendas siuhti läbi vannitoa akna uuesti välja.

Urmas astus uniste silmadega vannituppa, võttis Hambaharja pihku ja hakkas hambaid pesema.

ööhaldjad ja monsterauto (muinasjutt 9)

Linna servas päris metsa piirimail seisis üks ammu maha jäetud, lagunenud maja. Selles majas elasid ööhaldjad.

Need olid sellised haldjad, kes päeva väga ei armastanud, sest tugeva päikesevalguse käes hakkas neil pea valutama, silmad hakkasid vett jooksma ning naha peale tulid punnid.

Sellepärast meeldis neile päeval hoopiski magada ja oma asjatoimetusi öösel teha. Öösel nägid nad väga hästi, nagu meie näeme päeval.

Neile meeldis tohutult kuu ja tähtede valgus, sest see pani nende naha hõbedaselt särama. Kui nad kuu poole vaatasid olid nende palged väga ilusad ja sädelevad.

Seal linna servas, päris metsa piirimail lagunenud majas elas ka üks Monster-Truck. See oli tõeline Monsterauto kes seisis maja pimedas garaažis.

Tal olid tohutud suured mustad rattad ja kummidel väga karm ja sügav muda-muster. Ta kabiin asus kõrgel rataste kohal ning selle taga oli tal suur kast, mis oli roostes.

Selles kastis magasidki ööhaldjad tavaliselt oma päevaund. Monsterauto oli nende sõber ja tal oli sees väga hoolitsev süda. Mis siis, et väljast nägi ta päris kohutav välja.

Linna servas, päris metsa piirimail lagunenud majas käisid ööhaldjad ka koolis.

Iga õhtu kohe peale ärkamist algasid neil tunnid. Neile meeldis koolis käia, sest nad olid väga uudishimulikud ja seepärast õpihimulised. See mida öökullid ja muud öö elukad neile õpetasid tundus alati väga põnev.

Nad olid ka omajagu ulakad, need meie ööhaldjad, neile meeldis nalja teha ja vingerpusse mängida. Tihti kihistasid nad ka koolis.

Igal öösel peale koolitunde jäi neile aga ka muu kui õppimise jaoks aega. Ja üks asi, mida nad armastasid teha oli käia kuuvalguse käes ujumas.

Sellel ööl oli kuu nii suur ja ümmargune ja tähed nii säravad, et kogu maailm tundus valge, kui päeval, kõik oli hästi vaikne ja ööhaldjad teadsid, et sügaval metsatee lõpus on kindlasti ka järvepind täiesti tasane ja sile.

Nad tahtsid kohe kangesti ujuma minna. Ja neil tuli mõte, et kui nad läheksid autoga ja mitte jala, siis jõuaks nad palju kiiremini järveni ja tagasi ja neile jääks nii palju rohkem aega siis ujumiseks, enne kui päike taas tõuseb ja aeg on magama minna.

Mõeldud, tehtud. Nad tormasid Monsterauto juurde ja hakkasid teda kenasti paluma: "Kallis Monsterauto, vii meid järve äärde ujuma, nii saame me palju rohkem ujuda! Ole kallis meie lemmik auto!"

Monsterauto vastas: "Noo tegelikult on nii kenal öösel ka mul ju tore ringi vurada. Muidugi lähme! Aga vaadake, et te ennast ilusti turvavöödega kinni panete ja mu kangide ja lülititega ei mängi, muidu võime kraavi sõita."

"Muidugi paneme ennast kinni ja oleme tublid, lähme nüüd otsekohe!"

Ja nad hakkasidki sõitma mööda metsateed järve poole. Monsterauto vuras mõnuga ja haldjad piilusid ta kabiini akendest välja, aga varsti hakkasid nad ulakusi tegema.

Tegid turvavööd lahti ja hakkasid autos ringi hüppama. Keegi näppis rooli, keegi kargas lülitite peale.

Monsterauto hakkas pahandama: "Kuulge, kas te saate nüüd vagusi istuda, kohe oleme kohal!"

Ja siis järsku hüppas üks ööhaldjatest ta kangi peale, millest käivad tuled sisse ja välja nii, et järsku olid tuled kustu ja auto ees tee kadus pimedusse. Keegi oli hüpanud veel ka rooli peale ja Monsterauto hakkas vingerdama.

Pimeduses olnud kurvi ei näinud mitte keegi ja Monsterauto sõitis suure raginaga kraavi, käis mitu korda üle katuse nagu pime karussell. Ikka ringi ja ringi ja ringi ja ringi kuni järsku oli kõik väga vaikne.

Monsterauto ajas ennast aeglaselt ratastele püsti ja vaatas ringi. Ööhaldjaid ei olnud tema kabiinis enam. Nad olid õnnetuse ajal kõik akendest välja pudenenud.

Monsterautol hakkas hirm. Ta kartis et võibolla on mõni neist vastu puud laiaks lennanud või oma kaela kahekorra väänanud. Ta hakkas neid oma ühe terveks jäänud tule valgusega otsima. Lähedal ei olnud ööhaldjatest ühtegi.

Monsterauto otsis ja hõikus neid, kuid kõik oli vaikne. Peale pikka otsimist leidis ta ööhaldjad kobaras hirmununa ühe suure kuuse juurte alt.

"Olete te kõik terved!"

"Jaa," vastasid ööhaldjad nutuse häälega.

"Taevale tänu, ma kartsin juba, et te olete hukka saanud!"

"See oli nii hirmus," nutsid ööhaldjad.

"Kas ma ei öelnud teile, et ei tohi mu nuppe ja kange näppida! Ja turva vööd peavad alati kinni olema, siis ei lenda te õnnetuse ajal mu kabiinist välja!" Monsterauto oli maru kuri nende peale.

"Jaa, kallis monsterauto, me enam nii ei tee."

Monsterauto leebus ja pahandas juba palju vaiksemini: "Te oleks võinud hukka saada või vigastada, sellise õnnetuse käigus võib teil kael kahekorra käia või te vastu maad laiaks litsutud saada. Meil oli palju õnne, et te kõik terveks jäite."

Metsahaldjad ainult nuuksusid. Oli selge, et kellelgi polnud enam ka ujumise tuju.

"Ronige nüüd mu kabiini ja vaadake, et te turvavööd kinni panete ja vagusi istute. Sõidame nüüd koju tagasi."

Haldjad ronisidki. Tagasi kabiini, mõnel oli muhk ja mõnel oli marrastusi, aga muidu olid luud kondid terved ja kõigil hing sees. Kõik panid turvavööd kinni ja Monsterauto sõitis tagasi kodu poole linna serva, päris metsa piirimail seisva lagunenud maja suunas.

Kõik olid terve tee vaiksed. Kui nad tagasi jõudsid torises ainult Monsterauto veel: "Pagana õnnelik õnnetus. Ma loodan, et vana rebane oskab mu katkise tule korda teha"

Ööhaldjad ronisid ta kasti magama. Kõik olid tõsised ja ühe korraliku ehmatuse võrra rikkamad. Päike hakkaski tõusma ja nad jäid magama. Mõni ainult värises veidi veel hirmust läbi une.

Kõigile ööhaldjatele oli tänasest peale selge, et enam kunagi ei sõida nad lahtise turvavööga. Ja nii nad ka tegid. Järgmistel kordadel käitusid nad autos hästi ning Monsterauto viis neid ikka vahel öösiti ujuma.

maasikaprintsess ja vaarikaprintsess (muinasjutt, 8)

Elasid kord Maasikaprintsess ja Vaarikaprintsess, nad olid väikesed haldjad.

Nad elasid metsa serval raiesmikul, kus oli hästi palju vaarikapõõsaid ja mille servas kasvas palju metsmaasikaid.

Neil olid mõlemal väga ilusad kleidid ja ilusad peakatted ka. Maasikaprintsessil oli punase ja rohelisega kleit ning peas olid tal valged lilled.

Vaarikaprintsessil oli roosa sädelev kleit ning peas olid väikesed rohelised õied. Jalas olid neil mõlemal kõrge kontsaga kingad, sest nad enamasti lendasid ringi ja ei pidanud jooksma.

Ükskord sõid nad parasjagu maasikaid ja vaarikaid, mis nad olid korjanud. Ikka üks maasikas ja siis üks vaarikas korda mööda rändas suhu.

Need marjad olid väga magusad.

Järsku kuulsid nad koledat vandumist. Nad nägid kuidas metsast komberdas välja üks küürakas kepiga nõid. Nõid oli kole pahas tujus. Astus mõne sammu, koperdas ja kukkus pead pidi ühte vaarika põõsasse.

Põõsast kostus kõva ropendamist. Nõid ajas ennast neljakäpukile, äigas oma kepiga vaarikapõõsale ning väikese suitsupahvaku saatel kuivas põõsas kohe ära.

"Mis sa tegid!?" ehmatasid printsessid ühest suust.

"Ma nõidusin selle põõsa ära! See jäi mulle ette ja ma kukkusin sinna valusasti sisse."

"Kallis nõid, miks sa siis sinna sisse kukkusid?"

"Ma kogu aeg koperdan ja löön pead vastu puid ära kui metsas kõnnin. Ja mul kogu aeg pea jubedasti valutab."

See oli see kuri nõid, kellest nad kuulnud olid. Ta elas sügaval pimedas kuuse metsas ühes koopas. Nad olid temast kuulnud, sest kõik loomad kartsid nõida. Ta pidi olema kuulu järgi jube kuri ning kõike mis talle teepeale jäi ära nõiduma.

"Hea nõid, aga miks sa kogu aeg koperdad ja pead ära lööd."

"Teate, ma ei näe eriti hästi."

"Kuidas siis nii!?"

"Vot ma pole kunagi eriti hästi näinud ja nüüd näen ma kohe eriti halvasti. Praegu näen ma ainult oma sõrmeotsi hästi. Kogu aeg löön pead ja põlvi ära. Just väänasin ka jala välja"

Ja nõid vandus koledasti veel kohe päris mitu lauset jutti. Tal olidki veidi hägusad ja kõõrdis silmad.

"Hea nõid, aga miks te prille ei kanna," küsis Maasikaprintsess. Vaarika printsess lisas: "Prillidega näeb ju palju paremini."

"Mis need prillid on?"

"Oi need on sellised asjad, millega saab kohe väga hästi näha, me oleme seenelistel ja marjulistel selliseid näinud"

"Tõesti, kust neid saab?" tundis nõid huvi.

"Meie teada linnast, silmaarsti käest. Mine tema juurde, ta annab sulle kindlasti prillid."

Nõid polnud aga nõus linna minema, sest ta polnud seal kunagi käinud ja kartis oma halva silmanägemise tõttu eksimist.

Vaarikahaldjas ja Maasikahaldjas pidasid omakeskis nõu ning otsustasid, et nad käivad ise silmaarsti juures ära. Linn oli aga nii kaugel, et sinna nad lennata ise ei jõudnud.

Vaarikahaldjas vilistas kõlavalt ja nende juurde lendas kuldnokk - väike üleni must lind, kellel oli kuldkollane nokk.

Nad ronisid talle selga ja lendasid temaga linna.

Kuldnokk maandus koos haldjatega silmaarsti akna taga. Koputas nokaga vastu aknaklaasi ja silmaarsti üllatus oli küll suur kui ta nägi oma akna taga kuldnokka ja selle seljas istuvat kahte haldjat.

Ta avas akna ja sõnas: "Kes teie olete ja kust te tulete?"

"Mina olen Maasikaprintsess." "Ja mina olen Vaarikaprintsess," ütlesid haldjad korda mööda.

"Me tulime nõiale prille otsima. Kas te saate anda meile ühed head prillid nõia jaoks, muidu nõiub ta veel kogu meie raiesmiku ära."

"Oijah, aina huvitavamaks läheb see päev." sõnas silmaarst. "Milliseid prille teie nõial siis vaja on?"

"No meie ei tea, selliseid, millega ta hästi näeb."

"Aga printsessikesed, selle jaoks tuleb ju ise silmaarsti juurde tulla, sest ma ei saa niimoodi suvalisi prille ju välja kirjutada."

"Teate hea silmaarst, ta ei saa tulla, ta näeb nii halvasti ja kui ta siin vastu maju hakkab oma peaga käima, nõiub ta veel terve linna ära. Andke meile lihtsalt ühed prillid."'

Arst sai aru küll, et tegemist oli keerulise olukorraga. Ta küsis: "Aga mis te oskate öelda mulle ta silmade kohta?"

"No need on veidi kõõrdis... ning ta näeb hästi ainult oma näppe"

"Tal peab olema päris tugev miinus, vähemalt miinus 7. Sellepärast ta kaugele ei näegi. Ot, mul on siin ühed prillid, mis talle võiks sobida. Võtke need kaasa ja öelge, et ta kindlasti ise mu juurde vastuvõtule tuleks. Ma pean ta silmi ikka ise vaadata saama, siis saan talle veel sobivamad prillid välja kirjutada."

Haldjad tänasid silmaarsti kenasti ja võtsid prillid. Need olid sellised hästi ümmargused ja väga paksude klaasidega.

Nad lendasid kuldnokaga tagasi raiesmikule.

Nõid oli seal vandus ja juba oli ta veel mõned vaarikapõõsad kuivaks nõidunud.

"Hei nõiatädi, me oleme tagasi. Näe! Me tõime sulle prillid."

Nad ulatasid prillid nõiale. See võttis need kätte. Vaatas hästi lähedalt, nuusutas.

"Mis ma teen nende asjandustega?" küsis nõid.

"Sa pead need endale nina peale silmade ette panema. Sangad kõverate otsadega pane kõrva taha, siis ei kuku need maha."

Nõid panigi prillid ette. Ja oi ta silmad läksid üllatusest suureks ja suu vajus lahti.

"Tohopele, kõik on nii selge!" kraaksatas ta väriseva häälega. "Ma näen siit isegi raiesmiku teise serva puid!"

Ta hakkas jalalt jalale hüppama ja oli selge, et nõid oli väga rõõmus. Ta viskas oma kepi käest ja hõikas: "Seda kaigast pole nüüd mulle küll enam vaja!"

Kõik nõiutud vaarikapõõsad läksid kohe roheliseks tagasi. Nõid vaatas ringi ja kilkas rõõmust.

"Oi lapsekesed, te olete teinud nüüd mulle küll suure heateo. Ja mu peavalu hakkab kah ära minema. See on nüüd küll imelugu. Need on siis prillid," ta katsus kätega prille oma näos.

"Aga sa pead kindlasti ise veel silmaarsti juurde minema. Ta ütles, et ta peab su silmi ise vaatama, et sulle veel paremad prillid anda!" manitses Vaarikaprintsess.

"Ja ära neid suure tansimisega ära kaota, muidu ei saagi sa linna minna," lisas Maasikaprintsess.

Nõid peaaegu ei kuulanudki neid, aga ütles siiski: "Ma pean seda silmaarsti kohe kindlasti ise nägema ja talle aitäh ütlema. Käin tal varsti külas ära. Ja teie lapsed, kui peaks kunagi abi vaja olema, vilistage lihtsalt kõvasti, küll ma metsa kuulen, olen teile tänu võlgu."

Nõid kalpsaski varsti metsa ja haldjad kuulsid veel pikka aega rõõmsaid ja kohati ka üllatunud huikeid metsast.

Nad olid väga õnnelikud lõid käsi kokku ja asusid uuesti metsmaasikaid ja vaarikaid sööma.

Neile meeldis teisi aidata ja täna olid nad kohe kindlasti seda kardetud nõiamoori aidanud. Ja võibolla, polnudki teda enam vaja karta. Sest ega nõid tegelikult paha polnud, tal lihtsalt valutas pea ning oli valus, kui ta end pidevalt ära lõi.

lõvi ja tiiger (muinasjutt 7)

Elasid kord Lõvi ja Tiiger.

Nad elasid koos sügaval savannis ja nad olid suured sõbrad.

Nad mängisid päevad läbi ja otsisid koos süüa.

Neil oli aga mure. Neil oli kogu aeg kõht tühi.

Ükskord istusid nad koos ja kurtsid oma tühja kõhtu üksteisele.

Tiiger ütles, et kõht koriseb jubedalt. Lõvi kurtis, et tal on kõht nii tühi, et valutab.

Tiiger tõi sõbrale tuusti rohtu närida ja Lõvi kaapis maa seest paar juurikat ja ulatas need sõbrale.

Lõvi näris rohtu ja Tiiger näris juurikaid. Mõlemal oli hapu nägu peas, sest kõht ei saanud neist mitte täis.

Juurikad ja rohi jäid nende teravate hammaste vahele kinni.

Nii nad istusid nukrate nägudega ja ütlesid, et kõht ei saa ikka täis. Väga tahaks süüa.

Korraga siugles nende ette must Madu.

Head Lõvi ja Tiiger, ütles ta, ma näen, et teil on kõht tühi ja te olete õnnetud. Kui te mind aitate, siis otsin ma ütlen teile, kust saab väga hääd süüa. Sellist süüa, millest te tühjad kõhud isegi und näha ei oska.

Lõvi ja Tiiger olid kohe nõus, sest kõhud lõid neil pilli ja olid väga tühjad.

Madu ütles neile, et nad peavad ta puhtaks nühkima. Ta ise ei saa - tal pole käppi ega käsi.

Madu oligi üleni must ja Lõvi ja Tiiger hakkasid teda nühkima.

Nad nühkisid Madu päris kaua, kuna ennäe imet, maol hakkasid ilmuma kuldsed, hõbedased ja punased jooned selja peale.

Lõvi ja Tiiger nühkisid mao päris puhtaks. Madu oli väga ilus, ta nahk oli ikka täitsa süsimust, aga selle peal jooksis kuldne ja särav sikk-sakk ning üle kere jooksid hõbedased ja punased jooned.

Madu tänas Lõvit ja tiigrit ning kutsus nad endaga kaasa.

Tulge nüüd head loomad, ma näitan, kust te süüa saate.

Lõvi ja Tiiger läksid maole järgi. Nad kõndisid läbi savanni, kuni eemalt hakkas paistma sebrade kari.

Kui nad olid karjale päris lähedale jõudnud ütles Madu.

Te otsige siit karjast kõige nõrgem sebra ülesse, püüdke ta kinni ja maitske teda.

Lõvi ja Tiiger olid esmalt veidi kohkunud - kuidas me siis nüüd nii teeme.

Madu ütles aga, te peate vaid proovima.

Lõvi ja Tiiger jooksidki siis karja poole, sebrad ei saanud alguses midagi aru, aga kui nad nägid, et Lõvi ja Tiiger lõid käpaga kõige väiksemat sebra, siis jooksid kõik minema.

Ka kõige nõrgem sebra karjast üritas ära joosta, aga Lõvi ja Tiiger olid kiiremad.

Nad tõmbasid sebra maha ning lõid talle hambad kintsu.

Neil läksid mõlemal silmad üllatusest nii suureks nagu tõlla rattad. See maitse oli nii hea. Nad ei olnud kunagi midagi sellist tundnud ja hakkasid kohe isuga sööma. Liha maitses neile nii hästi.

Nad sõid ühe jutiga peaaegu terve sebra ära.

Kui nad mõlemad viimase lihatükini jõudsid, panid mõlemad selle tüki peale oma teravate küüntega käpa.

Lõvi ütles, et see on tema tükk.

Tiiger ütles, et see on tema tükk.

Kumbki ei andnud järgi ja nad hakkasid selle viimase lihatüki pärast kaklema.

Nad justkui polekski kunagi sõbrad olnud.

Nad kaklesid ja purelesid ja lõid üksteisele teravaid haavu, millest jooksis punast verd.

Järsku oli saanud neist üksteise vaenlased.

Kaklus oli nii verine, et mõlemad jäid lõpuks oimetuna maja ning viimane lihatükk sai kakluse käigus nii poriseks, et kumbki neist poleks ka seda enam tahtnud.

Peale kaklust läks Tiiger savannist ära ja ta ei rääkinud enam Lõviga kunagi. Suur sõprus oli läbi.

Vahel mõtlevad Tiiger ja Lõvi nukrusega teineteise peale, eriti siis kui kõht on jälle liha täis söödud ja nälg enam ei näpista.


Kallis laps - vaata et sina oma sõbraga viimase kommi või mõne muu toidupala pärast kaklema ei lähe -- sõbrad on rohkem väärt kui üks magus amps.

porsche muinasjutt (6)

Elas kord Porsche auto. Ta oli punast värvi ja tal olid suured ümmargused rattad.

Talle meeldis väga sõita. Eriti meeldis talle sõita öösiti.

Üks õhtu, kui päike loojunud oli sõitis Porsche auto oma kodu juurest välja, öö sisse.

Ta sõitis öösel lähituledega ja siis kaugtuledega.

Talle meeldis öösel pimedus ja see kuidas taevas paistsid tähed, poolik kuu ja mõned pilved.

Talle meeldis kuidas pimeda metsa vahel sõites puud tal kahelt poolt mööda vuhisesid nagu pimeda tunneli seinad.

Talle meeldis sõita põldude ja küngaste vahel. Talle meeldis sõita mööda üksikutest majadest. Talle meeldis see, kuidas tee nagu uss ta ees pimedusse keerab. Talle meeldis kuidas ta kohe iga käänaku taha ei näe. Kuidas ta tuled avastavad mis on järgmise nurga taga.

Sel öösel sõites läbi metsade ja vahelt põldude kohtast ta ühte teist Porschet.

Ta lülitas oma kaugtuled lähitulede peale ja ütles tere.

Ta polnud kaua ühtegi teist Porschet näinud. Ka sellel teisel autol olid suured rattad ja väga kena kujuga kere. Tema oli sinist värvi, kuigi pimedas oli sellest raske aru saada.

Nad otsustasid koos edasi sõita.

Nad sõitsid kiiresti ja neil oli hea tuju.

Neile meeldis koos sõita. Metsade vahelt läbi ja põldude vahelt läbi, mööda käänulisi teid, kord kõrvuti ja kord üksteise taga.

Üks hetk jõudsid nad ühe metsa vahele ja siis ühe järve äärde. Seal lõppes tee.

Nad lülitasid tuled välja. Nad lülitasid mootorid välja.

Järv oli pimeduses hästi vaikne. Kõik oli ümber hästi vaikne.

Tähed paistsid taevas ja paar pilve, kuu vaatas kõverana pealt. Järve pind oli tume tume sinine ja sile.

Nad seisid kahekesi järve kaldal hästi vaikselt ja kuulasid seda vaikust.

Neile meeldis see, sest nad olid seal kaua. Selle vaikuse sees.

Mõne aja pärast ütles Porsche auto, et tal on uni.

Nad lülitasid mootorid ja tuled sisse ja vurasid metsa vahelt läbi. Puudevahelt ja põldude vahelt tagasi koju.

Taevas olid tähed ja mõned pilved. Nad jõudsid koju, seekord kahekesi ning jäid maja ette tasakesi tuttu.

Öö oli veel pikk ja uni tuli hea.

Head ööd kallis Poeg, nüüd jääme meie kah tuttu nagu need kaks autot.

mu valged vereta huuled
libisevad üle su kuuma naha
külmunud käsi sirutab kriginal
su pungunud nibu poole

olen roostes ja lumine
sul tekib kananahk
kui sind kriimustan

sellist iidset inimest pole sa näinud
su ehe noorus lahvatab ja kohkub
su lõõm helgib mu härmas habemelt
su märg külmub kui susse sisenen

hing ruigab sees
ja luulet kallab
ämbritega ninast
suust ja tilast

nagu räige pohmakaga
pöörab kõik pahupidi
ei teagi kas rõõmustada
või joobele järgi nutta

kibedas pimeduses
vaatad meetri jagu
ette
sest kaugemale ei näe
ei oska vaadata

kui juhtub
et siit või sealt
tuleb üks valguskiir
on maastik
selgepiirilisem

on parem
kui sul taskulamp
või oskad tikkudega
tule teha
see on kõige parem

aga enamasti siiski
ei oska me lihtsalt
vaadata

iiveldama ajab
mitte su välimus
vaid mõte sinust

mitte otseselt oksele
vaid soolikad sõlme
ja südame krampi

su välimus on tõesti OK
aga mõte sinust
ajab südame pahaks

vabanda
see otsekohesus

meil on
mingid anti-päkapikud
siin või?

viisid tooli
ükspäev pudeli

mina olen alati
üles tunnistanud
kui midagi võtan

pudeli
või süütuse

ei varja

olen nagu
laevavrakk
karidel

mõõna järgi
lekib kerest
vaid soolast vett

ümber on vaikus
liikumist ei toimu
käilakuju on puudu

raputan

viimased tilgad pissuaari
sulen püksiluku
ja keeran olukorrale selja

selle leina värv
ei ole loogiline
ei paista tüüpilise
verevalumi vikerkaart
värvid on väändes
juba paranev sinikas lõhkeb
ja hakkab verd jooksma

selle leina värv
ei ole loogiline
leppimine ja kauplemine
olid esimesed
masendus ja valu
pulsseerivad pidevalt
viha tuli viimasena
eitamine
pole veel end näidanud

selle leina värv
pole loogiline
pole lihtne
pole selgelt tajutav
kõrvaltvaatajana
ei saa ma midagi aru

iga toon
tuleb
ja läheb
ja tuleb

DA'FUK

tarkuse tipp
on ennast mitte süüdistada
vahetada kanalit
ja teadliklt mitte küünitada
järgmise kartulikrõpsu poole

kalorid
ja lihaspinge
ongi meie tänane intelligents
see miski
mis paneb meid hästi tundma

väärika ja terviklikuna

because of problems
in my fucking life
my attention span
has narrowed itself
to a tiny crack
between my teeth
where spit spurts out
and verse is clean

/ alternative endings:

between my brows
where angry poetry
finally howls


to a tiny gap
between my balls and my arse -
where angry poems
are written at last /

i don't like you very much
i just want to fuck you
i don't like you very much
i just want to fuck you
i don't like you very much
but just want to fuck you
i don't like you very much

fuck you

kõik läheb mööda
õnn
ja õnnetus
su elu läheb mööda

möödub sust üks naine
buss ja surmavari
mööda mõtle asjadest
millest pole abi

pigem omada häid sõpru
kui pettunud naisi

ma torkan endale kaks silma
ja vaatan nendest aukudest
vaikides
käeservaga suud veel ei vea

täna suhestun sinu ja ilmaga
vaid läbi silmade
suu oleks täna mu vaenlane
sealt puhuks välja vaid viha

seega
käeservaga suud veel ei vea
vaid vaikivad augud vaatavad sind

// sind püüan mõista valu täis rind // 

nii kroonilist
õnnepuudumist
polegi kogenud

see pole puudus
vaid on puue

olla permanentselt katki
valutada kogu aeg
naeratada ainult siis
kui keegi pildistab

ma olen valu ise
suur auk on rinnus
seal oli see

saad sa aru
oled reetnud
nagu ei keegi teine
minu ja mu armastuse

mu silmad ei näe mu valu
nad tunnevad seda
mu süda tunneb seda
mu kopsud ja rind

see kestab ja kestab ja kestab
ei taha mu juurest minna
ükskõik kui kaua ma vaatan
mu valu vaatab vaid vasta

see ei proovigi mõista
et sööb mu ihu ja hinge
vaid tummalt vahib ja võidab
iga sekundi ses pinges

mu kannad künnavad pilvi
ja süda on sügaval maas
liiga palju künnan ma ringi
kuid hinges teisiti saa

need vaod algavad kodust
ja lõppevad maailma äärel
ei kuskilt leia ma lootust
sest valust ei kuidagi pääse

katsu end hoida

katsu end hoida
kaasik paistab nii suln
liialt ära roida
on põhjust veel sul
oodata loota vaata
vasaku silma veri
vaid surevaid tundeid matta
mis siis et sul haiget tegi

kaduvväikeste võimaluste meri
uhub mu mõtete kaldaid
poolkuivand veri
palistab maikat
kuu paistab poolik ja viltu
ei vaheta külge mu räpane padi
käi lõpuni vittu
kui mööda must vahid

/ tekst kalvadose tellimuse ja selle kättesaamise vahel /

mu südametunnistus on suur
ja nii kõva

ma igatsen sind
nagu kõrb ootab vihma
on kuival mu hing
kuid loota ei tihka
sest halvad on ended
mind sa ei ihka
mu hinges november
ka viimast sa vihkad

ela
kord päevas

4. aastat abielu

räägitakse
et ilu on vaataja silmades

kui sind vaatan
siis mu silmad näevad
kõige kaunimat naist

kui sind südamega vaatan
näeb mu süda
kõige kallimat inimest

---

sa teed mulle haiget
ja pean sellega
kuidagi hakkama saama

sa ehk mõistad et täna
olen oma valuga üksi
pean ise hakkama saama

sinu poolt tuleb vaid ei
ja soojata jäine sein
pole seda abi mu elus

täna ma kalestun
ja tapan armastust
et hakkama saada


/ siia juurde kuula seda: http://etv.err.ee/v/meelelahutus/terevisioon/terevisiooni_lood/d3753edd-a6c9-4a7f-8dc0-2749bf16676c /

35 aastat abielu

vanemad mul edukad
kestvusdistantsiläbijad

tagajärjed

kusagilt nurga tagant
piiluvad purjus silmad
küsivad
kes saaaa oled xoxo

läbi aknaklaasi
vaatavad kahe
kurva ja väikese
lapse silmad
ja küsivad
kus sa oled

täna oledki mu juurest läinud.
see lugu ongi lõppenud.
oli kaunis, kuni koos sai käidud,
hinges valus õppetund.

täna silmad otsivad vist uut.
aeg on seista enda eest.
kuigi tunne on, et võimatu,
on kordumatu armastus.


täna valu, homme põlgus,
puudutuse puuduv rõlgus.
homme rahu ja ehk ka taas
lootus, et ma armastan.

murtud südant ravivad
sõbrad
viha
unustamine
joomine
sigaretid
meditatsioon
leppimine
rääkimine
teised partnerid

kõik
mis aitab üle saada

võõras

oled võõras
võõraks jäänd
keegi teine
mul tundmatu

meiliaadress
tundub võõras
see on sul uus
mul tundmatu

su naeratus
ei ole see
su suudlus suul
mul tundmatu

sa pole see
must eemale
vaid teistele
mul tundmatu

sa pole see
mu armastus
sa pole see
sa pole see

kas see
kui sa suudled teist
nii
nagu sa mind pole
aastaid suudelnud
peaks mind lohutama
kui magan mõne teisega