kurbuse väli
paistab su naeratuse aknast
sel väljal on kõik
mis sus hirmul ja väriseb

nii kahju
seda kurbuse välja
ei tohiks olemas olla
su naeratuse taga
võiks olla vaid…
mis?

õnn -
see pole realistlik
sina ise -
aga kes sa oled?

tühjusega -
kaoks värin
ja naeratuse kadudes
oleks väli su ees, mitte sees

---

kurbuse väli
paistab su naeratuse aknast
sel väljal on kõik
mis su hapruses, õrnuses ehe
sa ja ainult mu pisarad

kriisiaja kontori halvad harjumused

tra,
kui halvad harjumused
kanduvad koju üle.

naudid
pretsedentitut vabadust.
laps
ja siis abikaasa kõnnib mööda.

viimane ütleb vihaselt
(sest oskab rääkida)
“KUULE,
PALUN PANE UKS KINNI!”
- tõsi,
hais võtab silma märjaks.

there’s uglyness in your face
your thoughts
your heart
shows through

there’s more
that the eye can see

hate
fear
the shit on your soul

and then you smile
or plead
and no one can see

Tallinn-Narva rongis
vaatan aknast välja -
me keerame selle kõik perse.

Sulle vaatan näkku -
me keerame selle perse.

Vaatan uudiseid ja eesti loodust -
me keerame kõik perse ju.

Rahvas,
keel,
taevas ja maa...

Keeran tümmi peale -
see on vähemalt hea 
ja naeratan,
sest kõik, mis veel kestab, on hea.

me seadused ei kehti siin
me reegleid ei ole lihtsalt
vaid tühjus vaikselt võtab maad
kaotus on nii lõplik

lahkund eludest vaid vaikus -
ei tõesti miskit alles jää.
ei kära, elurikkust, võitlust -
kui sisu polnuks olnudki.

see ongi surm
nii võimatu ja absoluutne - 
lõplik miinus vaikuses, 
külmaks jäänud kõhuõõs.

see ongi surm, 
see ongi külm, 
ainevaikus tühjuses.
jah, 
see ongi surm, 
ei miskit muud, 
ei kunagi.

juriidiliselt
on mõte korrektne
paneme kõik 100K
hotellitöötajat
homme progema

taevas on tühi
sest põrgu on täis
jeesus üksi
nutab vaid nurgas

jumal on õiglane
jumal on julm
jumal on armastus
jumal on julm

vanemate patud
nuheldakse laste kaela
keegi pole süüta -
kõik on põrgus

jeesus
on isolaatoris
pilve-pehmete seintega toas

sitakottide
tihedus
ühiskonnas
kasvab

me ise teeme
maailma

---

ma
sitakott
nagu sa

mõni suurem
mõni võiksem
ei vabanda

mis on oluline
ma ei tea

vahel tundub et ma ise
vahel et armastus
et pühendumus
järgnenud lapsed
impact to the world -
tühjad sõnad
lihtsalt kellegi idee
hetkes olemine
valgustatus
isamaa
emakeel
ma ei tea miks

menüü on liiga pikk
kes on autoriteet
mingid inimesed
või ma ise
ma ei tea

miks

või miks tihti
lihtsalt võtan selle
mis tundub huvitav

-

mis on
aga oluline?

kontoris

igatsevalt vaatan
tühja lauda -
katrinat ei ole seal

keeran paremale
sitale
ja jätan uksed pärani lahti

#kriisiaja väikesed emotsionaalsed võidud

kellel püsib veel püsti

on persetäis inimesi
väga entusiastlikud
katkuajal on võimalused
vakladel
ja maskide müüjatel

ootame
ei karda
sest ei saa aru
või ei tea

veel on liiga vähe
surnud vanaemasid
et see suuremat osa
meist isiklikult puudutaks

ooame
ei karda
gaasil pole ju tegeliklut lõhna
kanaarilindudele puuris

aga vaikselt hakkab pihta
hirm
peldikupaber
piirangud
koduõpe -
järgmised kaks kuud

lapsevanemad hulluvad
hooldekodu tegevjuht ei maga
sest 50% klientidest haigestub…

on inimesi
kellel aga püsib veel püsti
meeleolu
teotahe
leek
säraküünal
või pigem plasmapõletusseade
läbistades seifiuksi

neil püsib püsti ja süda hõiskab sees
sest
nad võitlevad kriisiga
otsivad lahendusi

mõni võitleb seadustega
ja koorib koolnult ehted

mõne muidu kahjumis e-äri
õitseb nagu ei kunagi varem

ja mõni on juhuslikult ostnud
hulgilao jagu peldikupaberit

neil seisab püsti
meie kõgi jaoks
sest maailm püsib
sellisel entusiasmil
sellisel läbistusvõimel

eetiline
või mitte
kriisid on võimalused
ka siis
kui enamus meist koondab

#maailmamasu peegedus pornomodelli kannikalt - mõnel on hea ka siis, kui kõgile kätekreemi ei jagu

tuleb homme,
tuleb homme
tuleb homme iga päev
aga ma ei taha
homset
tänane on raske
nagu liisund kõva leib
iga päev ja eine
räige hambavaluga
ma olen väsinud
see valu väsitab - ei lõppe justkui
eal

ma armusin taas aastal 2015
alguses ei julgenud seda endale lubada
või kui julgesin,
siis ei julgenud loota, et mis või mida
ning kuhu see kõik viib.
ma vist polegi kunagi rohkem hetkes olnud
kui siis,

sest langeva tuha ja hirmuebemete keskel
oli justkui kohatu oodata nii ilusat,
oli lihtsalt liiga ootamatu
kesk seda aegluubis möllavat tulekahju mu ümber,
et lubasin armumist justkui
väikseid pinnapealseid hingetõmbeid
suutäie kaupa värsket ja puhast õhku
keset tulemäe-südame põrgut.

aga sa olid seal
nagu mingi rahulik fanastiline valgus
ja justkui meie oma mullis
ronisid sa koos minuga selle põrgu südamest välja
ja hiljem tulemäe tippu
ja siis veel igale poole, kuhu ei oodanud -
sünnitusmajja
ja abiellu

valentines day

raising nipple
beating heart
raising hope
is raising pressure

but

single beer
is beating meat

it's my dynamite stick
disguised as a dick

oh my dildo dynamite
istu sisse
or just grab a byte

it's guaranteed to blow
and end your life
as you know

what happens when you
try to grab
world dominance from china

https://youtu.be/awRa1A-HsXA

me lapsed kasvavad ülesse
me armastus
me rõõm
me armastus kasvab ne vastu
ja pisarad raskemaks ne pärast

ja kord kui nad lähevad
me lapsed
siis pisarad jäävad
sest ka armastus jääb
ja ta laps
me igatsus ne järgi

viiakse lasteaeda
nutad
ema lahkub
ta ei julge tagasi vaadata
sest kardab samuti nutma hakata
kasvataja võtab sülle
lohutab

pisarate kuivades
on aga reetmine
mis kunagi ei unune

mu enesepilt
põlevate kätega elusulataja
lühikeseks saetud toruga
bazooka ...

pelgalt raketikütus
ja ainuke asi mida õhib
on mu enese õlg
ja pool pead

---

miski draama on justkui
tuim
su hädaorg on veidi välja venind
- isegi ei usu
et siit midagi suuremat tuleb

aga kus on see valu
mis sind alati saatnud on
...

---

ta justkui kahtleb
see mida ta teeb on ju tähtis
tähtsam kui ta ise
suur nagu inimkond

tegelt on ju lõpuks lihtsalt
taksosõit
pangaülekanne
ruletilaud
telefonikõne

üks plastikust ja alumiiniumist vidin
ja miskit poleks halvasti
kui seda lihtsalt poleks...

---

ja kus nad on
või kas nad mäletavad
seda kuidas kätest kinni hoidsime
pisarais laulsime
nii et hing tahtis rinnust välja tulla

nad on vist tööl...

ja koorides kartuleid
läheb mulle noa teravus rohkem korda
kui et telekast kostab aastapäeva meenutamiseks
meie vanu ühiseid laule

Meis kõigis on hoidja ja andja. Lõputu ahnitseja kõrval.

https://www.err.ee/991768/vahur-afanasjev-ja-priit-salumaa-millise-kisa-valid-sina