ma armusin taas aastal 2015
alguses ei julgenud seda endale lubada
või kui julgesin,
siis ei julgenud loota, et mis või mida
ning kuhu see kõik viib.
ma vist polegi kunagi rohkem hetkes olnud
kui siis,

sest langeva tuha ja hirmuebemete keskel
oli justkui kohatu oodata nii ilusat,
oli lihtsalt liiga ootamatu
kesk seda aegluubis möllavat tulekahju mu ümber,
et lubasin armumist justkui
väikseid pinnapealseid hingetõmbeid
suutäie kaupa värsket ja puhast õhku
keset tulemäe-südame põrgut.

aga sa olid seal
nagu mingi rahulik fanastiline valgus
ja justkui meie oma mullis
ronisid sa koos minuga selle põrgu südamest välja
ja hiljem tulemäe tippu
ja siis veel igale poole, kuhu ei oodanud -
sünnitusmajja
ja abiellu