mu enesepilt
põlevate kätega elusulataja
lühikeseks saetud toruga
bazooka ...

pelgalt raketikütus
ja ainuke asi mida õhib
on mu enese õlg
ja pool pead

---

miski draama on justkui
tuim
su hädaorg on veidi välja venind
- isegi ei usu
et siit midagi suuremat tuleb

aga kus on see valu
mis sind alati saatnud on
...

---

ta justkui kahtleb
see mida ta teeb on ju tähtis
tähtsam kui ta ise
suur nagu inimkond

tegelt on ju lõpuks lihtsalt
taksosõit
pangaülekanne
ruletilaud
telefonikõne

üks plastikust ja alumiiniumist vidin
ja miskit poleks halvasti
kui seda lihtsalt poleks...

---

ja kus nad on
või kas nad mäletavad
seda kuidas kätest kinni hoidsime
pisarais laulsime
nii et hing tahtis rinnust välja tulla

nad on vist tööl...

ja koorides kartuleid
läheb mulle noa teravus rohkem korda
kui et telekast kostab aastapäeva meenutamiseks
meie vanu ühiseid laule