Sa oled üks kauneimaid järvi, mida elus näinud olen.
Mõne koha pealt nõnda väike,
nii väike, et käsi ulatab su ümber,
ja samas
mõne koha pealt täiesti piiritu,
nagu meri,
mis kaob silmapiiri taha nii,
et kallast ei näegi.
Su lahesopid ja rannakaared on vahelduvad,
siin
on pea täiesti valge liiv
ja mõnel pool
vaid soise pinna niisked puhmad.
Mõni koht on justkui vaid minu.
Hästi hoitud saladus.
Siin võikski kummipaadiga lõputult istuda.
Jagamatult,
täiesti üksinda,
vaid sina ja mina.
Kuigi tõsi, oled hea kaaslane nii piknikule kui ka rannapeole, ja oleme ausad,
olnud minuga ka siis, kui tegelikult võiksid mehed... lihtsalt ajalehel istudes viina juua, sest järve äärde pole tegelikult neil asja.
Ma vaatan tihti imetledes su pinda.
Su iseloom on nõnda rahulik ja tüüne
ja kui vahel ongi torm,
pole su laine kuigi kõrge.
Pigem vahutav jänes -
nii tüüpiline sinule -
kõigutab paati,
aga ei aja seda kunagi ümber.
Sellises tormis on mul hirm hoopis enda ees,
et muudan olukorra
vale aerulöögiga
hullemaks,
endal piinlik,
kui mõne rumaluse tõttu
peaks lootsiku ümber ajama.
Ma tean, et armastan sind.
Seda polegi
otseselt vaja öelda.
Sina oled
mu kordumatu järv.
Armastusega on aga huvitavad lood.
Armastus on kindlus
ja ühtlasi ka hirmutavalt hoomamatu.
Olen tabanud end mõttelt,
kas ma olen seda ilu väärt,
kas see mida ma tunnen
või pigem kuidas nende tunnete põhjal käitun,
on õige.
Kas ma armastan sind õigesti.
Nii juhtub,
et vahel,
olen kade.
Eriti siis,
kui näen, et minu ja sinu suhe
polegi ehk nõnda eriline,
et sind hoitakse ja sina hoiad vastu
nii sügavalt ja soosivalt,
veel teisi, peale minu.
Armukadedus.
Ebameeldivam, mida keegi tunda saab.
Ma enne olen õõvas,
kui sellise räpase, väiklase tunde küüsis.
Mu järv,
ära arvesta sellega,
ära arvesta minuga
selliste tunnete küüsis.
Ainult proovi mind kuulata
ja võta mu sõnu,
kui pisaraid mu enda pärast,
mille pisuke sool
lahustub su tohutu suures
magedas kehas.
