minu enese piirid
nihkuvad raskuse all
mulle lähemale
muutudes õhemaks
nagu kustukumm
või juust
kui lohiseb mööda riivi

mustad ja punased jooned
jäävad liikumisest maha
minu liha
minu keha
minu mõtted

seal ma olen
ja siin
tihedalt pakitud
väikeseks kokku

nii on lihtsam kohal olla

mind on palju vähem
millele keskenduda
tombuke

nii ma kaitsen ennast
raskuste eest
nii ma kahanen
ja nõnda viisi
saab minust väikene
inime