seisad kontori köögis ja vaatad aknast välja.
see pole mitte ilm,
vaid keegi oleks nagu maastikul hinge täis sittunud.

mitte ainult mul pole kurb -
wrap mu käes on samuti norgu vajunud -
tilgub täiesti lohutamatult küüslaugu ja tilli kastet.

ning isegi selle tüdruku, kelle vilunud,
aga ta karjäärivalikutest juba väga tüdinud käed
mu wrapi kokku keerasid,
selle punetava näoga tüdruku
rasvased juuksed tilguvad samuti higipiisku fritüüriõhuga köögis -
tilguvad mu wrapi ja kanatiibade peale.

wrap ja kanatiivad ei muutu sellest üldse rõõmsamaks.
aga õnneks on reede.