Ma keeran ennast oma naha sees kergelt,
teen seda kindlalt, kui talveunes karu.
Ma keeran, rebestades koed ja kelmed,
teen seda kindlalt, kuigi väljakannatamatu valu
sööb mõistuse ja ihad, rebestab liha ja viha
on ainuke asi mispärast ma seda valu talun.
Ma keeran ennast, kas ma ütlesin kergelt?
Ei, ma keeran ennast raskelt ja röökides palju
sest rebides nahka, seda lahathes kerelt
ma vihaga hammustan suu jaoks kuklale augu,
millest hambad irevil kopsudesse õhku ahmin,
sest huuled on kuklapeal ning hapnikku vajab aju.
Kas ma ütlesin, miks ma ennast oma naha sees keeran?
Vaevalt, et küll ja vaevalt see sinu asigi on,
sest mida sina oskad selle infoga kullake teha,
kel minuga elavast õudustest süda seisukäigul on.
Ma keeran, et silmad kaetult ei näeks seda, teda,
kedagi, mis kogu aeg minuga, mu ees ja taga, minu sees on.
(sobib Linkin Park'i Crawling loo juurde)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar