Ma ärkan kell 12, masendav, nii hilja,
on töid, kuid ühtki neist ei tee.
Mida ma enam siin istun ja vahetan nägu,
et miski on viga, või et taevas on hägu.
Pole vabandust mu laiskusel, maotul moel
kuidas ma istun, ei tööta ja ülemal poen.
Pritt on mu nimi ja sitt on mu sisu,
täna on kollane ilm, ja maailm on jätkuvalt nihu.
Just need kaks viimast rida on selle luuletuse pealkiri.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar