sama vikerkaare
erinevad värvid
/ see mõte siis seksuaalkalduvuste teemast. tegelikult sobiks see imehästi kirjanduslikku konteksti... näiteks võiks mõne novelli mingi osa lugeda selline:
Must kurnatud ilmega mees ripub ristil. Tema ees, all maas tõuklevad kümme läikivroosaks raseeritud peanupuga gei-natsi. Natsid skandeerivad segaseid lauseid ning torgivad teda aeg ajalt piikidega.
Järjekordse teritatud plastist torke ajal tunneb mustanahaline nende skandeerimise kakofooniast ära sõnad "neeger" ja "vitulakkuja". Veel uimaselt segaduses, kuid vaikselt mõistab ta oma olukorda.
Mõte naisega linnast eemale kolida ning "oma elu" alustada oli tundunud algusest peale kõhus veidi imelik. Naise laused, et maal on inimesed meeldivamad ja elu rahulikum, äratasid temas ühe vaikse, kuid ähvardava mõtte.
"Maal võib olla aga palju geisid."
Selle mõtte esmakordselt ka naisele sõnastades sai ta vastuseks vaid sädinat, kuidas ta on paranoiline ning mis moodi naise juuksur olevat äärmiselt armastusväärne vanahärra. Nende vestlused sel teemal jõudsid järgmise poole aasta jooksul alati samasse punkti. Halva kõhutunde ja naise sädistamise juurde.
Naisele meeldis mõte elada maal, võibolla oma majaski. Mehele endale oli elukoht suhteliselt teisejärguline, ainult kõhus keeras veidi, kui kõlasid sõnad - "kolime maale".
Mees armastas oma naist ning tema heteroseksuaalne tõmme selle femm-fataali vastu oli võimas - nii, et naine kippus ikka kõike saama, mida ta tahtis - nõnda ka kolimisauto ja suvepäikses tursked mehed tõstma raskeid kaste auto laadurluugile.
Praegu aga tekitab mõte heteroskesuaalsusest ainult pööritust maos. Mees oksendab oma paljale rinnale ning tunneb kuidas maomahl põletab ta lahtiseid haavu. Läbi lisandunud valu saab ta aru, et tema kõhutunne ei petnud teda siis ning ei peta teda ka praegu - maal võib tõesti olla palju geisid, seejuures väga viltu mõtete ja poliitiliste vaadetega homoseksuaale.
Tõrvikuleekide tantsimine roosaks raseeritud peanuppudel ei aita sellele tõdemusele kaasa, vaid pigem kipub segadust ja väsimust tagasi tooma. Väsimus pole seejures paha, sest tema kõhutundel on veel midagi varuks.
"Sa sured täna," ütleb kõhutunne suhteliselt selge ja ükskõikse häälega.
"Miks?"
"Ma ei tea, aga mul on selline aimdus."
"See et... sa siis arvad, et nad... " - mees lihtsalt nõustub vaikselt kõhutundega ja rohkem ei küsi. Kõhutundelt selliseid asju küsida on mõttetu - ta lihtsalt teab mingeid asju. Kuidas ta teab, peab küsima ehk intuitsioonilt, kuid intuitsioon ei kipu eriti rääkima.
Mees vaatab kampa röökivaid natse. Ning mida rohkem ta neid homoseksuaalseid natse vaatab, seda rohkem saab ta aru, et kõhutundel võib väga vabalt väga kuradi õigus olla. Siiski keerleb tal peas paar lootust - üks neist on lootus mõistmisele.
Jah, mõismine ning ta avab suu.
"Poisid, Poisid!" kähistab ta kiilakaks raseeritud noormeestele. "Poisid!"
Üks neist keerab ped, ning käsutab ülejäänud vait.
Mees rögastab ja jätkab kähinal: "Poisid... ma armastan oma naist. Ma armastan teda nagu teie armastate oma vendasid."
Tüüpide roosad näod ainult tumenevad.
"Poisid, ma olen nagu teie, lihtsalt veidi erinev - ma olen inimene. Ma palun teid - me kõik oleme ju lihtsalt sama vikerkaare erinevad värvid!"
Teised vait käratanud gei-natsi näkku ilmub vastikustunnet väljendav grimass, ta võtab hoogu ja lööb midagi ütlemata oma plastist teraga piigi sügavale ristil rippuva neegri rinda.
Mees tunneb, kuidas teravik avaldab survet ta rinnakorvile ning rinnakorv siis järgi andes terale vastu naksatab. Risti ja rippumist unustades tunneb ta, mis moodi süda algavas krambis teraviku kui endasse kutsub ja kallistab. Ta hing jääb kinni ja silmad lähevad tahtmatult suureks. Šokk kustutab valu ja mälu.
Kustutab ka selle teise lootuse.
/Järjekordse teritatud plastist torke ajal tunneb mustanahaline nende skandeerimise kakofooniast ära sõnad "neeger" ja "vitulakkuja". Veel uimaselt segaduses, kuid vaikselt mõistab ta oma olukorda.
Mõte naisega linnast eemale kolida ning "oma elu" alustada oli tundunud algusest peale kõhus veidi imelik. Naise laused, et maal on inimesed meeldivamad ja elu rahulikum, äratasid temas ühe vaikse, kuid ähvardava mõtte.
"Maal võib olla aga palju geisid."
Selle mõtte esmakordselt ka naisele sõnastades sai ta vastuseks vaid sädinat, kuidas ta on paranoiline ning mis moodi naise juuksur olevat äärmiselt armastusväärne vanahärra. Nende vestlused sel teemal jõudsid järgmise poole aasta jooksul alati samasse punkti. Halva kõhutunde ja naise sädistamise juurde.
Naisele meeldis mõte elada maal, võibolla oma majaski. Mehele endale oli elukoht suhteliselt teisejärguline, ainult kõhus keeras veidi, kui kõlasid sõnad - "kolime maale".
Mees armastas oma naist ning tema heteroseksuaalne tõmme selle femm-fataali vastu oli võimas - nii, et naine kippus ikka kõike saama, mida ta tahtis - nõnda ka kolimisauto ja suvepäikses tursked mehed tõstma raskeid kaste auto laadurluugile.
Praegu aga tekitab mõte heteroskesuaalsusest ainult pööritust maos. Mees oksendab oma paljale rinnale ning tunneb kuidas maomahl põletab ta lahtiseid haavu. Läbi lisandunud valu saab ta aru, et tema kõhutunne ei petnud teda siis ning ei peta teda ka praegu - maal võib tõesti olla palju geisid, seejuures väga viltu mõtete ja poliitiliste vaadetega homoseksuaale.
Tõrvikuleekide tantsimine roosaks raseeritud peanuppudel ei aita sellele tõdemusele kaasa, vaid pigem kipub segadust ja väsimust tagasi tooma. Väsimus pole seejures paha, sest tema kõhutundel on veel midagi varuks.
"Sa sured täna," ütleb kõhutunne suhteliselt selge ja ükskõikse häälega.
"Miks?"
"Ma ei tea, aga mul on selline aimdus."
"See et... sa siis arvad, et nad... " - mees lihtsalt nõustub vaikselt kõhutundega ja rohkem ei küsi. Kõhutundelt selliseid asju küsida on mõttetu - ta lihtsalt teab mingeid asju. Kuidas ta teab, peab küsima ehk intuitsioonilt, kuid intuitsioon ei kipu eriti rääkima.
Mees vaatab kampa röökivaid natse. Ning mida rohkem ta neid homoseksuaalseid natse vaatab, seda rohkem saab ta aru, et kõhutundel võib väga vabalt väga kuradi õigus olla. Siiski keerleb tal peas paar lootust - üks neist on lootus mõistmisele.
Jah, mõismine ning ta avab suu.
"Poisid, Poisid!" kähistab ta kiilakaks raseeritud noormeestele. "Poisid!"
Üks neist keerab ped, ning käsutab ülejäänud vait.
Mees rögastab ja jätkab kähinal: "Poisid... ma armastan oma naist. Ma armastan teda nagu teie armastate oma vendasid."
Tüüpide roosad näod ainult tumenevad.
"Poisid, ma olen nagu teie, lihtsalt veidi erinev - ma olen inimene. Ma palun teid - me kõik oleme ju lihtsalt sama vikerkaare erinevad värvid!"
Teised vait käratanud gei-natsi näkku ilmub vastikustunnet väljendav grimass, ta võtab hoogu ja lööb midagi ütlemata oma plastist teraga piigi sügavale ristil rippuva neegri rinda.
Mees tunneb, kuidas teravik avaldab survet ta rinnakorvile ning rinnakorv siis järgi andes terale vastu naksatab. Risti ja rippumist unustades tunneb ta, mis moodi süda algavas krambis teraviku kui endasse kutsub ja kallistab. Ta hing jääb kinni ja silmad lähevad tahtmatult suureks. Šokk kustutab valu ja mälu.
Kustutab ka selle teise lootuse.
/ minu tekste lugedes, on vahel kasuks, kui mõtlete ise sellise jutu tekstile juurde. /
/ teksti lugemise ja ja mõeldud konteksti kõrvale/lõppu tuleb sobitada ka sobiv muusika. selle teksti kõrvale *kuulake* aga seda lugu juutuubist. /
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar