hommikul ärkan ja lähen kapsamaale
kastemärgade peade vahele rassima
võtan lonksu vett ja peedipõllu manu
pealsete vahele töötama
enne lõunat käin läbi veel maasikamaalt
nopin maltsavarre siit ja sealt
laual on leib ja peekonist praad
ning kaevukülm piim otse lehmadelt
leht ja leiba-luusse-laskmise mõnu
keskpäevauudised linnadest kõmu
kuid mulle ei viirastu siin miski muu
kui see kuis pääsu teeb taeva all teed
mu päevane töö toob mind kartulimaalt
kõplaga vehkimast muldamast ka
ning see kuidas pärast ma higiseks saan
tuleb heinamaa vihastest parmudest
siis puhkan
mu videvik päevatöö vaikust on täis
ning õhtune jahedus tiigiskäind nahal
see tassike teed ja küpsis mul näib
et elu must rohkem ei saa ega taha
/ suht sitt kolkaromantika tekst - aga lapsepõlv oli mul suviti umbes just selline /
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar