mõtted sulavad kui lumi
kristall kristalli järel,
suht märkamatult kuni
miskit polegi neist järel.
saatus voolab nagu (ema)jõgi,
tumedalt ja hästi tasa,
vääramatult jää alt läbi,
siis kui näen või kui ka magan.
kevadel sulatab jõgi
nii jää kui lume ta pealt
kas sina mu saatus vist küsin,
kuid kindlalt mu päike, ma tean.
--
su läheduse päikselises lõõmas
sulavad mu mõtted nagu lumi
kristall kristalli järel kuni
keerukust pole järel ja võõras
olen sinuta ka endale ma hommikuni...
/ et sellega sai siis nüüd nii, et kirjutasin siin kolme salmi ja kui nad valmis olid... sai mitte päris see, kui mitte öelda jama, seega kirjutasin kaks sidekriipsu ja oma tegeliku mõtte lihtsalt, otse torust ja uuesti... et hea saaks. /
/ vähemalt bizarr arvas, et sai :) /
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar