surm siin,
surm siberis,
pronksist
saabaste all.
/ riimisin küll, aga rütmides ja loetavaks tehes võiks olla vist nii: /
surm siin
surm siberis,
pronksmiis
meid viis.
/ või lõppu: 'meid sinna viis', 'meid sundis siis', 'meid surmas siis' või hoopiski: //
surm siin,
surm siberis.
pronksmees
meid jeblades
sai kirikule kaaslaseks.
/ seejuures pole ma marurahvuslane, aga meeleolud on osadel meist just sellised ja mälu ning mälestuste järgi õigustatud... /
/ päevakajas pole küüditamisest haisugi, aga agressiooni laibalõhna on ka siin tunda /
surm siin,
surm siberis,
nüüd siis
ka beirutis.
7 kommentaari:
esimene variant, raudselt on esimene parim. või siis pronksiselt parim, aga parim eniveis.
mnjah, otse tulnud asjad on alati parimad... küsimus on nüüd kuidas muuta kõhunäärme tasandil otse tulnud asjade vorm ka selliseks, et iga suvaline naudiks ja isegi rohkem.
nojaa, aga kõhunäärmest tuleb ka ehedus. ja see ongi nauditav. riimi vägistamine oleks kui niigi ilusale tüdrukule jäiga korseti selga ajamine. korsetiga on tüdrukul ebamugav, hingata ei saa, näosta läheb kahvatuks. ja see, et pihalt kolm tolli maha saab, jääb märkamata, kui neiu peale igat kolme sammu ära minestab ja üldse olla ei oska.
riimi vägistamine on tõesti halb... kuid mingi rütmi võiks ikka sisse saada, et oleks lugeda hea... või kui ebamugav, siis peab ka sisu või mõte olema sama ebamugav... mingi kvaliteet võiks olla...
ma mõtlen, et kui panna näiteks minimaalselt, siis tundubki teistele juba äge - jätab lugejale vabadust ja fantaasiaruumi, samuti müstilise mulje, et näe kus ütleb ja nii sürr... aga seda teevad kõik... afanasjev, pehk, ilves... mingi stamp, et mida siis, mida ma otsin, oma väärastunud riimimaitsega? tiimimaitsega, fakk :) ja ussilakast kassikakk...
peaks lõunale minema, peale puhkust esimene tööpäev läheb ilmaga hästi kokku... pilves on.
hehe, mul paistab küll päike. kuigi tahaks pilvi ja augustipadukaid.
ja siin on rütm, rütmil pole häda midagi, pigem tahaks teada, et kuhu asi edasi läheb, et mis sa teises salmis ütled.
ja vaata, kui sa kogud kokku kõigi toredate tuttavate stiilid või nõksud ning ütled endale, et nii teha ei tohi, nii on tehtud, siis lõpuks ei jää endale mitte midagi teha. mina näiteks armastan seda, et kõik teevad must niipalju paremini, et kõigil on oma stiil (olgu siis kasvõi riimivägistus), sest see teeb mu koledat moodi kadedaks. ja kadedus paneb tööle, ilma selleta lähed laisaks. tänagi näiteks, miski surus ühte pea võimatut lugu lõpetama, äkki surus seesama sibeririim. kadedaks ajasid mu, priit, oma väärastund riimimaitsega. (=
näedsa, meelitad kurat
pigem tänan, kurat. tähtaeg oligi kuklas juba.
Postita kommentaar