on hommik ja päike
pärn, lehed, nii roheline,
ehk veidigi lääge,
kuid varjud, on imeline.
rahu on tuuletu,
pääsud, ja varblaste säuts,
sinine, pilvitu,
punastel katustel mjäu...
pärna kõrval on kask,
tead, sel polegi tumedaid toone,
tal puudu on varjude rask,
ta ainult on päikese poole.
/ tegelt on nii, et need riimid tähistavad järgmist mõttekäiku Gaudeamuse hommikusel tunnil: /
on ilus, hommikuses päikeses suvised lehed, ja vilus on tumedad, need samad lehed, aga mustemad, varjumad - nii pakkudes kontrasti.
see kõik on rahulik, mõni säuts, siin või seal, sinine taevas, taamal on pilved ja paistmas üks korterelamu.
jah, mõned korstnad ja punased katused. rahu... ja kask tema kõrval... tal polekski juskui varju, tumedaid lehti seal pimedas pooles... sest lihtsalt nii tihedalt on rüü tal päikese poole...
kas nii mõjuvad ka inimesed vahel?
2 kommentaari:
Mulle see ülemine lulla täitsa meeldis, vahelduseks mõni selline normaalne luuletus, Su ihade ja igatsuste vahepalaks. Aitäh.
einoh... võta heaks
Postita kommentaar