minu nigeeria - garage48 aafrikasse, viisa.

alustasin märkmetega nigeeria ja ghana reisi osas, mida jupi kaupa hakkan siia publitseerima.

---

umbes aasta alguses toimus kontakt google'iga, kes oli garage48'st kuulnud ning neid huvitas, kas garage48 kontseptsiooni võiks viia ka aafrika turgudele. seda enam, et inkubatsiooniprogrammid on aafrikas vähelevinud ja lääne-aafrikas polnud seni toimunud ühtegi sarnast häkkimise nädalavahetust nagu garage48.

google'i huvi oli ettevõtmise vastu suur, motivatsiooniks fakt, et aafrikas on it-talente, aga euroopa mõistes tiimitöö kogemused puuduvad, mistõttu pole maailm siiani kuulnud veel ka aafrikast pärinevatest startup'idest.

mõeldud, tehtud. algatusest kuuldes tulid google'i kõrvale paati ka nokia ja pange nüüd tähele: blackberry. see tõik on tähelepanuväärne, sest lääneturul nii verised konkurendid nagu google, nokia ja blackberry teevad kuradi harva asju koos. meie nigeeria üritusel olid kõik kolm toetajat õlg õla kõrval ja nende sõprus oli suur.

mõtisklesin selle üle, miks muidu mobiilituru suurimad rivaalid aafrikas koostööd teevad. vastus on tegelikult väga lihtne. kui pole turgu mida jagada ja mille pärast võidelda, pole ka konkureerimisel mõtet. nende ülisuurte firmad põhieesmärk täna aafrikas on kõigepealt turg luua, küll pärast jõuab selle nimel ka konkureerima hakata.

nii palju siis sissejuhatuseks. pajatan parem, mis moodi me nigeeriasse ja ghanasse jõudsime ja mida me seal kõike nägime. seejuures õigekirjareeglitele tähelepanu pööramata.

viisa

aafrika missioon muutus minu jaoks järsku väga reaalseks just sel momendil, kui meil kerkis ülesse tõsine probleem nigeeria viisaga.

kuna ragnar oli käinud kuu varem nigeerias ja ghanas läbirääkimisi pidamas ja ürituse toimumiskohti üle kontrollimas, siis olid kõik viisanõuded ja ka selle taotlemise protsess teada. kõik oli suhteliselt lihtne - pass tallinnas asuvasse UK saatkonda ja kahe päeva pärast võid lennata.

nigeerias aga toimusid paar nädalat enne lendu presidendivalimised, millele järgnesid verised rahutusted põhjaregioonides. presidendi vahetumisega muutusid ka kiiresti mõned seadused.

vahetult enne UK saatkonda minemist (9 päeva enne lahkumist) jõustus nigeeria imigratsiooniseaduse muudatus. uue seaduse järgi ei saanud uk saatkond enam meile viisat väljastada - nende protsess oleks võtnud üle kolme nädala - passid oleks saadetud poolas asuvasse nigeeria saatkonda ja peale viisadega tegelemist sealt hiljem tagasi.

see oli paras šokk, kuna lennuni olid jäänud vaid loetud päevad.

ragnar alustas ülikiiret tegutsemist, me otsisime välja kõikvõimalikud kontaktid alates välisministeeriumist, lõpetades eesti konsulaaresindustega erinevates euroopa riikides.

balti riikide kodanike viisadega tegeleb nigeeria saatkond ukrainas. nende vastuvõtulaua neiu oli äärmiselt negatiivse hoiakuga meie suunas - ta keeldus meile isegi kohtumise aegade saadavust valgustamast enne(!) kui nigeeriast pole tavapostiga saabunud saatkonda tähitud kiri, milles on sees meie küllakutsed. faks või email ei sobinud.

kõnedele nigeeria saatkondadele berliinis, stockholmis ja warssavis vastati ühte moodi - teiega tegeleb ukraina.

kohalikud eesti konsulid ja välisministeerium olid ka nigeerlaste paindumatuse osas jõuetud. tunnid kulisid ja teisipäeva lõunast, mil meil see probleem tekkis, sai märkamatult neljapäeva hommik, mil meil jätkuvalt lahendus puudus ja lennuni oli jäänud 6 päeva. nende päevade sisse jäid nädalavahetus ja 2 päeva nigeeria riigipühasid, kui konsulaaresindused ei töötanud.

selge oli, et lahenduse peab leidma veel neljapäeva jooksul ja lahenduse realiseerima reedel, või muidu jäävad Garage48 üritused Lagoses ja Accras toimumata.

sel hetkel neljapäeva hommikul jäi lisaks meie taburett ka ühe jalata, kuna ragnar pidi lendama silicon valley'sse kohtuma paul grahamiga y-combinator'ist (maailma vingeim startupi inkubatsiooniprogramm silicon valley's).

ragnar jättis kergelt paanilises segaduses mulle oma passi ja jooksis lennukile - mis tähendas, et ta oli 12h off-line ja mina võtsin viisa osas lahenduse otsimise üle.

kogu protsessi vältel suhtles meiega üks äärmiselt hea ja abivalmis välisministeeriumi ametnik. vaatamata sellele, et ta meie probleemi ise lahendada ei saanud, oli ta igate pidi toeks ja andis head nõu.

töö käigus koorus mõte helistada nigeeria saatkonda stockholmis ning uurida võimalust, juhtumisi järgmisel päeval stockholmis olles (muud põhjust mul stockholmi minekuks polnud), saatkonnast läbi minnes, et viisa teha.

mõeldud, tehtud. valmistasin kõne peas hästi ette ja selle käigus turgatas mulle pähe, et mul võib olla üks trump kaart varukas - nimelt välise nokia konsultandina on mulle tehtud nokia visiitkaardid.

võtsin kõne nigeeria saatkonda:

- hello, this is priit salumaa from noKia corporation, i'm tomorrow in stockholm - could i come and make a visa. i have to fly very soon, the next thursday to lagos, nigeria.
- yes sir
- wonderful. i'm only for one day in stockholm, can you make it with one day?
- do you have all necessary documents?
- I think I should have, yes.
- you need an express visa. you need to pay extra 200 krona. please bring your documents before 11 o'clock.
- ok, no problem, i'm a citizen of european union holding estonian passport - is that an obstacle?
- no, sir.
- ok, wonderful!
- please bring your documents before 11 o'clock.
- will do, before 11 o'clock. have a nice day!
- good day sir.

sellepeale bookisin ma kohe estonian-airi piletid järgmiseks päevaks stockholmi ja tagasi ning võtsin saatkonna leheküljel asuvad viisanõuded täpsemalt ette.

avastasin, et äriviisa puhul on vaja vähem dokumente, kui turismiviisa puhul.

õuduseks avastasin ka, et mul puudusid isegi digitaalsel kujul küllakutsed - meie kohalik kontakt polnud jõudnud nende skanneeritud versioone meile saata.

samuti avastasin, et mul pole ragnari kollast vaktsineerimise passi, rääkimata tema poolt täidetud ja allkirjastatud viisa taotluse ankeedist.

kõhu alt läks külmaks.

esimene asi oli lahendada ära küllakutse.

selles osas avastasin, et kohalikud kaks organisaatorit polnud on-line, ei vastanud oma emailidele ja samuti puudusid mul nende telefoninumbrid, kuna olime suhelnud nendega skype'i teel. saatsin paar kiiret emaili sooviga saada asap küllakutse skänn oma mailile.

otsustasin, et seda probleemi tuleb lahendada töötades korraga kolmel suunal. võtsin kõned lagos resource centre'isse, kus vastajad ei saanud mu murest aru, ning kui said siis suunasid edasi oma ülemuse poole, kes polnud kohal. peale 5 kõnet ja tundi aega sain ma neilt vähemal lubaduse, et mulle küllakutse saadetakse.

ütlen ette - nende lubadus jäi täitmata. ingliskeelsed sõnad urgent ja now ei tähenda seal sama mis pakiline ja kohe eesti keeles. alles järgmisel päeval tuli sealt vastus, et kallikesed, te pole meile ettemaksu teinud ja me teile mingeid dokumente ei saada, ja üldse, ettemaksuta ei loe nad ka meie broneeringutki kehtivaks.

ettemaks nigeeriasse kuhugile - ei.

kolmanda suuna ideena tuli mulle pähe maailmapank - sest vaid mõne päeva eest oli ragnar rõõmsalt ühelt jalalt teisele hüpanud ja kuulutanud, et maailmapank tahab meie ettevõtmist samuti toetada. otsustasin kohe tema kontaktile küllakutse osas kirjutada. mida aga mul polnud, oli see kontakt.

õnneks oli ragnar kandnud kontakti e-maili aadressi pipedrive'i. sellele saatsin ka kohe emaili palvega, millele minu üllatuseks vastati 5 minutiga. vastus oli äärmiselt abivalmis - jah, kohe saate, kellele adresseerida, mis tekst.

vastasin talle ja poole tunni pärast helistati mulle juba washingtonist, maailmapanga peakontorist sooviga teada, mis on mu tiitel kas Mr või midagi muud, et kiri oleks ametlikuma tooniga.

seega olid neljapäeva õhtuks kell 6 mul käes kaks kutset, üks maailmapangast ja teine franciselt - meie aktiivsemalt kohalikult organisaatorilt, kuna ka tema oli on-line'i jõudnud.

kutsed käes, sõitsin bussiga tallinna, ragnar maandus samal ajal san franciscos. kuna olin saatnud talle paar juhendavat sms'i, jooksis ta kohe otsima kohta, kus saaks faksi ja printerit kasutada, et faksida mulle täidetud viisataotlus.

lauri let's fox'ist leidis ragnari vaktsiinipassi ragnari kontori laualt. meie hea ingel välisministeeriumist ajas samal ajal välja eesti saatkonna faxinumbri ja saatis ragnarile.

öösel kella kahe paiku sain magama ja kella viie paiku liikusin lennukile, kell 8 maandusin stockholmis, võtsin kiirrongi kesklinna, takso eesti saatkonda. kus hetkeks tervitati mind segaduses: "ja kes te olete", õnneks jõudis sinna ka samal ajal kohale meie välisministeeriumi inimese selgitav email.

sain kohe meie konsuli jutule - suurepärane ja abivalmis inimene.

pean ütlema ausalt, et siiani ma polegi ühtegi eesti konsulaarametnikku kohanud, kelles kunagi pettuma oleks pidanud. ilmselt valitakse nendele ametipostidele inimesi väga hästi.

saatkonnast sain ragnari faksi ja sellega olid mul kõik dokumendid koos. samuti sain saatkonnas id kaardiga ära teha makse ragnari viisa eest ja ka ülekande kinnituse välja printida.

kui küsisin konsulilt
- kaugel see nigeeria saatkond on?
kummardas ta aknast veidi välja ja osutas vaid paar maja edasi.
- seal, tolle prügikonteineri kõrval.

seadsin kohe sammud samas suunas.

nigeeria saatkonnas, ükskõik kellega rääkides, sirutasin terekäe tutvustasin ennast: "Hi my names is Priit Salumaa from Nokia Corporation," surudes kätt, andsin visiitkaardi ja jätkasin, "how are you doing sir/madam?"

sellise sissejuhatuse peale kippusid asjad sujuma ja muidu takistavad küsimused hajuma. dokumendid sain üle antud - ka ragnari omad. tädi vastuvõtu lauas võttis vahepeal telefonikõne vastu ja rääkimise ajal ei vaevunud isegi sügavamalt süübima ragnari signatuuri viisataotluse peal.

nii sain ma dokumendid sisse antud ja mind oodati kella kolmeks päeval tagasi. läksin ühte internetikohvikusse oma aega ootama, olles samas veidi närviline. paberid olid süsteemi sisenenud, aga viisat mul veel polnud.

veidi enne kella kahte sain ma ka kõne, kus tõstatati ukraina saatkonda minemise teema ülesse - selle parreerisin järgmise nädala kohtumistega helsingis ja lubasin kohe isiklikult kohale tulla.

saatkonda jõudes oli pulss üleval ja ärevus nahavahel, edasi läks kadalipp läbi erinevate inimeste, kellel oli kas ebamugav või siis vaenulik ilme näol. välja pidin jagama kokku 5 trumpkaarti ja olukorda selgitama.

ootamist oli omajagu vastuvõtu ruumis - kokku 56 minutit, mille vältel sirvisin saatkonna ajakirja, mis oli pühendatud skandinaavia ja nigeeria suhetele, erinevad põhjamaade suurettevõtete nimed pikitud investeeringuid puudutavatesse artiklitesse. visiitkaardi olulisus sai mulle üha selgemaks.

lõpuks nägin ma silmanurgast juba meie passe kellegi käes. järgmine inimene ütles, et ma pean ootama veel. härra lazarus tahavat minuga rääkida... aimasin halba ja ootasin veel 10 minutit.

seejärel kõndis sama mees minu juurde tagasi, ütles, et mainit härral pole siiski aega, sirutas mulle passid ja soovis meeldivat reisi.

viisad olidki käes.

ära läksin võidutunne suus ja kodu ootamas tartus.

---

moraal

isegi kui on selge, kuidas asjad toimivad, ja aega tundub olevat piisavalt, peab aafrika puhul kriitiliste asjadega tegelema absoluutselt esimesel võimalusel.