isadus
on ikka suht uskumatu
kogemus iseeneses
väga eriline
tõsiselt
muutused toimuvad
mu sees
piisava kiirusega
et tajuda neid
ma saan aru
tajun iseennast
olen muutund
mis suunas ja kuidas
osa on tekstides
aga
kõike ei oska ma
sõnastada
näiteks see
et pole elus
sellist heldimust tundnud
kui last vaatan
- reaktsiooni tugevus
viitab ilmselt
ajukeemia muutustele
ning see
et protsess on vaevalt
paari päeva küsimus
hirmutab
ja võimendab nihet
võimaldab
selgemalt tajuda
muidu ei märkaksi
selliseid asju
ikka väga sürr
- mu silmad on taas
veidi avanend
/ seejuures: "kui last vaatan" - sellesse ritta pole vaja lisada sõna "oma", sest teiste inimeste laste osas ma midagi sellist ei tunne, polegi vist eriti kunagi tundnud. lapsed on üldiselt pigem lihtsalt naljakad või huvitavad, aga mitte heldimust tekitavad inimesed. /
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar