Valu südames mul keeb,
nii laulus reas on sõnad,
see riimit tõde põleb sees,
on valuokas kõva.
Ta kindlalt süda veristab,
ei paindu terav astel,
sult armu otsin, helistan,
ei leia, kukun astelt.
Ma armastan vist jälle tühja,
ja kaduvikku igatsen,
taas saatus astla võtnud lüüa,
tuksuvasse lihasse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar