eile oli mu sünnipäeval emo ema ehk siis vanaemo.
lisaks astusid veel läbi: emolendur, emontsipeerunud üksikemo, lihtsalt üks emone, emokas, asendusemo, sõduriemo ning sõduriemode ühenduse esiemo isiklikult (tal oli midagi metallsõduri kohta öelda), kõiki ma ei näinudki aga Asko märkas veel nii mõnegi läbi lipsamas.
'emo on kajaka juures'... igatahes mõtlesin ma... et tegelikult on laulud emost ja üldse ka eesti kirjandus kohati suht emoorienteeritud, ilmselt on siin tegu mingi oidipusekompleksi vormiga...
emo, sinust ongi see laul, lihtne ja armas see viis... ning miks seda sõimusõnana kasutatakse? ma ei tea... sest depressiivsus ja melanhoolsus, nagu ka suitsiidid ja alkolembus on ühele tüüpilisele eesti emole ju väga loomupärased... tegelikult üldse eestlasele, nii et 'olen emo!' peaks olema vastupidiselt midagi uhkelt kõlavat nagu 'kombainerlüpsik' seda omal ajal oli... või nagu veidi hiljem hüüti ja seoti midagi üüratult mehelikku ja üllast nagu isa-maa meile kõigile armsa emokeelega.
nii et kallid pihku homsel emodepäeval ja kõik emode juurde - nad väga armastavad kallisid ja tahavad teid ikka näha.
või siis vähemalt helistage emole.
/ ilgelt palju lolli juttu /
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar