krampislõugne kisendus
on täeisti hääletu,
sest tühjus on kopsudes
ja vaikus on vaakum.
igikestev pimedus
on külm siin ja valus
ning tähtede värelus
on puudu ja kustund!
kangelase kangestus
mu kontsentriline vihur
see ammune lähetus...
mu enese lollus ja saatuse vigur.
/ teeme miniatuuri, mitte et see sellest möginast parem nüüd saaks... tglt... esimene salm on ju täitsa pandav... muide, ulmekad mõjuvad aga ka ilma kirjutamiseta. /
pimedus
vaakum
värelus
puuduv
kisendus
hääletu
kopsudes
vaakum
/ või... tegelt ega see miniatuurgi nüüd nii halb saanud... muidugi mingile eepilisele kosmoseodüsseiale jääb alla, kuid sellegipoolest võiks seda miniatuuri peast teada iga ilmaruumi eksinud kosmonaut, kel varustuseks vaid skafander, kel hapnik kohe otsa saab ja mitte kusagil pole ühtegi tähte, planeeti, kuud, asteroidi või isegi kosmilise tolmu kübet näha... et vot siis ongi aeg käes - viimane mõte, mida kivisse ilmselt ei raiuta. /
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar