Kratsid silmad peast välja,
keha lõhud küüntega,
lõhestades mäda välja,
süda läinud roiskuma.
Su keha heidab mürgid seest,
sees miskit surnud mädanev,
ta ise hoolitseb su eest,
aab mõistust öökma, hädale.
Sa hoiad valest asjast kinni,
see arm on surnud hirmsal moel,
ta jättis sind ja ajab ringi,
on elu see, mis tegelt loeb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar