kolmapäev, august 24, 2005

midagi imelikku ... tõesti

jooksed, sa jooksed, ja lendad,
sa tõttad ja tormad ja unustad enda,
sa laulad ja sihid, jätteski kõik maha,
sa lähed ja rihid läbi kui vahast.

Sest sa teed ja tahad, vahel puhkad,
võttes tempo pealt maha... rahuned maha...

Ja jälle jooksed, karmus meeltes,
sest valu on loome, kui purustad seinu või teid,
kui tormad eesmärgi poole,
Kõik möödub ja lahtub su taga kui keeristes tuul
pühib tolmu rusudelt maha, jättes liivasse peidetud luud,

ei vaatagi taha, sa lihtsalt lendad ja pilastad noaga kehi ning pekke,
su nägu täitub kurjast irvest ja särk täis saab veriseid plekke,
sa lendad ja tormad, võttes endaga vähe,
sest sinna kus lähed, on asjadel tühine hind....

sa lähed.

lihtsalt järjekindlalt ... tulevik silmis...

sa lähed.

Kommentaare ei ole: