kas mäletad kuis nooremana,
sa vaatasid mind ime pilgus,
kuis ühel peol poolkogemata
me suudlus sündis valgusvihus.

kuis pärast tolle nari peal,
me kallistustes kuumad kehad,
kuid möödus öö ja päeva peal
ma kaineks sain, no mis seal teha.

nüüd vanemana, nähes sind,
mõtlesin, et oi sa kurat,
kuis võis mul olla kinni silm,
et sind ei näind, ei näind, mu jumal.

kuid ammu jahtund on su tunded
mu täna kuuma keha vastu,
jääb mõte vaid ja kustund huuled
ning mälestus ei anna asu.


/ et midagi ausat ja ilusat siia muidu ausa... ja ehk mitte nii ilusa keskele /