terve see linn on sinu
ning sinu kontorite akendest
paistab iga su tänava panoraam.
kõik need inimesed on sinu -
see käru lükkav naine, iga imik,
surev taat ja naeratav tudeng,
iga hingetõmme selles linnas on sinu.
jõgi on sinu, sillad ja rentslid,
see lõhn on sinu ja su vaim
elab igas pargis, tänavas ja majas,
iga linlase hinges, tolmus ja ojas, mille sünnitab suvine äike
/ viimase rea modimisel aitas vahur ja kritiseeris aapo - vaata kommentaare :P /
---
ja midagi reaalset:
tartu musumäe trepp, keset pulmakõrghooaega.
4 kommentaari:
vahur aitas küll, aga putsis on ikkagi.
tegelikult teeb see sinu viimase-rea-sündroom murelikuks. nahhui peab pidevalt häid luuletusi lõpus persse keerama? riimimine, ja eriti just sarnaste sõnade, nagu majas-ojas, on ilma vähegi luuletundlikus inimeses okserefleksi tekitamata suht kõrge pilotaaž, soovitan sul rütmi juurde jääda.
mnjaa, karm komm.
huvitav on see, et ma maja/oja riimi tegelikult ei otsinud/märganud.
ma mõtlen veel selle viimase rea peale.
päris esialgses variandis olid aga kaks rea alternatiivi sellised: (st esimene, mis tuli otse ja jäjrest kirjutades ning selle alternatiiv, mis tekkis siis kui mulle tundus, et esimene variant on kuidagi imelik)
1. iga linlase hinges, tolmus ning nendes toomelt voolavates ojades, mis tekivad suvel sinu äikeste käigus.
2. iga linlase hinges, tolmus ja ojas mis, mis tekib suvise äikese käigus.
Siin häirib aga lisaks muule ka see, et sisse tuleb kontorikeel: "käigus".
igatahes tänud tähelepanupööramast :)
viimane rida mille peale aapo prõõkama hakkas oli see:
iga linlase hingest ja toomelt voolavas äikeseojas.
Postita kommentaar