eile sadas vihm mu mantli viis kilo raskemaks,
niiske kananaha ihule ja homse nohu ninna.

eile sadas vihm mu südame sopid vett täis,
sest hing oli lahti ja vaatas otsivalt ülesse.

eile sadaski ju vihm mu tajudesse sügise,
mu nahale ja pea sisse, lauale ja pinalisse.

eile sadas vihm ja pani mu talve ootama,
et see niiske pruunikarva jahedus kord mööduks.

et saabuks midagi, kus mu mõte ei liigu,
midagi, kus kõik on tuimaks, rahulikuks külmund.