ta jalgade astudes lirtsus pori, nii piisavalt vedel, et mitte kinni jääda, kuni pahkluudeni.
eesti sügis näitas oma tõelist nägu. need lehed, mis oleksid pidanud olema kollast ja ehk isegi kommunismipunast värvi, olid vaid kanapasahallid, sellised nagu porigi. seeee vedel, nagu nõukogudeaegsete sigade söök sigalas, ainult, et külm.
kuradi külm.
nii külm, et ta jalad olid ammu juba tulitavalt tuimad ta aju jaoks. siit oli tulemas tõsine külmetus, kui mitte tripper, sest see tänavalibu, keda ta varemete vahel kürvaga kostitas, ei tundunud kuigi... vooruslik ja puhas. ilmselt polnud ta sauna ja vihta juba vähemalt kolm aastat näinud.
ta astus veel kolm sammu ja pistis kämbla kubeme juurde, et tappa üks täi, mis oli litsi kubemekarvadelt tema omadele eksinud. vitt, oli ta ainus mõte.
naljakas oli, et kunagi tundus tema jaoks ainuke tõsine probleem see, kuidas tunda kaasa tollele tibile, kelle ta sõber koju tõi ning kes siiralt lootis, et kodus ootab ees voodi, tekk, korralik piisav kepp ning siis ehk hommikul isegi hommikusöök, võibolla võimalik suhe...
ees ootasid aga kõik tüübi sõbrad, paar põlvedeni rindadega tema enda 'kakskümmend aastat hiljem' tulevast mina ning tõsine läbu ning siis, enne 'kle ma vist lähen koju' lauset, grupiviisiline vägistamine.
praegu olid need juba ähmastunud pisiasjad, praeguseks oli ta õppinud mõtlema ise-endale ja ainult ise-endale.
praegu olid ta muredeks: see sitane sügis, võimalik suguhaigus ning kust saaks kiiresti toobi kuuma tumedat porterit.
viimast ta teadis, et ei saa, aga loota võis ikkagi, kuigi isegi lootus ei muutnud ilma soemaks.
siis tal plahvatas ja mitte erootiliselt, et tal oli veel üks nilbikust ja lipitsejast sõber. tüüp, kes teda kunagi tõsiselt fännas, pildistas ning imetles, siis kui ta veel veidi populaarne oli. võinoh, olles nüüd aus, päris kuum oli, sest enamus kunstikooli teise, esimese ja soenduskursusi omi olid temast sõna otseses mõttes niiskes sillas.
need ajad olid möödas, kuid sõber oli alles.
sõber oli küll veel vaid vana, kopse välja köhiv professionaalne käsikiimleja, kuid reaalselt olemasolev ja tal oli üürikas, üks hallitusest haisev ja niiske, kuid siiski täiesti soe keldriboks annelina ühe korrusmaja keldris. soe oli seal seetõttu, et keskkütte torud jooksid mööda seina ja isolatsioon oli rebitud neilt juba 90' keskel. rebisid punkarid, kes seda boksi oma punkriks pidasid.
punkarid tapeti seal kõik hunniku jõmmide poolt, lihakirvestega, lihtsalt naljaviluks. pruunid pritsmed olid siiani boksi seintel.
neid torusid ei kaetud kunagi enam, sest keegi ei tahtnud boxi siseneda. sõber sai selle just seepärast üürile, ning seda omakorda vaid kolme majaesise sita, pori ja lumerookimise eest nädalas.
sinna ta oma sammud seadiski, sest toomemäe varemetest, sügisest nendel küngastel ja võimalikust suguhaigusest sai tal kõrini. tõsiselt noh.
jõudes Uue Uue Tartu kaubamajani, mis laius üle vana kaubamaja, üle uue kaubamaja, üle turuhoone ja uue vanemuise, üritas ta bussipeatusest bussi trügida... kodutud peksid ta sealt välja, sest ta oli teada tuntud, pervar ja pahanduste tekitaja. kodutute meelispaik, köetud ja automatiseeritud ühistransport teda ei oodanud.
'nahhui mul neid vaja' mõtles ta ja pidades ennast nendest täidest paremaks, kõndis jala anelinna... jällegi mööda veeta, kuid porist jõepõhja ning soistunud anne kanalit.
seda oli raske uskuda, kuid teda olid alati kannustanud masohistlik soov rokkida, olgu siis aluspükste väel või pohmas peaga burksi imedes, või sittudes, peaasi, et tuli purinal, rokkides.
nii praegugi, ta lihtsalt läks, samme polnud kuulda, vaid ühtlast lirtsumist ja nina eesmärgikindlat luuserlikku nohisemist. veel pool tundi ja ta on kohal. nii selget eesmärki polnud ta juba kolm päeva omanud. kolm päeva tagasi üritas ta avada veel suurema meelekindlusega konservikarpi, nühkides maha selle servades asuvadi plekivaltse vastu telliskivi seina. täna ootas teda, soe niiskus ja ehk isegi võibolla midagi juua. ja soov juua saada oli vaat ehk suuremgi, kui noid ligaseid räimi tomatis imeda.
imes ta mitte ainult seetõttu, et teda põlgasid isegi kodutud, vaid seetõttu, et ükskord ühe nn. tegija naist trukkides, sai ta veel koituse ajal tolle sõpradelt nii kõvasti peksa, et alles oli tal vaid üks hammas ja seegi pimesooles.
täna saab aga võibolla klõmmi keldriboksi rotipasast aetud samakat ja võibolla veel midagi :)
nii ta läkski ja muud tal mõttes polnud, kui...
eesti sügis näitas oma tõelist nägu. need lehed, mis oleksid pidanud olema kollast ja ehk isegi kommunismipunast värvi, olid vaid kanapasahallid, sellised nagu porigi. seeee vedel, nagu nõukogudeaegsete sigade söök sigalas, ainult, et külm.
kuradi külm.
nii külm, et ta jalad olid ammu juba tulitavalt tuimad ta aju jaoks. siit oli tulemas tõsine külmetus, kui mitte tripper, sest see tänavalibu, keda ta varemete vahel kürvaga kostitas, ei tundunud kuigi... vooruslik ja puhas. ilmselt polnud ta sauna ja vihta juba vähemalt kolm aastat näinud.
ta astus veel kolm sammu ja pistis kämbla kubeme juurde, et tappa üks täi, mis oli litsi kubemekarvadelt tema omadele eksinud. vitt, oli ta ainus mõte.
naljakas oli, et kunagi tundus tema jaoks ainuke tõsine probleem see, kuidas tunda kaasa tollele tibile, kelle ta sõber koju tõi ning kes siiralt lootis, et kodus ootab ees voodi, tekk, korralik piisav kepp ning siis ehk hommikul isegi hommikusöök, võibolla võimalik suhe...
ees ootasid aga kõik tüübi sõbrad, paar põlvedeni rindadega tema enda 'kakskümmend aastat hiljem' tulevast mina ning tõsine läbu ning siis, enne 'kle ma vist lähen koju' lauset, grupiviisiline vägistamine.
praegu olid need juba ähmastunud pisiasjad, praeguseks oli ta õppinud mõtlema ise-endale ja ainult ise-endale.
praegu olid ta muredeks: see sitane sügis, võimalik suguhaigus ning kust saaks kiiresti toobi kuuma tumedat porterit.
viimast ta teadis, et ei saa, aga loota võis ikkagi, kuigi isegi lootus ei muutnud ilma soemaks.
siis tal plahvatas ja mitte erootiliselt, et tal oli veel üks nilbikust ja lipitsejast sõber. tüüp, kes teda kunagi tõsiselt fännas, pildistas ning imetles, siis kui ta veel veidi populaarne oli. võinoh, olles nüüd aus, päris kuum oli, sest enamus kunstikooli teise, esimese ja soenduskursusi omi olid temast sõna otseses mõttes niiskes sillas.
need ajad olid möödas, kuid sõber oli alles.
sõber oli küll veel vaid vana, kopse välja köhiv professionaalne käsikiimleja, kuid reaalselt olemasolev ja tal oli üürikas, üks hallitusest haisev ja niiske, kuid siiski täiesti soe keldriboks annelina ühe korrusmaja keldris. soe oli seal seetõttu, et keskkütte torud jooksid mööda seina ja isolatsioon oli rebitud neilt juba 90' keskel. rebisid punkarid, kes seda boksi oma punkriks pidasid.
punkarid tapeti seal kõik hunniku jõmmide poolt, lihakirvestega, lihtsalt naljaviluks. pruunid pritsmed olid siiani boksi seintel.
neid torusid ei kaetud kunagi enam, sest keegi ei tahtnud boxi siseneda. sõber sai selle just seepärast üürile, ning seda omakorda vaid kolme majaesise sita, pori ja lumerookimise eest nädalas.
sinna ta oma sammud seadiski, sest toomemäe varemetest, sügisest nendel küngastel ja võimalikust suguhaigusest sai tal kõrini. tõsiselt noh.
jõudes Uue Uue Tartu kaubamajani, mis laius üle vana kaubamaja, üle uue kaubamaja, üle turuhoone ja uue vanemuise, üritas ta bussipeatusest bussi trügida... kodutud peksid ta sealt välja, sest ta oli teada tuntud, pervar ja pahanduste tekitaja. kodutute meelispaik, köetud ja automatiseeritud ühistransport teda ei oodanud.
'nahhui mul neid vaja' mõtles ta ja pidades ennast nendest täidest paremaks, kõndis jala anelinna... jällegi mööda veeta, kuid porist jõepõhja ning soistunud anne kanalit.
seda oli raske uskuda, kuid teda olid alati kannustanud masohistlik soov rokkida, olgu siis aluspükste väel või pohmas peaga burksi imedes, või sittudes, peaasi, et tuli purinal, rokkides.
nii praegugi, ta lihtsalt läks, samme polnud kuulda, vaid ühtlast lirtsumist ja nina eesmärgikindlat luuserlikku nohisemist. veel pool tundi ja ta on kohal. nii selget eesmärki polnud ta juba kolm päeva omanud. kolm päeva tagasi üritas ta avada veel suurema meelekindlusega konservikarpi, nühkides maha selle servades asuvadi plekivaltse vastu telliskivi seina. täna ootas teda, soe niiskus ja ehk isegi võibolla midagi juua. ja soov juua saada oli vaat ehk suuremgi, kui noid ligaseid räimi tomatis imeda.
imes ta mitte ainult seetõttu, et teda põlgasid isegi kodutud, vaid seetõttu, et ükskord ühe nn. tegija naist trukkides, sai ta veel koituse ajal tolle sõpradelt nii kõvasti peksa, et alles oli tal vaid üks hammas ja seegi pimesooles.
täna saab aga võibolla klõmmi keldriboksi rotipasast aetud samakat ja võibolla veel midagi :)
nii ta läkski ja muud tal mõttes polnud, kui...
ta jalgade astudes
lirtsus pori,
nii piisavalt vedel,
et mitte kinni jääda.
lirtsus pahkluudeni,
kuni see sitane jälkus,
see sügise roojus,
see soojuse puudus,
see päevade loojus,
mis kui oodatud kalev
ei jõudnudki koju.
/ leidsin ühe teksti nädalavahetusest /
1 kommentaar:
ootan järge!:)
Postita kommentaar