vahel ma vingun, et elu on igav,
vahel vingun, et hale või saamatu,
vahel, et kirjutan sitasti
või et puudu on geeniust,
energia on otsas.
nagu kukk põhimõtteliselt,
kes nokib tatti,
raputab pead ja nokib edasi.
sama tsükkel uuesti ja uuesti.
kordudes,
ühes ja samas päevas
ja nii ongi, et muutmata suhtumist
vaid vingun ja teisedki näevad,
kuigi mu enda on teha,
kuidas see päev
edasi läeb.

---

viin parem naise välja :)
sest päike paistab,
tuuleke paitab
ja tartu pole haige,
ei täna ega homme.