see on muinasjutt nõiast ja teatrijuhist.
---
elas kord nõid, kes vihkas südamest teatrit
eriti vihkas ta ühte lendavat teatrit. selles teatris oli väga kuulus teatrijuht ja seal esines üks veel kuulsam näitleja.
tütarlaps näitlejanimega lumivalguke.
---
juhtus nii, et kord, ammustel aegadel, kui nõid veel teatrit ei vihanud ja kui lendav teater alles väga uus oli, tahtis ta sinna teatrisse minna.
see teater oli midagi enneolematut.
kõik tahtsid sinna minna, kuna maailm polnud varem lendavat teatrit näinud ning sinna sai minna vaid lendavate vaipade või kuumaõhupallidega.
mõned väga visad said teatrisse ronida mööda köisredelit, mis oli nii pikk, et ronima pidi mitu päeva.
kõik teatriskäinud rääkisid kogemusest väga suurte ja kõlavate sõnadega. kiitsid selle teatri uudsust ja uskumatut lavastaja ja näitlejatööd.
---
kuulduste peale tahtis ka nõid sinna minna.
ta võttis oma luua ja lendas selle seljas teatrisse.
teatriukselt aeti aga nõid tagasi. teda ei lastud sisse, kuna ta polnud piisavalt viisakalt riides.
ta nimelt oli tulnud oma igapäevaste veidi kortsus riietega ja teatri uksehoidjale see ei meeldinud.
kui nõid kõva häälega vanduma hakkas ja tahtis uksehoidjat sajatama hakata, kutsus too turvamehed ja üheskoos viskasid nad nõia lendava teatri serva pealt alla, maa poole.
nõid sai napilt oma luuast kinni nii, et jõudis ühes tükis maale tagasi.
ta vihastas veel rohkem, läks näks näost roheliseks, sest kampsun oli tal punane.
nõid vandus kibedat kättemaksu.
----
ta uuris mitu aastat lendavat teatrit oma pikksilma ja kristallkuuliga eemalt.
ta pidas veel mõned aastad kurja plaani, kuni see plaan valmis sai.
seejärel asus ta oma plaani järgi tegutsema.
esmalt sajatas ja sidus ta kokku suure pundi hästi tugevaid ja keerulisi loitse, mis lendava teatri võlumootori perutama pidid panema.
seejärel sepistas ta kuhja viskenuge, millega lendava teatri võlumootori külge kinnitatud köied läbi lõigata
ning seejärel nägi ta pikalt vaeva loitsuga, mis tuuled ja vihmapilved ebaloomulikult käituma paneks, et tekitada taevases laotuses kuhjaga segadust.
---
kõik need valmis ja suurtesse kottidesse seotud, hüppas ta oma luua otsa ning kihutas ühel päikselisel päeval lendava teatri poole.
teatris oli just etendusejärgne pidu käimas. lumivalguke ja teatrijuht nautisid austajate tähelepanu ja vahuveini.
---
kui teater nõia silmapiirile ilmus, lasi ta lahti tuulte ja pilvede loitsud.
esmalt tabas teatrit välk selgest taevast, sellega koos saabusid tuuled, mis keerutasid ümber teatri nii, et see taevas kõikuma hakkas.
sähvisid pilved, mis piitsutasid teatrit vaheldumisi vihma ja välgulöökidega. vahel hüppasid pilved päikese eest ja pimestasid publikut ja näitlejaid päikesevalgusega.
nõid lendas kui püssikuul teatri alumise külje alla, kus asus seal ringe tegema nii, et teatri keskpunkt talle alt poolt hästi näha oli.
sealt paistsid teatri võlujõul töötav mootor ja köied, mis mootori teatri külge aheldasid.
ta asus oma viskenuge loopima. iga nuga läbistas ühe köie.
kuid mootor oli veel paigas ja teater pidas vastu, kõikudes ohtlikult ikka veel mässavas taevas.
seejärel lasi nõid kotist lahti loitsud, mis panid teatri võlumootori kohutaval kombel perutama.
mootor hakkas köhima ja luksuma. ta rebis end vasakule, paremale, ülesse ja alla. mootor üritas teha ringe ja rebis kõik ülejäänud, ka hästi peidetud köied puruks, mis teda teatri küljes hoidsid.
ta põgenes paanikas taeva poole ja teater hakkas alla kukkuma.
---
ümberringi valitses täielik pimedus vaheldumisi välgulöökidega. mässasid vihmahood, rahe ja meeletult tuhisev tuul.
teater ise ja kõik selle külalised olid hirmust kanged ja šokis.
kui teater taevast langema hakkas, minestasid paljud.
lumivalguke komistas ja kukkus üle serva alla.
imekombel kukkus lumivalgeke nõia nina eest läbi nii, et nõial oli vaid käsi vaja välja sirutada ja tal natist kinni nabida.
nõid lendas lumivalgukesega koos kiirelt kodupoole ning teater kukkus tema selja taga taevast mürinal alla.
---
nõia plaan oli nii põhjalik, et teatrist ei jäänud midagi järgi. see kukkus vastu maad puruks.
nõia plaan oli nii põhjalik, et keegi ei saanudki aru, mis toimus ja ei saanud ka aru, kes selle kohutava õnnetuse põhjustas.
nõia plaan oli nii põhjalik, et paljud ta vihavaenlased said otsa, kuid paljud jäid ka terveks.
---
kui nõid koju jõudis, pani ta lumivalgukese oma maja sügavasse keldrisse kinni.
nii tekkis tal mõte, et nüüd hakkab lumivalguke ainult talle esinema ja teatrit tegema iga päev enne õhtusööki.
kuid selle kõigega polnud nõia kuri plaan veel läbi.
---
teatrijuht jäi õnnetuses ellu ja hakkas ennast süüdistama ning tundis ennast seepärast topelt halvasti.
see oli nõia plaani järgi.
kuid teatrijuht polnud ka rumal mees. ta asus väga põhjalikult uurima, kes sellise kuritööga võis hakkama saada.
kui ta hakkas kõiki ümbruskonna nõidasid ükshaaval küsitlema, sai nõid aru, et käiku tuleb lasta tema plaani viimane osa, mida ta küll palju hilisemaks tahtis jätta. muidu võib tõde välja tulla.
---
ühel õhtul viis ta rohelise mütsi ja punase kampsuniga austajannaks maskeerituna teatrijuhile õuna ning väikese kaardi, mille peal oli kirjas: "Ma tunnen teile südamest kaasa."
teatrijuht võttis kingi vastu ning heldimuspisaraga silmas hammustas õunast suure tüki.
õun oli aga mürgitatud.
teatrijuhil jäi õun kurku kinni ja ta suri jala pealt.
nõial hakkas millegipärast külm, ta pani salli ümber õlgade ja asus kodupoole, kus varsti pidi talle sügavas keldris esinema hakkama lumivalguke.
---
vaatamata sellele, et teater oli hävitatud ja teatrijuht surnud, oli nõial kurjast plaanist tekkinud palju mürki südamesse.
see mürk ei lubanud tal enam oma kurjasid tegusid lõpetada.
ta asus linna päkapikke ehmatama nii, et need enam lastel külas ei käinud ja laste susside sisse komme ei toonud.
ta oli laste peale kuri, sest lendav teater oli teinud ka palju laste-etendusi.
samuti hakkas ta linna õhku mustuse ja suitsuga mürgitama. sellega hakkasid inimestel haigused tihedamini külas käima.
---
kogu selle aja aga teatrijuht suri. see võttis meie mõistes väga kaua aega.
kuigi meie ilmas hammustas teatrijuht õuna ja kukkus kohe surnult maha, siis teises ruumis, varjude hulgas ja oma ajas kukkus teatrijuht väga aeglaselt.
ta kukkus kogu selle aja, mil nõid oma kurje tegusid tegi.
nii sai teatrijuht endale teise nägemise. ta vaatas maailma teise pilguga. tal oli palju aega mõelda ja ta nägi ka seda, mida kuri nõid tegi.
ta nägi, kus oli lumivalguke ja kuidas inimesed linnas kannatasid.
kui ta ükskord varjude hulgas ja oma enda ajas vastu maad prantsatas, oli ta samuti nõiaks muutunud.
---
teatrijuht muutus nõiaks, kellel polnud keha ja kelle meel oli aeglane, kuid kes nägi kaugele ning inimeste ja asjade sisse.
teatrijuht oli jõudnud oma suremise ajal kaua mõelda ning omale kah plaani teha.
ta asus asju maailmas nihutama ja väga õrnalt kõigutama nii, et keegi, ka kuri nõid, mitte midagi ei märganud.
---
nende nihutamiste käigus ei läinud kurja nõia keldriukse riiv üks õhtu korralikult kinni.
asjade kõigutamise läbi unustas nõid ka keldriukse riivi kontrollida.
nii sai lumivalguke nõia sügavast keldrist põgeneda.
lumivalguke jooksis kiirelt nõia majast eemale, peitis ennast lehtede ja autode alla, kuni leidis täiesti juhuslikult tee juba surnud teatrijuhi korterisse.
juhus oli nii seatud teatrijuhi poolt.
teatrijuht oli ka asjad nii sättinud, et korteri uks oli irvakil ja koldes põles soe, kutsuv tuli.
samuti oli külmkapp sööki täis ja keegi oli mingil põhjusel jätnud lauale kirja: "Ära siit kuhugile mine."
lumivalguke otsustas, et ta ei lähe mitte kuhugile.
teatrijuht kaetas lumivalgukese peidukoha. kaetus kaitses peidukohta. nõid ei leidnud seda ei piksilma ega oma kristallkuuliga kiigates.
---
nõid oli maruvihane. lisaks vaatamisele käis ta maskeerunult ringi, küsitles inimesi ja otsis lumivalgukest kõikjalt. talle sigines hinge kuri tunne, et midagi on valesti.
põhimõtteliselt polnud see võimalik, et lumivalguke minema pääseb, kuid kuidagi oli see ikkagi juhtunud.
lisaks kõigele tundis nõid juba oma igapäesest teatrietendusest puudust. talle oli väga meeldima hakanud, kuidas lumivalguke mängis.
lumivalguke tegi esmaklassilist monoteatrit.
suures vihas läks kuri nõid oma puuga sõitma.
see oli talle auto eest, suur ja jäme, veel mõne juurikaga vana ja raske tamme tüvi.
ta ei teadnud, et ta puust autol, olid pidurid veidi katki.
ta kihutas ja rallis, oli maruvihane.
---
ning teatrijuht hakkas tasakesi koomiksit joonistama.
ta joonistas ühe pildikese teise järel. sellest kuidas väga vihase ja rohelise näoga nõid juhib oma tamme tüve üle mägede ja metsade, keerutab puude vahel nii, et vastu vuhisev tuul ta põsed punni puhub.
kuni järsku sõidab katkiste piduritega puu oma teelt välja ja sellel ratsutav nõid saab koledal kombel viga.
nii kui teatrijuht selle pildi valmis sai, kõik nii ka läks.
nõid sai koledal kombel viga.
nõid oli katki, veel vihasem ja veel koledam.
---
teatrijuhti ta oma õnnetuses süüdistada ei oskanud ning arvas, et peab olema koledal kombel ka liimist lahti, et nii oma puuga metsa põrutas.
peale nii tõsist õnnetust läks nõid haiglasse. tal polnud jõudu ennast ise seekord ravida.
haiglas küsis ta endale teed juua.
---
ja teatrijuht asus uut koomiksit joonistama. pildikene pildikese järel.
selles koomiksis pakib üks poiss indias tee tehases töötades kogemata teelehtede hulka ühe mürgipuu lehe.
teepall rändab laevakonteinerisse. ja laevakonteiner leiab oma tee üle seitsme mere nõia maale.
jõudnud nõia maale, lahutatakse teepall väikesteks pakikesteks ja mürgileht satub ühe paki sisse, mis jõuab sellesse haiglasse, kus nõid lamab.
hooldaja valab kuuma vee tassi ja viskab sinna sisse teepaki, milles on mürgipuu leht.
nõid joob teed ja saab kohutava mürgistuse.
nii kui see pildike saab joonistatud, nõnda ka läheb.
nõia keha moondub kohutavalt ja ta heidab hinge.
---
teatrijuht teab, mida oodata ning tal on valmis juba võimas vangikong.
vangla on tehtud suurest headusest ning mässitud meeletu ükskõiksuse sisse nii, et selle peal on vaid üks auk.
augu keerab ta sureva nõia poole.
nõid kukub oma surmas ja nüüd juba teises ajas vangikongi poole.
ta saab päris ruttu aru, mis toimub. kuid ta on nõrk veel oma südame kurjusest ja mügipuu teest ja ei jõua midagi ette võtta.
ta kukub täpselt teatrijuhi poolt ehitatud vangikongi.
teatrijuht põrutab vangikongi augu suure korgiga kinni. kork on samuti tehtud suurest headusest ja meeletust ükskõiksusest.
nõid üritab oma vangikongist hea või halvaga ja tohutu jõuga välja saada, kuid temas pesitseva kurjuse pärast ei saa ta vangikongi seintest jagu.
---
kui päike tõusis ja linnas valitses puhtam õhk, sai lumivalgeke aru, et nõida pole enam. ta tuli oma peidukohast välja ja hakkas uuesti näitlema. ning kui ta surnud pole, siis esineb ta lavadel veel tänase päevani.
teatrijuht jäi aga magama ja ootab uneledes aega, mil teda teatriinimestel jälle vaja on.
kui nõid juba teist korda surnud pole võitleb ja mässab ta oma vangikongis veel tänase päevani.
vangikong peab vastu.
kurjus ja viha ei saa ükskõiksusesse mässitud headuse vastu mitte iialgi.
