paanika ja vaimuhaigus

pandeemia pühkis üle maa

veresooned

lahutasid organid ja pered

sotsiaalsed struktuurid

mõranesid

kontrollimatu manipulatsiooni

ja hirmu orgia

inimestel oli igav

suurte sõdade draamat

genotsiide

polnud ühismälus enam alles

sisemine rahulolematus 

rebis lõhki

skisofreeniline

kogukondade enesevigastamise aeg

küpsust ja rahu polnud veel saabunud

massiteraapiat polnud veel leiutatud

solidaarsus oli alles sõna

tihti vihatud ja kardetud kaos

aeg oli 

alles defineerimata

lihtsalt oli

ärkamata

eestlane
on eestlasele
immunoloog

eestlase anatoomia

täna 17
eile viis
ja mis siis

idarinne
läänerinne
tuul ja torm

iga mees
enda eest
metsas onn

mina valge
tema must
naaber...

sinine :(

/ otsid ilmset riimi? näiteks, 🍆) /

oleme 30 aastat
vabad olnud -
miskipärast oleme
valinud vabaduse
mitte tegeleda
ühiskondliku sidususe
ja kollektiivse empaatia
kasvatamisega

teema olulisus
on varem end näidanud -
pandeemia asjatud surmad
ei ole esimene märk

pärnu-kandi salaviina surmad
ida-viru narkosurmad
pedagoogide nörritavad palgad
viies kolonn ja aprillimäsu
hooldekodude nüri seis
puuetega inimeste kaasatus
pensionärid, päästjad ja õed
maapiirkondade trööstitus -
kõik see
on meie silmadele näha

me lihtsalt pole sellega
viimased 30 aastat tegelenud

lihtsam on… telekat vaadata

meie ühiskonna sidusus
pole üksikute poliitikute vastutus
see on meie kõigi vastutus

mõelda vahel
nende teemade peale
või vähemalt valida poliitikuid
kes nendest asjadest
mööda ei vaata

vastutus
vahel lihtsalt naaber ära kuulata 

600 haiglas, suri 7

mäletan kuidas 80' lõpus
hoidsime ühte
baltiketis
hoidsime ühte
vene vägede väljumisel
hoidsime ühte
isegi viimasel laulupeol
kui juba olid mõrad
hoidsime ühte
- mesipuuu ja koit
härdusepisarad silmis

täna ei suuda hoida me seitset
rääkimata sellest
et hoiaksime ühte

kui palju maksab eestile
ekre pidev valimisreklaam?

kui palju elusid?
kui palju ravikulusid?
palju lõhnataju,
maitsemeeli,
maksukoormust,
eurovõlga,
vanaemasid-vanaisasid,
läbipõlend meedikuid -
kui palju maksab meile?
eestile!
see ekre pidev valmisreklaam. 

annab lootust

elu ei ole sulle lubadus
miskit siin pole kindel
lootus usk ja armastus
hoiab kaine, hoiab liikvel

elu pole sulle lubadus
pole ühtki garantiid
vaid lootus usk ja armastus
annab mõtte olla siin

kui lased lahti 

lased kanda
kui ükskord teed
sest lihtsalt meeldib
mõtlemata ootamata
et püüab keegi enne maad

see pole sulle lubadus
pole usku, langevarju
ehk ainus päris vabadus
on loobuda ja lasta lahti

moldova - gaas.
euroopa - gaas. 
ukraina - gaas.
georgia, osseetia, tšetšeenia... blaah.
talve gaasiarved siin samal maal.

Päev, mil Vahur enam vanemaks ei saa

Päev, mil Vahur enam vanemaks ei saa.

On umifitseerinud 
oma vanuse ja loomingu 
me kõigi jaoks,
meid üle elama pannud.

Igavese nooruse lein.

hiilivalt 
roomasid püksikud me öödesse
hommikuses unisuses
häbemest mööduva sõrme 
surm

aastaid paar edasi
on liiga higine
on liiga karvane
hoia parem eemale
...
palun ka munn

— 

kui ei kaisuta
ei seksi
siis mida vittu 
me koos veel magame?

--

kui lai on piisavalt lai voodi?
kaks voodit.

sõda otsustab lahkuda

sõdurid pakivad kotte
miinid ei lõhke
vaikus peab pidu
kuid kindral on jäägitult kurb

rahu
lutsutab luiteid ja luid
sõbraga oli koos ikka lõbusam

ebaviisakus

kutsud sõbra sünnipäevale
aga tema otsustab lahkuda

fesaris kutsud ka
siis juba ta enese peole
aga tema on otsustand lahkuda

teed koos tööd 
aga
Vahur Afanasjev  17:06
left #project_transformers_optimus_prime

mokaotsast mossitad sõnad tuha peale:

see polnud sust ilus
aga
mis seal ikka
head teed sul minna

rock’n’roll!!!

mõni keerab hauas ringi
sina alles keerad sinna
head teed sul minna

lennusalk otsustab lahkuda
lajatab lajatab lajatab
rannal lapiti mitu on kajakat

hea sõnaga alati mäletan sind
naerukajakas 
kõigist ehk lõbusaim lind

rannal lapiti mitu on kajakat

albatross otsustab lahkuda 
paneb tiivad kokku

- palju veel maast teda lahutab

hüäänipoiss jukule üllatus suur
on eilaselt matuselt pohmakas suus
keerab pea ja eemale jalutab

tädi gaselli lahkumine

tädi gasell otsustab lahkuda

läheb lõvile külla

kus too teda hammustab

perforeeritud kops

viskleb minuteid viis

võrreldes muuga tühine piin

ka lõvi on morn

siga 

sõber

liha 

sama

surm

arm

haavatavus

sama

viha

lein

siga

sama

nüüd laula ingli häälega

siga sööme igapäev 

salatit ja porgandit 

- kellegi teise elu 

igas haugatavas ampsus 

ja kui sureb sõber 

on järsku 

maailm pahupidi 

segahakkliha pirukas 

muna ja puljong 

viinapitsis ta peiedel 

kõigi me elude mõte

kõiges selles
on nii sügav tähendus
et lihtinimesena
ei hoomagi ma kunagi
kõige selle sügavust
ainult kunstnik teab
kui perses ta tegeliklut on
kui pinnapealne
on loomingu virvendus
kui palju ka ei pingutaks 

sa mõtled
et tunned teda
aga enamus meist
ei tunne endki

mis käib ta peas
30 minutit
enne eetrit
enne kui lavale astub
ja meile kõigile
elu draamakogemuse kingib

mis seal peas käib
see 30 minutit enne

kes üldse näeb
kunstniku pähe

ma ei tea
sest endagi peas
on segadus 

läheks kõik koos
ja tantsiks veidi
jooks kallist šampanjat
grilliks liha ja viskit
enesetapjate haudadel

lihtsalt tantsiks

jätame hüvasti olevikuga
see pole palju väärt

veel vähem on minevik
ja tulevik pole veel tulnud

kõik on tühine
isegi külluses
on tühjad pihud

rohkem pole
kui hetked

võta siis kinni

sa oled nii palju naisi

sa oled nii palju naisi
sportlane katkise reketiga
õlg mu õla vastas
õhtukleidis kallis
istud linaga lauas
mille all on mu voodi

istudes seal lauas
puus mu õla vastas
tõstad klaasi ja naeratad
ja mina laman 
ja vaatan üles su silmadesse
sa oled mulle kallis
sa oled nii palju naisi
sa oled blond
sa oled brünett
sa oled hooliv
sa oled… seks

verise suuga

ma pean sulle midagi ütlema
ma lähen nüüd linna
jätan telefoni ja sõrmuse koju
on aeg olla vaba
üheks
üheks õhtuks
ja võibolla ööks
hommikul olen tagasi
haisen suitsu... 

kahe mäe vahel
sosistab mees
shokolaad habemes
sositab ja räägib
lastelastele
mis ta eile sõi

lapselapsed 
teavad niigi
on viisakusest vait
hoiavad ninasid kinni
- hingeõhk
ju reedab

olen üsna rahul

püüdnud olen

ja vahel tuleb välja ka 

anna mulle oma vikat
puhka
anna korra vaikust oma tööle
ole nagu nemad keda niidad

lase pää rinnale
ohka väslimus välja
võta üks hetk

ja siis vaata mulle otsa
su vikat on siin
me kõigi surm

võta see mu käest
ma tulen sinuga
ja puhkan veidi veel

mida sa kardad
palju sa kardad
kui palju lased hirmul
enda pulssi
su ärevust
ennast valitseda

kas üldse märkad teda
kas võitled
või peitud pontšiku ja teki sisse
või liigud edasi
võitlemata
leppides

mida sa kardad
palju sa kardad
- mida sa teed 

milline vanaisa minust saab

 kas saab?