lõvi ja tiiger (muinasjutt 7)

Elasid kord Lõvi ja Tiiger.

Nad elasid koos sügaval savannis ja nad olid suured sõbrad.

Nad mängisid päevad läbi ja otsisid koos süüa.

Neil oli aga mure. Neil oli kogu aeg kõht tühi.

Ükskord istusid nad koos ja kurtsid oma tühja kõhtu üksteisele.

Tiiger ütles, et kõht koriseb jubedalt. Lõvi kurtis, et tal on kõht nii tühi, et valutab.

Tiiger tõi sõbrale tuusti rohtu närida ja Lõvi kaapis maa seest paar juurikat ja ulatas need sõbrale.

Lõvi näris rohtu ja Tiiger näris juurikaid. Mõlemal oli hapu nägu peas, sest kõht ei saanud neist mitte täis.

Juurikad ja rohi jäid nende teravate hammaste vahele kinni.

Nii nad istusid nukrate nägudega ja ütlesid, et kõht ei saa ikka täis. Väga tahaks süüa.

Korraga siugles nende ette must Madu.

Head Lõvi ja Tiiger, ütles ta, ma näen, et teil on kõht tühi ja te olete õnnetud. Kui te mind aitate, siis otsin ma ütlen teile, kust saab väga hääd süüa. Sellist süüa, millest te tühjad kõhud isegi und näha ei oska.

Lõvi ja Tiiger olid kohe nõus, sest kõhud lõid neil pilli ja olid väga tühjad.

Madu ütles neile, et nad peavad ta puhtaks nühkima. Ta ise ei saa - tal pole käppi ega käsi.

Madu oligi üleni must ja Lõvi ja Tiiger hakkasid teda nühkima.

Nad nühkisid Madu päris kaua, kuna ennäe imet, maol hakkasid ilmuma kuldsed, hõbedased ja punased jooned selja peale.

Lõvi ja Tiiger nühkisid mao päris puhtaks. Madu oli väga ilus, ta nahk oli ikka täitsa süsimust, aga selle peal jooksis kuldne ja särav sikk-sakk ning üle kere jooksid hõbedased ja punased jooned.

Madu tänas Lõvit ja tiigrit ning kutsus nad endaga kaasa.

Tulge nüüd head loomad, ma näitan, kust te süüa saate.

Lõvi ja Tiiger läksid maole järgi. Nad kõndisid läbi savanni, kuni eemalt hakkas paistma sebrade kari.

Kui nad olid karjale päris lähedale jõudnud ütles Madu.

Te otsige siit karjast kõige nõrgem sebra ülesse, püüdke ta kinni ja maitske teda.

Lõvi ja Tiiger olid esmalt veidi kohkunud - kuidas me siis nüüd nii teeme.

Madu ütles aga, te peate vaid proovima.

Lõvi ja Tiiger jooksidki siis karja poole, sebrad ei saanud alguses midagi aru, aga kui nad nägid, et Lõvi ja Tiiger lõid käpaga kõige väiksemat sebra, siis jooksid kõik minema.

Ka kõige nõrgem sebra karjast üritas ära joosta, aga Lõvi ja Tiiger olid kiiremad.

Nad tõmbasid sebra maha ning lõid talle hambad kintsu.

Neil läksid mõlemal silmad üllatusest nii suureks nagu tõlla rattad. See maitse oli nii hea. Nad ei olnud kunagi midagi sellist tundnud ja hakkasid kohe isuga sööma. Liha maitses neile nii hästi.

Nad sõid ühe jutiga peaaegu terve sebra ära.

Kui nad mõlemad viimase lihatükini jõudsid, panid mõlemad selle tüki peale oma teravate küüntega käpa.

Lõvi ütles, et see on tema tükk.

Tiiger ütles, et see on tema tükk.

Kumbki ei andnud järgi ja nad hakkasid selle viimase lihatüki pärast kaklema.

Nad justkui polekski kunagi sõbrad olnud.

Nad kaklesid ja purelesid ja lõid üksteisele teravaid haavu, millest jooksis punast verd.

Järsku oli saanud neist üksteise vaenlased.

Kaklus oli nii verine, et mõlemad jäid lõpuks oimetuna maja ning viimane lihatükk sai kakluse käigus nii poriseks, et kumbki neist poleks ka seda enam tahtnud.

Peale kaklust läks Tiiger savannist ära ja ta ei rääkinud enam Lõviga kunagi. Suur sõprus oli läbi.

Vahel mõtlevad Tiiger ja Lõvi nukrusega teineteise peale, eriti siis kui kõht on jälle liha täis söödud ja nälg enam ei näpista.


Kallis laps - vaata et sina oma sõbraga viimase kommi või mõne muu toidupala pärast kaklema ei lähe -- sõbrad on rohkem väärt kui üks magus amps.