su kehal
on luuleline vorm
ja su nimel ka
sa püüa arvata
mis olulisem on

mõtteserv
libiseb su poole
nagu käsi
su pluusi alla
ja soojus
poeb hinge

on selge
et keppi ei saa
ja mis siis
sest vastus on
25

/ sisuline kokkkuvõte:

mõtteserv
libiseb su poole
ja soojus
hinge /

kaotused
ja võidud
käsikäes
igas päevas

võitlus
su elus
ei peatu

ainuke
kes võib
peatuda
oled sa ise

vaadata
mõelda
ja kaaluda

kas kaotus
omab kaalu
kas rabelemine
on rabelemine

või lihtsalt kulg

täna
kogesin
et olen
aasta isa

abielu
kui sotsiaalne konstrukt
on laste kasvatamise
agregaat

olla korraga ametis
abistada teineteist
läbida mikrovahetusi
õlitatult

seejuures
märkamata tööd
ja abi
nagu kolvid
nukkvõlli süngis

pool tundi sees
ja 10 minutit väljas
täpselt sigareti jagu
nii et lapsed ei tea
et sa suitsetad

kahekesi
on raske ikka
üksi
murrab kaela

elukorraldus jõudis
olukorrale järgi

lapsed pooleks
elud pooleks
asjad jäävad lahjemaks
ja väsitab

ainuke mis kosub
on finantskoormus
ja logistiline keerukus

endalt peab vaid küsima
kuis edasi
ja mitte miks 

nägin nägemust
et naudin su seltskonda

ilma suuremate tunneteta
vaid lihtsalt rahus
selles hetkes hea on olla

valu justkui kunagi
polekski meil olnud
miskit keerukust
või koledust
vaid hea söök
ja seltsist lust

mu ema oli ronk
kui sündisin
ei naeratand
sest ema oli ronk

kui kasvasin
ta väsinud
kui tantsisin
siis poolikult
ta naeratas
mu ema oli ronk

kui suureks saan
saan ema nägu
sest isa on mul

kägu

kergus me suhtlemises
on puhas lust
on kosutav -
nagu lapsed
aja kulgu naudime

märkamata
kui pikk on sekund
või tund
või see
et päev on lühike

kui habras on see?

hambahari ja hambahaldjas (muinasjutt 10)

Elas kord väike poiss nimega Urmas. Urmasele meeldis väga hambaid pesta, sest talle meeldisid ta valged hambad ja talle ei meeldinud hambaussid. Sellepärast oli ta väga hea sõber oma hambaarjaga.

Hambahari ja Urmas pesid ta hambad igal hommikul ja õhtul. Õhtuti läks Urmas peale hambapesu alati magama ja Hambahari jäi hambaharja topsi kuivama.

Hambaharjal oli veel üks sõber peale Urmase, nimelt sõbrustas ta Hambahaldjaga, kes käis tal öösiti külas juttu ajamas.

Täna öösel lendas Hambahaldjas läbi vannitoa akna sisse otse kraanikausi servale, voltis oma õhukesed tiivad kokku ja hakkas jalgu kõlgutama.

- Tšau Hambahari! Mis teed :)
- Kuivan praegu, lõpetasime Urmasega just hammastepesu. Kõik toiduraasud ja mustuse puhastasime ära, ühtegi hambaussi polnud näha.
- Jaa, Urmasel on ilusad valged hambad, kunagi armastavad kõik ta säravat naeratust.

- Mis uudist Hambahaldjas.
- Tead ma nägin väljas vägevate hammastega autot.
- Tõesti :O,
ei suutnud Hambahari uskuda,
- autodel ei ole ju hambaid!?

- Minuarust kah ei ole, aga vot sellel olid. Ja suured.
- Ma ei usu, sa pidid valesti nägema.
- Olid noh, sellised suured hambad. Kui sa ei usu, siis tule lähme ja vaatame.
- Arvad, aga mul pole ju tiibu.
- Sa võid mulle ju selga ronida, ma lendan.

Hambahari roniski Hambahaldjale selga. Hambahaldjas voltis oma tiivad lahti ja nad lendasid koos vannitoa aknast välja.

Lennates läbi õhtu, jõudsid nad suure augu juurde. Hambahaldjas näitas näpuga augu põhja:
- Näe seal all

Hambahari vaatas ja nägi tõesti suuri taeva poole sihtivaid kihvasid, roomikuid ja kollast keret.

- Kuule, see pole auto, see on hoopis ekskavaator. Kopp, mis kaevab maad.
- Aga kust sina tead.
- Urmasel on piltidega raamat, seal sees olen näinud. Seal on ka traktoreid ja veomasinaid.
- Aga miks tal nii suured hambad on.
- Vot seda ma ei tea. Ja huvitav, kas tal kah hambausse on?

- Kuule, äratame ta ülesse ja küsime :)
- Äratame!

Nad maandusid kopa katusele ja Hambahari koputas vaikselt oma peaga ekskavaatori katusele.

Kopp, kopp, kopp. Kopp, kopp, kopp.

- Möh,
ärkas eksakvaator vaikselt
- kes siin koputab

- See olen mina Hambahari
- Ja mina Hambahaldjas :)

- Miks te mind üles ajate keset ööd.
- Me tahame su hambaid näha ja küsida, kas sul hambausse kah on?
- Mis hambausse :O
- No sul on hästi suured hambad ja need on päris mullased, kas hambaussid sind ei kimbuta ja neisse auke ei tee?

- Oh väikesed, need ei ole hambad, need on kihvad mu kulbi küljes, millega ma maad kaevan. Kulp ja kihvad on terasest. Vahel võib seal kihvade vahel olla mõni vihmauss aga hambausse seal kindlasti ei ole.

- Aga miks hambauusid siis su kihvasid ei taha?
- Sest hambaussid söövad ainult luust hambaid nii nagu need inimestel on või kassidel, koertel või lehmadel, aga minu kulp ja kihvad on terasest. Mul võivad need vahel ainult veidi rooste minna, aga siis ma kaevan maad ja rooste kulub maha. Tulge vaadake.

Eksavaator tõsist oma kulbi maast lahti. Hambahaldjas võttis hambaarja selga ja nad lendasid vaatama. Ja tõesti, kopa kulp ja kihvad polnud üldse valged vaid hallist terasest.

Hambahari koputas vastu kihva ja see kõmises. Hambahaldjas katsus keelega ja see oli kõva ja külm.

- Need on tõesti sul hoopis teistsugused kui mu sõbral Urmasel.
- On jah ja nii suured,
kiitis Hambahaldjas takka.

- No näete, te olete täitsa muhedad, aga laske mul nüüd edasi magada, varsti on hommik ja ma pean seda auku edasi kaevama.

Hambahaldjas ja Hambahari lendasid tagasi, siuh läbi vannitoa akna. Hambahari potsatas oma topsi ja kui nad kuulsid hommikust äratuskella hakkas Hambahaldjas ennast sättima, sest haldjaid ei tohi inimesed näha.

- Pese siis minu poolt kah Urmase ilusaid valgeid hambaid.
- Pesen ikka, siis ei saa ta endale kunagi selliseid rauast hambaid,
naeratas Hambahari vastu.
- Tule mulle homme õhtul jälle külla
- Tulen ikka
ja Hambahaldjas lendas siuhti läbi vannitoa akna uuesti välja.

Urmas astus uniste silmadega vannituppa, võttis Hambaharja pihku ja hakkas hambaid pesema.

ööhaldjad ja monsterauto (muinasjutt 9)

Linna servas päris metsa piirimail seisis üks ammu maha jäetud, lagunenud maja. Selles majas elasid ööhaldjad.

Need olid sellised haldjad, kes päeva väga ei armastanud, sest tugeva päikesevalguse käes hakkas neil pea valutama, silmad hakkasid vett jooksma ning naha peale tulid punnid.

Sellepärast meeldis neile päeval hoopiski magada ja oma asjatoimetusi öösel teha. Öösel nägid nad väga hästi, nagu meie näeme päeval.

Neile meeldis tohutult kuu ja tähtede valgus, sest see pani nende naha hõbedaselt särama. Kui nad kuu poole vaatasid olid nende palged väga ilusad ja sädelevad.

Seal linna servas, päris metsa piirimail lagunenud majas elas ka üks Monster-Truck. See oli tõeline Monsterauto kes seisis maja pimedas garaažis.

Tal olid tohutud suured mustad rattad ja kummidel väga karm ja sügav muda-muster. Ta kabiin asus kõrgel rataste kohal ning selle taga oli tal suur kast, mis oli roostes.

Selles kastis magasidki ööhaldjad tavaliselt oma päevaund. Monsterauto oli nende sõber ja tal oli sees väga hoolitsev süda. Mis siis, et väljast nägi ta päris kohutav välja.

Linna servas, päris metsa piirimail lagunenud majas käisid ööhaldjad ka koolis.

Iga õhtu kohe peale ärkamist algasid neil tunnid. Neile meeldis koolis käia, sest nad olid väga uudishimulikud ja seepärast õpihimulised. See mida öökullid ja muud öö elukad neile õpetasid tundus alati väga põnev.

Nad olid ka omajagu ulakad, need meie ööhaldjad, neile meeldis nalja teha ja vingerpusse mängida. Tihti kihistasid nad ka koolis.

Igal öösel peale koolitunde jäi neile aga ka muu kui õppimise jaoks aega. Ja üks asi, mida nad armastasid teha oli käia kuuvalguse käes ujumas.

Sellel ööl oli kuu nii suur ja ümmargune ja tähed nii säravad, et kogu maailm tundus valge, kui päeval, kõik oli hästi vaikne ja ööhaldjad teadsid, et sügaval metsatee lõpus on kindlasti ka järvepind täiesti tasane ja sile.

Nad tahtsid kohe kangesti ujuma minna. Ja neil tuli mõte, et kui nad läheksid autoga ja mitte jala, siis jõuaks nad palju kiiremini järveni ja tagasi ja neile jääks nii palju rohkem aega siis ujumiseks, enne kui päike taas tõuseb ja aeg on magama minna.

Mõeldud, tehtud. Nad tormasid Monsterauto juurde ja hakkasid teda kenasti paluma: "Kallis Monsterauto, vii meid järve äärde ujuma, nii saame me palju rohkem ujuda! Ole kallis meie lemmik auto!"

Monsterauto vastas: "Noo tegelikult on nii kenal öösel ka mul ju tore ringi vurada. Muidugi lähme! Aga vaadake, et te ennast ilusti turvavöödega kinni panete ja mu kangide ja lülititega ei mängi, muidu võime kraavi sõita."

"Muidugi paneme ennast kinni ja oleme tublid, lähme nüüd otsekohe!"

Ja nad hakkasidki sõitma mööda metsateed järve poole. Monsterauto vuras mõnuga ja haldjad piilusid ta kabiini akendest välja, aga varsti hakkasid nad ulakusi tegema.

Tegid turvavööd lahti ja hakkasid autos ringi hüppama. Keegi näppis rooli, keegi kargas lülitite peale.

Monsterauto hakkas pahandama: "Kuulge, kas te saate nüüd vagusi istuda, kohe oleme kohal!"

Ja siis järsku hüppas üks ööhaldjatest ta kangi peale, millest käivad tuled sisse ja välja nii, et järsku olid tuled kustu ja auto ees tee kadus pimedusse. Keegi oli hüpanud veel ka rooli peale ja Monsterauto hakkas vingerdama.

Pimeduses olnud kurvi ei näinud mitte keegi ja Monsterauto sõitis suure raginaga kraavi, käis mitu korda üle katuse nagu pime karussell. Ikka ringi ja ringi ja ringi ja ringi kuni järsku oli kõik väga vaikne.

Monsterauto ajas ennast aeglaselt ratastele püsti ja vaatas ringi. Ööhaldjaid ei olnud tema kabiinis enam. Nad olid õnnetuse ajal kõik akendest välja pudenenud.

Monsterautol hakkas hirm. Ta kartis et võibolla on mõni neist vastu puud laiaks lennanud või oma kaela kahekorra väänanud. Ta hakkas neid oma ühe terveks jäänud tule valgusega otsima. Lähedal ei olnud ööhaldjatest ühtegi.

Monsterauto otsis ja hõikus neid, kuid kõik oli vaikne. Peale pikka otsimist leidis ta ööhaldjad kobaras hirmununa ühe suure kuuse juurte alt.

"Olete te kõik terved!"

"Jaa," vastasid ööhaldjad nutuse häälega.

"Taevale tänu, ma kartsin juba, et te olete hukka saanud!"

"See oli nii hirmus," nutsid ööhaldjad.

"Kas ma ei öelnud teile, et ei tohi mu nuppe ja kange näppida! Ja turva vööd peavad alati kinni olema, siis ei lenda te õnnetuse ajal mu kabiinist välja!" Monsterauto oli maru kuri nende peale.

"Jaa, kallis monsterauto, me enam nii ei tee."

Monsterauto leebus ja pahandas juba palju vaiksemini: "Te oleks võinud hukka saada või vigastada, sellise õnnetuse käigus võib teil kael kahekorra käia või te vastu maad laiaks litsutud saada. Meil oli palju õnne, et te kõik terveks jäite."

Metsahaldjad ainult nuuksusid. Oli selge, et kellelgi polnud enam ka ujumise tuju.

"Ronige nüüd mu kabiini ja vaadake, et te turvavööd kinni panete ja vagusi istute. Sõidame nüüd koju tagasi."

Haldjad ronisidki. Tagasi kabiini, mõnel oli muhk ja mõnel oli marrastusi, aga muidu olid luud kondid terved ja kõigil hing sees. Kõik panid turvavööd kinni ja Monsterauto sõitis tagasi kodu poole linna serva, päris metsa piirimail seisva lagunenud maja suunas.

Kõik olid terve tee vaiksed. Kui nad tagasi jõudsid torises ainult Monsterauto veel: "Pagana õnnelik õnnetus. Ma loodan, et vana rebane oskab mu katkise tule korda teha"

Ööhaldjad ronisid ta kasti magama. Kõik olid tõsised ja ühe korraliku ehmatuse võrra rikkamad. Päike hakkaski tõusma ja nad jäid magama. Mõni ainult värises veidi veel hirmust läbi une.

Kõigile ööhaldjatele oli tänasest peale selge, et enam kunagi ei sõida nad lahtise turvavööga. Ja nii nad ka tegid. Järgmistel kordadel käitusid nad autos hästi ning Monsterauto viis neid ikka vahel öösiti ujuma.

maasikaprintsess ja vaarikaprintsess (muinasjutt, 8)

Elasid kord Maasikaprintsess ja Vaarikaprintsess, nad olid väikesed haldjad.

Nad elasid metsa serval raiesmikul, kus oli hästi palju vaarikapõõsaid ja mille servas kasvas palju metsmaasikaid.

Neil olid mõlemal väga ilusad kleidid ja ilusad peakatted ka. Maasikaprintsessil oli punase ja rohelisega kleit ning peas olid tal valged lilled.

Vaarikaprintsessil oli roosa sädelev kleit ning peas olid väikesed rohelised õied. Jalas olid neil mõlemal kõrge kontsaga kingad, sest nad enamasti lendasid ringi ja ei pidanud jooksma.

Ükskord sõid nad parasjagu maasikaid ja vaarikaid, mis nad olid korjanud. Ikka üks maasikas ja siis üks vaarikas korda mööda rändas suhu.

Need marjad olid väga magusad.

Järsku kuulsid nad koledat vandumist. Nad nägid kuidas metsast komberdas välja üks küürakas kepiga nõid. Nõid oli kole pahas tujus. Astus mõne sammu, koperdas ja kukkus pead pidi ühte vaarika põõsasse.

Põõsast kostus kõva ropendamist. Nõid ajas ennast neljakäpukile, äigas oma kepiga vaarikapõõsale ning väikese suitsupahvaku saatel kuivas põõsas kohe ära.

"Mis sa tegid!?" ehmatasid printsessid ühest suust.

"Ma nõidusin selle põõsa ära! See jäi mulle ette ja ma kukkusin sinna valusasti sisse."

"Kallis nõid, miks sa siis sinna sisse kukkusid?"

"Ma kogu aeg koperdan ja löön pead vastu puid ära kui metsas kõnnin. Ja mul kogu aeg pea jubedasti valutab."

See oli see kuri nõid, kellest nad kuulnud olid. Ta elas sügaval pimedas kuuse metsas ühes koopas. Nad olid temast kuulnud, sest kõik loomad kartsid nõida. Ta pidi olema kuulu järgi jube kuri ning kõike mis talle teepeale jäi ära nõiduma.

"Hea nõid, aga miks sa kogu aeg koperdad ja pead ära lööd."

"Teate, ma ei näe eriti hästi."

"Kuidas siis nii!?"

"Vot ma pole kunagi eriti hästi näinud ja nüüd näen ma kohe eriti halvasti. Praegu näen ma ainult oma sõrmeotsi hästi. Kogu aeg löön pead ja põlvi ära. Just väänasin ka jala välja"

Ja nõid vandus koledasti veel kohe päris mitu lauset jutti. Tal olidki veidi hägusad ja kõõrdis silmad.

"Hea nõid, aga miks te prille ei kanna," küsis Maasikaprintsess. Vaarika printsess lisas: "Prillidega näeb ju palju paremini."

"Mis need prillid on?"

"Oi need on sellised asjad, millega saab kohe väga hästi näha, me oleme seenelistel ja marjulistel selliseid näinud"

"Tõesti, kust neid saab?" tundis nõid huvi.

"Meie teada linnast, silmaarsti käest. Mine tema juurde, ta annab sulle kindlasti prillid."

Nõid polnud aga nõus linna minema, sest ta polnud seal kunagi käinud ja kartis oma halva silmanägemise tõttu eksimist.

Vaarikahaldjas ja Maasikahaldjas pidasid omakeskis nõu ning otsustasid, et nad käivad ise silmaarsti juures ära. Linn oli aga nii kaugel, et sinna nad lennata ise ei jõudnud.

Vaarikahaldjas vilistas kõlavalt ja nende juurde lendas kuldnokk - väike üleni must lind, kellel oli kuldkollane nokk.

Nad ronisid talle selga ja lendasid temaga linna.

Kuldnokk maandus koos haldjatega silmaarsti akna taga. Koputas nokaga vastu aknaklaasi ja silmaarsti üllatus oli küll suur kui ta nägi oma akna taga kuldnokka ja selle seljas istuvat kahte haldjat.

Ta avas akna ja sõnas: "Kes teie olete ja kust te tulete?"

"Mina olen Maasikaprintsess." "Ja mina olen Vaarikaprintsess," ütlesid haldjad korda mööda.

"Me tulime nõiale prille otsima. Kas te saate anda meile ühed head prillid nõia jaoks, muidu nõiub ta veel kogu meie raiesmiku ära."

"Oijah, aina huvitavamaks läheb see päev." sõnas silmaarst. "Milliseid prille teie nõial siis vaja on?"

"No meie ei tea, selliseid, millega ta hästi näeb."

"Aga printsessikesed, selle jaoks tuleb ju ise silmaarsti juurde tulla, sest ma ei saa niimoodi suvalisi prille ju välja kirjutada."

"Teate hea silmaarst, ta ei saa tulla, ta näeb nii halvasti ja kui ta siin vastu maju hakkab oma peaga käima, nõiub ta veel terve linna ära. Andke meile lihtsalt ühed prillid."'

Arst sai aru küll, et tegemist oli keerulise olukorraga. Ta küsis: "Aga mis te oskate öelda mulle ta silmade kohta?"

"No need on veidi kõõrdis... ning ta näeb hästi ainult oma näppe"

"Tal peab olema päris tugev miinus, vähemalt miinus 7. Sellepärast ta kaugele ei näegi. Ot, mul on siin ühed prillid, mis talle võiks sobida. Võtke need kaasa ja öelge, et ta kindlasti ise mu juurde vastuvõtule tuleks. Ma pean ta silmi ikka ise vaadata saama, siis saan talle veel sobivamad prillid välja kirjutada."

Haldjad tänasid silmaarsti kenasti ja võtsid prillid. Need olid sellised hästi ümmargused ja väga paksude klaasidega.

Nad lendasid kuldnokaga tagasi raiesmikule.

Nõid oli seal vandus ja juba oli ta veel mõned vaarikapõõsad kuivaks nõidunud.

"Hei nõiatädi, me oleme tagasi. Näe! Me tõime sulle prillid."

Nad ulatasid prillid nõiale. See võttis need kätte. Vaatas hästi lähedalt, nuusutas.

"Mis ma teen nende asjandustega?" küsis nõid.

"Sa pead need endale nina peale silmade ette panema. Sangad kõverate otsadega pane kõrva taha, siis ei kuku need maha."

Nõid panigi prillid ette. Ja oi ta silmad läksid üllatusest suureks ja suu vajus lahti.

"Tohopele, kõik on nii selge!" kraaksatas ta väriseva häälega. "Ma näen siit isegi raiesmiku teise serva puid!"

Ta hakkas jalalt jalale hüppama ja oli selge, et nõid oli väga rõõmus. Ta viskas oma kepi käest ja hõikas: "Seda kaigast pole nüüd mulle küll enam vaja!"

Kõik nõiutud vaarikapõõsad läksid kohe roheliseks tagasi. Nõid vaatas ringi ja kilkas rõõmust.

"Oi lapsekesed, te olete teinud nüüd mulle küll suure heateo. Ja mu peavalu hakkab kah ära minema. See on nüüd küll imelugu. Need on siis prillid," ta katsus kätega prille oma näos.

"Aga sa pead kindlasti ise veel silmaarsti juurde minema. Ta ütles, et ta peab su silmi ise vaatama, et sulle veel paremad prillid anda!" manitses Vaarikaprintsess.

"Ja ära neid suure tansimisega ära kaota, muidu ei saagi sa linna minna," lisas Maasikaprintsess.

Nõid peaaegu ei kuulanudki neid, aga ütles siiski: "Ma pean seda silmaarsti kohe kindlasti ise nägema ja talle aitäh ütlema. Käin tal varsti külas ära. Ja teie lapsed, kui peaks kunagi abi vaja olema, vilistage lihtsalt kõvasti, küll ma metsa kuulen, olen teile tänu võlgu."

Nõid kalpsaski varsti metsa ja haldjad kuulsid veel pikka aega rõõmsaid ja kohati ka üllatunud huikeid metsast.

Nad olid väga õnnelikud lõid käsi kokku ja asusid uuesti metsmaasikaid ja vaarikaid sööma.

Neile meeldis teisi aidata ja täna olid nad kohe kindlasti seda kardetud nõiamoori aidanud. Ja võibolla, polnudki teda enam vaja karta. Sest ega nõid tegelikult paha polnud, tal lihtsalt valutas pea ning oli valus, kui ta end pidevalt ära lõi.

lõvi ja tiiger (muinasjutt 7)

Elasid kord Lõvi ja Tiiger.

Nad elasid koos sügaval savannis ja nad olid suured sõbrad.

Nad mängisid päevad läbi ja otsisid koos süüa.

Neil oli aga mure. Neil oli kogu aeg kõht tühi.

Ükskord istusid nad koos ja kurtsid oma tühja kõhtu üksteisele.

Tiiger ütles, et kõht koriseb jubedalt. Lõvi kurtis, et tal on kõht nii tühi, et valutab.

Tiiger tõi sõbrale tuusti rohtu närida ja Lõvi kaapis maa seest paar juurikat ja ulatas need sõbrale.

Lõvi näris rohtu ja Tiiger näris juurikaid. Mõlemal oli hapu nägu peas, sest kõht ei saanud neist mitte täis.

Juurikad ja rohi jäid nende teravate hammaste vahele kinni.

Nii nad istusid nukrate nägudega ja ütlesid, et kõht ei saa ikka täis. Väga tahaks süüa.

Korraga siugles nende ette must Madu.

Head Lõvi ja Tiiger, ütles ta, ma näen, et teil on kõht tühi ja te olete õnnetud. Kui te mind aitate, siis otsin ma ütlen teile, kust saab väga hääd süüa. Sellist süüa, millest te tühjad kõhud isegi und näha ei oska.

Lõvi ja Tiiger olid kohe nõus, sest kõhud lõid neil pilli ja olid väga tühjad.

Madu ütles neile, et nad peavad ta puhtaks nühkima. Ta ise ei saa - tal pole käppi ega käsi.

Madu oligi üleni must ja Lõvi ja Tiiger hakkasid teda nühkima.

Nad nühkisid Madu päris kaua, kuna ennäe imet, maol hakkasid ilmuma kuldsed, hõbedased ja punased jooned selja peale.

Lõvi ja Tiiger nühkisid mao päris puhtaks. Madu oli väga ilus, ta nahk oli ikka täitsa süsimust, aga selle peal jooksis kuldne ja särav sikk-sakk ning üle kere jooksid hõbedased ja punased jooned.

Madu tänas Lõvit ja tiigrit ning kutsus nad endaga kaasa.

Tulge nüüd head loomad, ma näitan, kust te süüa saate.

Lõvi ja Tiiger läksid maole järgi. Nad kõndisid läbi savanni, kuni eemalt hakkas paistma sebrade kari.

Kui nad olid karjale päris lähedale jõudnud ütles Madu.

Te otsige siit karjast kõige nõrgem sebra ülesse, püüdke ta kinni ja maitske teda.

Lõvi ja Tiiger olid esmalt veidi kohkunud - kuidas me siis nüüd nii teeme.

Madu ütles aga, te peate vaid proovima.

Lõvi ja Tiiger jooksidki siis karja poole, sebrad ei saanud alguses midagi aru, aga kui nad nägid, et Lõvi ja Tiiger lõid käpaga kõige väiksemat sebra, siis jooksid kõik minema.

Ka kõige nõrgem sebra karjast üritas ära joosta, aga Lõvi ja Tiiger olid kiiremad.

Nad tõmbasid sebra maha ning lõid talle hambad kintsu.

Neil läksid mõlemal silmad üllatusest nii suureks nagu tõlla rattad. See maitse oli nii hea. Nad ei olnud kunagi midagi sellist tundnud ja hakkasid kohe isuga sööma. Liha maitses neile nii hästi.

Nad sõid ühe jutiga peaaegu terve sebra ära.

Kui nad mõlemad viimase lihatükini jõudsid, panid mõlemad selle tüki peale oma teravate küüntega käpa.

Lõvi ütles, et see on tema tükk.

Tiiger ütles, et see on tema tükk.

Kumbki ei andnud järgi ja nad hakkasid selle viimase lihatüki pärast kaklema.

Nad justkui polekski kunagi sõbrad olnud.

Nad kaklesid ja purelesid ja lõid üksteisele teravaid haavu, millest jooksis punast verd.

Järsku oli saanud neist üksteise vaenlased.

Kaklus oli nii verine, et mõlemad jäid lõpuks oimetuna maja ning viimane lihatükk sai kakluse käigus nii poriseks, et kumbki neist poleks ka seda enam tahtnud.

Peale kaklust läks Tiiger savannist ära ja ta ei rääkinud enam Lõviga kunagi. Suur sõprus oli läbi.

Vahel mõtlevad Tiiger ja Lõvi nukrusega teineteise peale, eriti siis kui kõht on jälle liha täis söödud ja nälg enam ei näpista.


Kallis laps - vaata et sina oma sõbraga viimase kommi või mõne muu toidupala pärast kaklema ei lähe -- sõbrad on rohkem väärt kui üks magus amps.

porsche muinasjutt (6)

Elas kord Porsche auto. Ta oli punast värvi ja tal olid suured ümmargused rattad.

Talle meeldis väga sõita. Eriti meeldis talle sõita öösiti.

Üks õhtu, kui päike loojunud oli sõitis Porsche auto oma kodu juurest välja, öö sisse.

Ta sõitis öösel lähituledega ja siis kaugtuledega.

Talle meeldis öösel pimedus ja see kuidas taevas paistsid tähed, poolik kuu ja mõned pilved.

Talle meeldis kuidas pimeda metsa vahel sõites puud tal kahelt poolt mööda vuhisesid nagu pimeda tunneli seinad.

Talle meeldis sõita põldude ja küngaste vahel. Talle meeldis sõita mööda üksikutest majadest. Talle meeldis see, kuidas tee nagu uss ta ees pimedusse keerab. Talle meeldis kuidas ta kohe iga käänaku taha ei näe. Kuidas ta tuled avastavad mis on järgmise nurga taga.

Sel öösel sõites läbi metsade ja vahelt põldude kohtast ta ühte teist Porschet.

Ta lülitas oma kaugtuled lähitulede peale ja ütles tere.

Ta polnud kaua ühtegi teist Porschet näinud. Ka sellel teisel autol olid suured rattad ja väga kena kujuga kere. Tema oli sinist värvi, kuigi pimedas oli sellest raske aru saada.

Nad otsustasid koos edasi sõita.

Nad sõitsid kiiresti ja neil oli hea tuju.

Neile meeldis koos sõita. Metsade vahelt läbi ja põldude vahelt läbi, mööda käänulisi teid, kord kõrvuti ja kord üksteise taga.

Üks hetk jõudsid nad ühe metsa vahele ja siis ühe järve äärde. Seal lõppes tee.

Nad lülitasid tuled välja. Nad lülitasid mootorid välja.

Järv oli pimeduses hästi vaikne. Kõik oli ümber hästi vaikne.

Tähed paistsid taevas ja paar pilve, kuu vaatas kõverana pealt. Järve pind oli tume tume sinine ja sile.

Nad seisid kahekesi järve kaldal hästi vaikselt ja kuulasid seda vaikust.

Neile meeldis see, sest nad olid seal kaua. Selle vaikuse sees.

Mõne aja pärast ütles Porsche auto, et tal on uni.

Nad lülitasid mootorid ja tuled sisse ja vurasid metsa vahelt läbi. Puudevahelt ja põldude vahelt tagasi koju.

Taevas olid tähed ja mõned pilved. Nad jõudsid koju, seekord kahekesi ning jäid maja ette tasakesi tuttu.

Öö oli veel pikk ja uni tuli hea.

Head ööd kallis Poeg, nüüd jääme meie kah tuttu nagu need kaks autot.

mu valged vereta huuled
libisevad üle su kuuma naha
külmunud käsi sirutab kriginal
su pungunud nibu poole

olen roostes ja lumine
sul tekib kananahk
kui sind kriimustan

sellist iidset inimest pole sa näinud
su ehe noorus lahvatab ja kohkub
su lõõm helgib mu härmas habemelt
su märg külmub kui susse sisenen

hing ruigab sees
ja luulet kallab
ämbritega ninast
suust ja tilast

nagu räige pohmakaga
pöörab kõik pahupidi
ei teagi kas rõõmustada
või joobele järgi nutta

kibedas pimeduses
vaatad meetri jagu
ette
sest kaugemale ei näe
ei oska vaadata

kui juhtub
et siit või sealt
tuleb üks valguskiir
on maastik
selgepiirilisem

on parem
kui sul taskulamp
või oskad tikkudega
tule teha
see on kõige parem

aga enamasti siiski
ei oska me lihtsalt
vaadata

iiveldama ajab
mitte su välimus
vaid mõte sinust

mitte otseselt oksele
vaid soolikad sõlme
ja südame krampi

su välimus on tõesti OK
aga mõte sinust
ajab südame pahaks

vabanda
see otsekohesus

meil on
mingid anti-päkapikud
siin või?

viisid tooli
ükspäev pudeli

mina olen alati
üles tunnistanud
kui midagi võtan

pudeli
või süütuse

ei varja

olen nagu
laevavrakk
karidel

mõõna järgi
lekib kerest
vaid soolast vett

ümber on vaikus
liikumist ei toimu
käilakuju on puudu

raputan

viimased tilgad pissuaari
sulen püksiluku
ja keeran olukorrale selja

selle leina värv
ei ole loogiline
ei paista tüüpilise
verevalumi vikerkaart
värvid on väändes
juba paranev sinikas lõhkeb
ja hakkab verd jooksma

selle leina värv
ei ole loogiline
leppimine ja kauplemine
olid esimesed
masendus ja valu
pulsseerivad pidevalt
viha tuli viimasena
eitamine
pole veel end näidanud

selle leina värv
pole loogiline
pole lihtne
pole selgelt tajutav
kõrvaltvaatajana
ei saa ma midagi aru

iga toon
tuleb
ja läheb
ja tuleb

DA'FUK

tarkuse tipp
on ennast mitte süüdistada
vahetada kanalit
ja teadliklt mitte küünitada
järgmise kartulikrõpsu poole

kalorid
ja lihaspinge
ongi meie tänane intelligents
see miski
mis paneb meid hästi tundma

väärika ja terviklikuna

because of problems
in my fucking life
my attention span
has narrowed itself
to a tiny crack
between my teeth
where spit spurts out
and verse is clean

/ alternative endings:

between my brows
where angry poetry
finally howls


to a tiny gap
between my balls and my arse -
where angry poems
are written at last /

i don't like you very much
i just want to fuck you
i don't like you very much
i just want to fuck you
i don't like you very much
but just want to fuck you
i don't like you very much

fuck you

kõik läheb mööda
õnn
ja õnnetus
su elu läheb mööda

möödub sust üks naine
buss ja surmavari
mööda mõtle asjadest
millest pole abi

pigem omada häid sõpru
kui pettunud naisi

ma torkan endale kaks silma
ja vaatan nendest aukudest
vaikides
käeservaga suud veel ei vea

täna suhestun sinu ja ilmaga
vaid läbi silmade
suu oleks täna mu vaenlane
sealt puhuks välja vaid viha

seega
käeservaga suud veel ei vea
vaid vaikivad augud vaatavad sind

// sind püüan mõista valu täis rind // 

nii kroonilist
õnnepuudumist
polegi kogenud

see pole puudus
vaid on puue

olla permanentselt katki
valutada kogu aeg
naeratada ainult siis
kui keegi pildistab

ma olen valu ise
suur auk on rinnus
seal oli see

saad sa aru
oled reetnud
nagu ei keegi teine
minu ja mu armastuse

mu silmad ei näe mu valu
nad tunnevad seda
mu süda tunneb seda
mu kopsud ja rind

see kestab ja kestab ja kestab
ei taha mu juurest minna
ükskõik kui kaua ma vaatan
mu valu vaatab vaid vasta

see ei proovigi mõista
et sööb mu ihu ja hinge
vaid tummalt vahib ja võidab
iga sekundi ses pinges

mu kannad künnavad pilvi
ja süda on sügaval maas
liiga palju künnan ma ringi
kuid hinges teisiti saa

need vaod algavad kodust
ja lõppevad maailma äärel
ei kuskilt leia ma lootust
sest valust ei kuidagi pääse

katsu end hoida

katsu end hoida
kaasik paistab nii suln
liialt ära roida
on põhjust veel sul
oodata loota vaata
vasaku silma veri
vaid surevaid tundeid matta
mis siis et sul haiget tegi

kaduvväikeste võimaluste meri
uhub mu mõtete kaldaid
poolkuivand veri
palistab maikat
kuu paistab poolik ja viltu
ei vaheta külge mu räpane padi
käi lõpuni vittu
kui mööda must vahid

/ tekst kalvadose tellimuse ja selle kättesaamise vahel /

mu südametunnistus on suur
ja nii kõva

ma igatsen sind
nagu kõrb ootab vihma
on kuival mu hing
kuid loota ei tihka
sest halvad on ended
mind sa ei ihka
mu hinges november
ka viimast sa vihkad

ela
kord päevas

4. aastat abielu

räägitakse
et ilu on vaataja silmades

kui sind vaatan
siis mu silmad näevad
kõige kaunimat naist

kui sind südamega vaatan
näeb mu süda
kõige kallimat inimest

---

sa teed mulle haiget
ja pean sellega
kuidagi hakkama saama

sa ehk mõistad et täna
olen oma valuga üksi
pean ise hakkama saama

sinu poolt tuleb vaid ei
ja soojata jäine sein
pole seda abi mu elus

täna ma kalestun
ja tapan armastust
et hakkama saada


/ siia juurde kuula seda: http://etv.err.ee/v/meelelahutus/terevisioon/terevisiooni_lood/d3753edd-a6c9-4a7f-8dc0-2749bf16676c /

35 aastat abielu

vanemad mul edukad
kestvusdistantsiläbijad

tagajärjed

kusagilt nurga tagant
piiluvad purjus silmad
küsivad
kes saaaa oled xoxo

läbi aknaklaasi
vaatavad kahe
kurva ja väikese
lapse silmad
ja küsivad
kus sa oled

täna oledki mu juurest läinud.
see lugu ongi lõppenud.
oli kaunis, kuni koos sai käidud,
hinges valus õppetund.

täna silmad otsivad vist uut.
aeg on seista enda eest.
kuigi tunne on, et võimatu,
on kordumatu armastus.


täna valu, homme põlgus,
puudutuse puuduv rõlgus.
homme rahu ja ehk ka taas
lootus, et ma armastan.

murtud südant ravivad
sõbrad
viha
unustamine
joomine
sigaretid
meditatsioon
leppimine
rääkimine
teised partnerid

kõik
mis aitab üle saada

võõras

oled võõras
võõraks jäänd
keegi teine
mul tundmatu

meiliaadress
tundub võõras
see on sul uus
mul tundmatu

su naeratus
ei ole see
su suudlus suul
mul tundmatu

sa pole see
must eemale
vaid teistele
mul tundmatu

sa pole see
mu armastus
sa pole see
sa pole see

kas see
kui sa suudled teist
nii
nagu sa mind pole
aastaid suudelnud
peaks mind lohutama
kui magan mõne teisega

minevikust kinni

see silmatetagune
hapu
see südamehaiguse
klamber
surub mind
pidevalt vastu maad
väärikuse lävest läbi
pisarate piirile

see silmatagune hapu
hägustab nägemist

ainult kõrvad kuulevad
veel hästi

---

siit eemalt
ei tundugi sa enam
nii ilus

sul kusagilt midagi
ripub
ja su jäine hääl
ei lase aimata
naeratust

seda kõige kaunimat

süda aga
ei usu silmi
ei usu kõrvu
süda hoiab minevikust kinni

baby
meie muusika maitse
ei klapi
kallis
me teineteise mõistmine
on karil

kui suhtlemata
eluruumis kõrvuti
ei ralli
vaid väldime
roostetavat vrakki
siin karil

kui torm tuleb
pritsib soolast vett
kui päike tuleb
pritsib soolast vett
kui mina tulen
koju või su sisse
pritsib ikka soolast vett

baby
mul on suva
kui muusikamaitse
ei klapi
või koduks vaid kari

või kui pritsibki
meil ainult soolast vett
või kui karil
polegi kunagi kuiv

ma armastan sind
mu kallis

kui torm tuleb
pritsib soolast vett
kui päike tuleb
pritsib soolast vett
kui mina tulen
koju või su sisse
pritsib ikka soolast vett

/ päris hea video: /

raske mõelda
raske tunda
aju on kuival
kõik mu veri on mujal

ja veri nõuab
veri tahab
võtab olukorrast oma
sa ütled ei
ma vihastan
ja omaette onan

kurdid läinud külmad ilmad

habemed

kinnastest kui käed on ilma
märjad jalad külma saad

linnud läevad sitta neist
kortermajas küte maas

mul on suva lindudest
kõht on tühi
külm on kaa
külmunud on kartul maas

igikelts
pohhui mul neist lindudest

/ http://et.wikipedia.org/wiki/Kurdid /

rinnus raske
süda vajub
oma raskuse all kokku

mustaks auguks
neelab kogu
mu sees oleva valguse

mädanen seest
kustunud nutu niiskuses
vohavad pimedas

seened ja hallitus

mu silmad on kuivad
sest vesi on keldris

olen nagu igavene äike
kogu aeg
on munn mullas

katsu oma nägu

tunned kui pehme
on su põsk

nuusuta oma juukseid

kas tunned
kui hästi need lõhnavad

libista pöidlaga
üle huulte
kas need pole suudlemist väärt

aseta käsi
oma reie siseküljele
kas pole see sile
...
ja erutav

külmal on pühad

külm käsi pitsitab südant
katkiste akende sügise hingus
koduse sooja heidutav puudus
külmetab jalgu külmal on pühad

siin elas kunagi kevad
sulavad veed ja tärkamas muru
suvi käis külas ja andmis meil musu
ei enam
ei enam
ei enam

külm käsi pitsitab südant
tuul tuiskab kotte alt läbi
kõik näevad ja pole mul häbi
kõik minust lahkund kui külmal on pühad

mürgitaja (ma)

iga kord kui
kui tõukad mind eemale
neelan ma
teelusikatäie surma

vahel on
seda raske kanda
purgikaas lendab pealt
ja surm pritsib välja

must mürk
põletab kõik enda ümber
närbutab tahte
kõrvetab suhted
ja rikub riided

iga kord kui
kui tõukad mind eemale
neelan ma
teelusika täie surma
ja loodan, et
jõuan enda sees kanda

ühise kodu võtmed

su pikad ripsmed
pühivad üle mu põse
huuled peatuvad seal
ja jõuavad kõrvani

see meenutus kangastub
kui pühin käega
üle katkise kukla
vaatan punaseid sõrmi

katsun veel korra
sinna tabasid
su käest hetk tagasi
me ühise kodu võtmed

---

veri jookseb
katkise esihamba juurest
üle huule
mu lõuale

meenub me viimane
hingesoe suudlus
mille jätsid mu huultele
kuumema kui vere

augu mu naeratusse
jätsid su käest lastud
me ühise kodu
võtmed

vein ja vine
-> pohmakas

lein

esmalt ma
ei suutnud uskuda
siis raevusin
ja needsin sind
ning peale
mulla mõtete
on mul küll ainult
tuimus sees

hirm kaduva ees
võib olla halvav
võib olla lein

miks siis
on mul rahu
leppimine
vaid vaikne kurbus

siin
päiksetõusu ees

morssi ja vorsti
morssi ja vorsti
tahame nüüd süüa
ja omletti kaa
teeme teeme teeme teeme
morssi ja vorsti
juustuga omletti
moosiga pannkooki
päikese käes
ära kärsand maasikaid

terved mered pisaraid
on nutetud läbi aegade

sinu kümme milliliitrit
kukkunud lennuki pärast
on täna sulle olline
kuid 50 aasta pärast
ei mäleta keegi
mida tähendab #MH17

kui just
siit ei alga 3. maailmasõda

kaader armastusfilmist
tüüp joob
ja suitsetab

kaader armastusfilmist
mees nutab
pimedas toas

kaader armastusfilmist
mees viskab naist
abielusõrmusega

armastusfilmi kõrghetk

mees punub nööri
kolm ja pool tundi

seob selle
ümber teise korruse
magamistoa aknapiida
ümber oma kaela
vaatab silmapiiri poole
ja hüppab aknast välja

varbad jäävad
44 sentimeetrit
maapinnast kõrgemale

filmi finaal

kõrrisööbinud nööri servast
niriseb kaelamööda
värsket verd

matustel on kõigil imelik

/ wtf /

tarkuseterad
kogunevad aeglaselt
valusate klõpsudega
kukkudes su lauale

seda teravat liiva
on kõik kohad täis
suu
süda
silmad
põletab kui kusel käid

seda on raske kanda
minevik ja mõtted
laulavad koguaeg kaasa

---

pieces of wisdom
gather slowly
falling painfully
on your table

everything is filled
by this sharp sand
your mouth
your heart
your eyes
it burns when you take a leak

this burden ways a ton
your past and your thoughts
sing always along

häda
ajab türa raevu

kirega saab magada,
vaid siis kui armastus.
magan täna litsiga -
mul on see armastus.

ma armastan sind täiega,
mu kaasa, laste ema,
kuid sinuga ei maga ma,
mu vastu külm su keha.

ma igatsen ja otsin sind
kus kadusid mu arm
vist eile alles märkasin
kui tühjaks jäänd mu rand

ei purje paista kajakaid
vaid niiske liiv ja poolik laid
kus liiva alla mattund mees
ei eile juhtund see

mu armastust ei ole siin
siin hinge kohib kustuv piin
kus kadusid mu arm
end olen uputand

vanasõnad

testi mis sa testid
aga vead
tulevad ikka sisse

---

ka kõige parem kringel
läheb kord hallitama

---

tagantjärgi tarkus
oleks ennustusena hindamatu

---

kui su isa tark oleks
oleks sa täna sündimata
ja tema sõidaks tsikliga

---

vabadus valida omaenda hukatus
on saatanast

---

meelemürgid
on imelised

--

naine sööb su hinge
nagu varaan veise

hammustab
ajab mädanema
neelab minestanud kere

---

tuim seks
on halvem kui pihupeks

---

stripiklubist
leiab strippari

---

naise leiab
sõbranna juurest

---

hea sõbranna
on sama ohtlik
kui halb psühholoog

---

kalkun
näeb lihaletis
sama hea välja
kui suvaline kana

---

väljakutsuv karjäär
on sama ohtlik
kui halb psühholoog

---

koormarihmadega
kinnitatud kruus
on sama kindel
kui uus esiklaas

---

täis mähe
peldiku põrandal
haiseb sama efektiivselt
kui lehviga sitt

---

katkematu jada
seosetuid sõnu

on surnule sama oluline
kui kõik kogutud teosed

---

kultuur sünnitab grimasse
eriti neis
kes õppida ei taha

---

jalgpall on parem
kui paljud asjad me kodus

---

peretüli käigus kodus
armastusest ei räägita

---

moosipurgi kaas
on tülile
sama hea põhjus
kui mõni teine
---

jõulupuu
on sama efektiivne
kui moosipurgi kaas

---

abstraktsioon
keskmisest päevast
naerab mõtlejale näkku

---

kodus kasvata taimi
mitte armastust või koduloomi

---

nürida kirve tera
teeb samuti haiget

---

tootemiloom on surnud
ta ei tunne lõhna
ega pea sind pühaks

mul on vaja
su soojust
headust
et mind kallistad
või kaissu poed

olen sotsiaalne loom
mind kurvastab
kui su kõrval
ennast üksijäetult tunnen

sa oled mulle kallis
oled alati olnud
viimasel ajal aga

viimasel ajal aga

viimasel ajal aga

aga



viimasel ajal
olen olnud keegi teine
mõelnud palju
vandund palju
lõhkund pesukorvi nagu ämbri
usaldamatu
ära neetu
halba sorti mina ise
kogu seda
sitta väärt


sa oled mulle kallis
oled alati olnud
viimasel ajal
aga eriti

kui sa mind endast
eemale tõukad
ei anna ma sellele
kergesti järgi

küsimus jääb
kas tõugatuna
solvatuna
astun veidi eemale

või lähen nii
et sees kõik keeb
ja tagasi
ei leia teed

printsi valgel hobusel

printsi valgel hobusel
teed sa enesele ise
prints võib olla lihtne mees
takuste juuste
ja tugeva õlaga
kes heinapalle kühveldab
ja sinu jalgadelt

see võib olla kaunis mees
kes sõnu seab ja leelutab
hoolitsetud juustega
sul kananaha tekitab
ja pühib jalgadelt
kuid printsi kallis naine
teed sa enesele ise

vaata
mõtle
meenuta
vaid sina saad ju heldida
see tunne tekib sinu sees
mis printsi loob
ja imelikuks ihu teeb

tule minu juurde
tule tagasi koju
siis tulen mina ka
tulen sinu juurde

igatse otsi ja taha
mõtle mu peale
sest mina mõtlen
igatsen otsin ja tahan

tule minu juurde
tule tagasi koju
ja mina tulen ka

olen lihtne mees

ma olen lihtne mees
oma head ja vead
olen avanud sulle
lihtne
sinu mees

tugev ja võimekas
laisk ja nõrk
rumalast targem
kuid mitte piisavalt
et suud hoida kinni

ma olen lihtne mees
sinu mees
seepärast
andesta mulle
me armastuse nimel
andesta mulle

---

vaid aeg
annab arutust

võibolla

olen piisavalt
lihtne mees
et aega
mitte usaldada

aeg annab arutust
võibolla

ma tahan arutust
aga varem

seepäras olengi arutu
seepärast ei mata
ja peida
otsin lahendust

olen loomupoolest
probleemilahendaja
kuni katkiminemiseni

siis on aega
leida arutust küll

seega varem või hiljem
ma kas võtan
või annab aeg mulle
arutust

nõiaring

korter, ahistav, õnnetu
lapsed, kurnavad, õnnetu
uus maja, nädal õnne, õnnetu

uus karjäär, väljakutsed, tunnustus
karjäär, lasteaed, lapsed õnnetud?
lapsed, mees, vajavad, väsimus

väike palk, alaväärsus, õnnetu
karjäär, aega pole, õnnetu
mis sind tegelikult haigeks teeb?

valu on parem kui vaikus

valu
on parem kui vaikus

- vereora

/ õnnetus on parem
kui vaikus

sa tunned
seega elad

meeleheite
paralüseeriv tusk
on parem
kui vegeteerimine

ma kordan ennast

valu
on parem kui vaikus
on mu pärisosa /

täna saadan
su mõttes tagumikku
mu üksildus su kõrval
on tappev

mu silmad
saadavad su tagumikku
ja mu kuri peenis
kõvatab

kui ma täna sind vägistan
kas oled siis lähemal?

parim viis
naise võrgutamiseks
on temaga magada

/ - minu isa /

ihara naisega
on seks alati parem

- ihamaru

---

kättesaamatu
ihar naine
on parem
kui ükskõikne seks

- kodukandi

tädi maali mesitarust
viidi kärjemeed

tädi maali
kanakuudist
munarebuleem

tädi maali
vanaisa
oli karmim mees

tädi maali
unistas tast
kui ta rüüpas teed

keeras pea kõrvale
kui varast nägi jälle
siunas raiska kõvaste
ja lisas suhkrut teele

/ kas me suudame nüüd niigi palju väge näidata, et ainukeseks kaotuseks ukrainale on poolsaar? või istume nagu kuduvad mutid, tänitame mune varastava karu peale ja kuseme mähkmesse? /

kas täna on vahet
kui kaugele ulatub
veel veidi verine käsi

kas täna on vahet
kui suur tuleb genotsiid
või et seebis on rasva vaid pool

kas täna on vahet
kui kaugelt raiuda maha
türanni korbatand käsi

enne kui see meid kõiki
mõjuvalt poob

/ väga tahaks öelda - türastand käsi /

Putin, Jong-un ja Assad korraldavad referendumit. Tulemusi kokku lugedes ütleb Puting võidukalt 95% - rahva soov on vankumatu, mu käed on seotud. Jong-un loeb hääled kokku ja ütleb - 120% meil avaldavad arvamust ka sündimata lapsed, mu käed on seotud. Assad mõõdab eemalt pöidlaga oma keemiarelvade arsenali ja küsib - a poisid, kas selline võrdlemine pole lapsik, võtaks parem ühe napsi?

barbiel on mul pikad juuksed
minul kasvavad need kaa
siis saab minust küll rapuntsel
kui ma päris suureks saan

emme tihti keedab putru
mina selle ära söön
nii ma suureks kasvan ruttu
jõulusooviks juba föön

/ loviisale emakeele päevaks /

täna jälle
poiss ei käi potil
mu abielu sõrmus
haiseb sita järgi



/pole aimugi
kui mitu supermarketi
kilekoti täit
beebi rooja
olen ma mähkmetest
ja tagumiku küljest
lahti kraapinud/

kiht kihilt
ma mõttes
koorin sult katteid

sa oled üdini
erootiline

see maja kus sa elad
on erootiline
see hoone kus sa õpid
on erootiline
su töövorm
on erootiline

su kõnnak
kehakeel
su vasturääkiv
jääkülm pilk
on üdini erootilised

oled kiht kihilt
erootiline
mu pilgu
ja mu mõtte all

 

/arhitektuuri-lühifilmi autor on geenius. selgitan miks.

see film kõneleb nii mitmekihilises erootilises keeles, et võtab sõnatuks - hoone kontekstiga haakub sisuga pefektselt.

 filmis on peategelaseks medõeks õppiv noor neid - vihjatav amet on vist üks kõige laiemalt kasutatud erootilisi klišeesid. näitleja on valitud hästi ja visuaalne keel samuti - millisel vaatajal ei jääks neiu perfektse kõnni juures pilk kasvõi korraks ta tagumikule pidama? millises suunas ergutab valge kittel fantaasiaid...

helitaust (soundtrack'i lugu) on sügavalt võrgutava ja hea rütmiga gruuv. sõnad ja kõndiva naise pilk kõnelevad sama.

hoone, kool ja selle kõrval asuv ühiselamu.

kuidas nüüd öeldagi - tudengipõlve jäävad tõenäoliselt paljudel kõige põnevamad ja kirkamad avastused oma seksuaalelus. ning mittetartlastele: nooruse tänava ühikal on rahvasuus üks päris labane (aga võibolla tabav - mitte et ma muidugi teaks) hüüdnimi: "tuhande vitu villa".

lugupidamine filmi autori maria reinupi vastu -- isegi kui kõik see polnud tahtlik, on film kuradi hästi välja kukkunud.

tase.

lühifilm ennustab mariat jätkama kaasaja eesti filmi traditsioone. /

europe today
1:24 a shot
a person falls
limp

http://www.youtube.com/watch?v=0DxkDiAcSF8

a violent contrast
or even less so